Categories
Uncategorized

Püha Pius X Vennaskonna kindralülema kiri sõpradele ja toetajatele nr 92

Püha Pius X Vennaskonna kindralülema kiri sõpradele ja toetajatele

SÜDAME PUHTUS

Ainult südame puhtus hoiab meis usu puhtust

Kallid usklikud, sõbrad ja toetajad,

Ajaloolises kontekstis, milles me elame, on kõigeväeline Jumal kutsunud Püha Pius X Preestrite Vennaskonna pidama väga erilist võitlust usu eest. Küsimus on usu hoidmises, selle tunnistamises, armastamises ja edasi andmises. Et seda teha, on oluline mõista selle võitluse sügavaid põhjuseid, nõudmisi ning seda, milleni see meid peab viima, et saaksime sellest lõigata kõiki vilju oma hingedele.

Usk, vankumatu nurgakivi

Usk siin maa peal on Jumala nägemise ootus, mis saab meile osaks igavikus ning usk loovutab sellele siis oma koha. Usk on üleloomulik teadmine Jumalast ja kõigest, mis Teda puudutab, ilma eksimisvõimaluseta. Seetõttu on usk tervik, mis antakse meile Jumala heldusest, kes edastab meile teadmise, mis Tal enda kohta on. Sellest perspektiivist on selge, et usk on tõe väljendus par excellence: hingedele antud üleloomulik tõde, ilma vähimagi eksimisvõimaluseta.

Usk erineb oluliselt kellegi isiklikust arvamusest või ettekujutusest, kes valib oma versiooni „tõest“ teise tõlgenduse asemel, tuginedes otsuses oma hinnangule või isiklikule kogemusele. Selline „tõde“ vastab pigem „usule“ liberaalses vaimus, millel puuduvad kõik üleloomulikud elemendid ja mis on taandatud fundamentaalsel tasandil vaieldavaks isiklikuks valikuks. Vastupidi, usk on teadmine teisest korrast, mis on põhiolemuselt üleloomulik, ning milles on absoluutselt tagatud, et me ei eksi, sest vähimgi eksitus oleks jumaliku tõega kokkusobimatu. Õigupoolest „tõde“, mis viitaks kõige vähimalgi määral eksitusele, lihtsalt lakkaks olemast jumalik – ning lakkaks olemast tõde. Näiteks Kristus, kes oleks nii tõeline Jumal kui ka tõeline inimene, nii kuningas kui prohvet, kuid mitte Lunastaja, ei oleks meie usu tõeline Kristus. Ta poleks ka „vähendatud“ Kristus – mis oleks võimatu –, vaid lihtsalt midagi muud. Üksainus eksitus rikub parandamatult kogu usu ja dogma struktuuri, täpselt nii nagu piisab mõnest tilgast mürgist, et muuta hulk vett inimese jaoks kõlbmatuks.

Usuvõitlus Katoliku kirikus ja ühiskonnas

Eelnev sissejuhatus on oluline, et mõista, miks kogu oma ajaloo vältel on Kirik eeskätt tundnud muret usu kaitsmine pärast, isegi kui see tähendab teistega vaidlemist ja nende hukkamõistmist ning tagakiusamist katoliku dogmade kaitsmise pärast. Vähimgi kompromiss selles vallas oleks olnud meie Issanda, Tema missiooni ja hingede reetmine.

Tõepoolest, inimene on loodud Jumalat tundma ja eriti tundma Teda meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud” (Jh 1:18). Ilma selle teadmiseta Jumalast, mida annab vaid usk, on võimatu Talle meele järele olla ja Tema juurde minna. Teda on võimatu tunda ja seetõttu kontempleerida. Samuti pole võimalik leida Temas oma õnne Teda armastades ja teenides, sest me ei saa anda oma südant ega pühitseda oma inimlikku tahet kellelegi, keda me ei tunne. Usu säilitamine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Vaimne elu siin maa peal on võimatu ilma, et kogu meie mõistus järgiks tervikuna jumalikku tõde. Just nimelt see, et meie Issand ise kuulub meile lihaks saanud tõena, mis on usu kaudu tuntavaks tehtud, on igavese elu alguseks oleva kristliku elu tingimus ja selle peamine põhjus.

Me ei tohi kunagi unustada, et kui Püha Pius X Vennaskonda tervikuna või igaüht meist oma igapäevases elus kutsutakse usku tunnistama ja seda avalikult kaitsma, siis ei ole küsimus isikliku arvamuse avaldamises või mõne eelistatud nüansi välja toomises. See on lihtsalt usu tunnistamine, mis on hädavajalik, et hinged tunneksid meie Issandat sellisena, nagu Ta on ja et nad saaksid ehitada kogu oma eksistentsi ajas ja igavikus sellele teadmisele ning sellega kooskõlas. Paraku on selline kristlik elu muutunud tänapäeval väga haruldaseks, sest usk ise, mis selle võimalikuks teeb, on kadumas.

Seega kuidas peame tagama, et see elu kannaks meis kõiki oma vilju, nagu siis, kui “õige jääb usust elama”? Mida me peame tegema, et me ei piirduks pelgalt formaalse usu järgimisega, vaid leiaksime oma õnne tõe valdamisest? Peame laskma usul meis oma erilist mõju avaldada, nimelt laskma oma südamel puhastuda. Sel viisil hävitatakse kõik takistused meie hinge täiuslikuks liitumiseks meie Issandaga, kes on nii tõde, mida otsib mõistus kui ka kõrgeim hüve, mida otsib süda.

Tõeline usk puhastab südame

Usk, mis ei ole pealiskaudne ega viljatu, muudab hinge sügavuti. Esiteks toob see hinges välja puhtuse. See on loogiline ja kergesti mõistetav, sest kes elab usus, see kujundab oma elu vastavalt kõrgemale ideaalile. Ühtlasi distantseerub ta kõigest vähem väärtuslikust, mis võiks olla takistuseks tema muutumisele. Teisisõnu, tõeline usk, mida saadab ligimesearmastus, juhib hinge ülespoole ning seda tehes distantseerib teda kõigest maisest või ilmalikust. See tõstab hinge kõrgemale kõigest, mis on ebapuhas.

Võtame näite, mis meeldis püha Aquino Thomasele: metall kaotab puhtuse, kui seda sulandatakse vähem väärtusliku metalliga. Hõbe ei muutu sulamis kullaga ebapuhtaks, sest see tõstab selle väärtust; aga sulamis pliiga muutub hõbe ebapuhtaks. Samamoodi muutub ebapuhtaks hing, millel on suurem väärikus kui kõigil ajalikel ja kehalistel olenditel, kui ta neile korratu armastuse või kiindumuse tõttu allub. Kuid sellisest ebapuhtusest võib puhastuda vastupidise sammuga, kui hing sirutub selle poole, mis on temast kõrgemal — st Jumala poole. On ilmne, et vaid usk teeb selle võimalikuks. Selleks, et Jumalale läheneda, peame Teda tundma ja selleks, et Teda tunda, peame Temasse uskuma. Ja seepärast on südame puhastumise eelduseks usk – ja kui see usk saavutab oma täiuslikkuse tõelises ligimesearmastuses, põhjustab see südame täiusliku puhastumise.

Seega välistab usk ennekõike ebapuhtuse, mis sellele otseselt vastandub: ebapuhtuse, mis seisneb mõistuse eksituses. Kui aga usul lastakse tegutseda ja kui tal lastakse hinge põhjalikult muuta, hävitab ta kogu moraalse ebapuhtuse ja kõik takistused hinge ja meie Issanda vahelise täiusliku liidu ees. See tähendab, et pärast mõistuse puhