Categories
SSPX

Msgr. Fellay intervjuu Itaalia ajalehele “Libero” 25.01.2009

Vaatamata piiskop Williamsoni intervjuuga esile kerkinud meediatormile ei tohiks tegelikult toimunut – ekskommunikatsioonidekreedi tagasivõtmist – silme eest kaotada. Seetõttu toome siin ära P. Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülema msgr. Fellay intervjuu Itaalia ajalehele „Libero“, mis ilmus päev pärast dekreedi avalikustamist 25. jaanuaril 2009. a.

Msgr. Fellay, siin laua peal on Püha Tooli dekreet, millega võetakse tagasi P. Pius X Preestrite Vennaskonna nelja piiskopi ekskommunikatsioon. Mida Te tunnete?

Msgr. Fellay: Rõõmu, rahulolu. Need ei ole inimese tunded, kes usub end olevat võitja.

See, mida P. Pius X Preestrite Vennaskond on alates asutamisest teinud ja ka edaspidi teeb, on ta teinud ja teeb ka edaspidi ainult Kiriku heaks. Ka 1988. aasta piiskopipühitsus teenis seda eesmärku – Kiriku hüve ja ellujäämist. Peapiiskop Lefebvre pidi – ma rõhutan: pidi – järgnevuse kindlustama.

Me ei ole midagi muud kui väike paat tormisel merel. Me oleme kogu aeg Kirikut teeninud ja teeme seda alati ka edasi.

Ekskommunikatsiooni tagasivõtmine ja motu proprio vana Missa vabakslaskmiseks paavst Benedictus XVI poolt on olnud meie väikse paadi jaoks tähtis – tõepoolest tähtis – signaal. Seetõttu räägin ma rõõmust ja rahulolust.

Millal ja kus saite Te dekreedist teada?

Msgr. Fellay: Ma sain sellest teada mõni päev tagasi Roomas, kardinal Castrillon Hoyose, Ecclesia Dei komisjoni presidendi büroos. Me embasime teineteist selle uudise peale.

Seepeale tänasin ma kõigepealt Jumalaema. See on Tema kingitus. Et saavutada tema eestkostet, palvetasid usklikud 1,7 miljonit roosipärga selle eest, et ekskommunikatsioonidekreet tagasi võetaks.

Kes töötas Vatikanis kõige rohkem selleks, et jõuda selle lahenduseni?

Msgr. Fellay: Kindlasti kardinal Castrillon Hoyos, kes juhatab Ecclesia Dei komisjoni, mis hoolitseb Püha Tooli ja Vennaskonna suhete eest, kuid eelkõige paavst Benedictus XVI.

Ma mõistsin seda juba esimesel audientsil, mis mulle peatselt pärast paavsti valimist osaks sai.

Kui ta ka teeb meile etteheiteid, siis on Pühal Isal olnud alati leebe hääl – tõepoolest isalik hääl.

Dekreedis seisab, et Püha Isa usaldab Teie pingutusi „mitte jätta ühtegi vaeva nägemata, et veel avatumalt süvendada vajalikes küsimustes arutelu Püha Tooliga“. Mida see tähendab?

Msgr. Fellay: See tähendab, et me – nagu kõik Kiriku pojad – oleme kutsutud diskuteerima küsimuste üle, mis on põhimõttelised usu ja Kiriku elu seisukohalt.

Ma usun, et tunnistatakse tõsiselt meie positsiooni, mida eelnenud nelikümmend aastat on kritiseeritud.

Me ei palu midagi muud kui luua selgus meie suhtes. Tõsiasi, et Püha Isa tahe on selle suuna võtnud, on meile tõeliselt suur lohutus.

Tähtis on mõista, et ka nendel hetkedel, mil oleme teravalt kritiseerinud, ei ole me olnud kunagi Kiriku või paavsti vastu. Kuidas me saaksimegi olla?

Sageli süüdistatakse meid „lefebvristideks“ olemises. Kuid me ei ole „lefebvristid“, kuigi see jääb meile justkui aunimetuseks: me oleme katoliiklased. Esimene mittelefebvrist oli meie asutaja peapiiskop Lefebvre ise. Kui see saab selgeks, siis mõistetakse ka meie positsioone paremini.

Kõik see vajab veel aega. Kuid ma usun, et samm-sammult saab selgemaks, et kõik, mida me teeme, on Kiriku tegu.

Kas ekskommunikatsiooni tagasivõtmine on läbirääkimiste või kokkuleppe tulemus, või Püha Tooli ühepoolne samm?

Msgr. Fellay: Me oleme palju kordi palunud vana Missa vabakslaskmist ja ekskommunikatsioonidekreedi tagasivõtmist. Ometi ei ole see, mis on praegu toimunud, läbirääkimiste ega kokkuleppe tulemus. See on vaba ja ühepoolne samm, millega Rooma näitab oma heatahtlikkust. See on tõeline hüve. Pikka aega oli meil tunne, et Rooma ei taha sisuliselt asjast rääkida. Siis aga kõik muutus ja me täname paavsti selle eest.

Miks tahtis Benedictus XVI nii väga seda sammu astuda? Kas ekskommunikatsioonidekreedi tagasivõtmine oli keerulise olukorra mõistmine?

Msgr. Fellay: Oo jaa, ma usun, et ta oli täiesti teadlik kõige erinevamatest ja segasematest reaktsioonidest. Peale selle on ta paljudes intervjuudes enne ja pärast paavstiks valimist rääkinud ühemõtteliselt Kiriku kriisist.

Kui ma rääkisin paavsti isalikust leebusest, siis tahtsin mainida tõsiasja, et siin kumab temast läbi teadlikkus meie aja olukorrast, otsustavus siin midagi ette võtta ja tähelepanelikkus kõikide oma vendade ja õdede suhtes.

Seetõttu panevad rohkem või vähem halvad reaktsioonid tema sammule teda kannatama. Kuid kindlasti ei pane need teda meelt muutma. Selles seisneb ka selle otsuse motiiv.

Kas äsja toimunut formuleerida püüdes võib tõdeda, et Traditsioon ei ole enam ekskommunitseeritud?

Msgr. Fellay: Jah, isegi kui see võtab veel mõnda aega, kuni see kogu katoliiklikus maailmas toimub. Kuni tänaseni suhtuti meisse paljudes valdkondades halvemini kui saatanasse. Kõik see, mida me tegime ja ütlesime, pidi igal juhul halb olema. Ma ei usu, et see olukord muutub järsku. Kuid nüüd on olemas Püha Tooli dokument, mis autoriteetselt ütleb: Traditsioon ei ole enam ekskommunitseeritud.

Mida tunneb oma elus ekskommunitseeritu?

Msgr. Fellay: Tunneb tõelist valu, justkui oleks põletusmärgiga märgistatud.

Mis aga meie olukorda puutub, siis pean ma ütlema, et me ei ole end kunagi tundnud ekskommunitseerituna või skismaatilisena. Me tundsime end alati Kiriku osana. Uudis, millest me praegu räägime, näitab, et meil oli õigus.

Siinkohal küsitakse, miks see olukord nii kaua kestis.

Msgr. Fellay: Ma sõnastan selle lühidalt. Me nägime, et Kiriku sees võeti ette uus tee. See tee oli aga meie arusaamise kohaselt suurte hetkeprobleemide põhjuseks.

Mis meid puudutab, siis ei ole me teinud midagi muud kui mõtelnud, õpetanud ja praktiseerinud seda, mida Kirik kuni suunamuutuseni on alati teinud. Ei rohkem ega vähem. Me ei ole midagi uut leiutanud.

Me oleme vaid täpselt Traditsiooni järginud, ja täna ei ole Traditsioon enam ekskommunitseeritud.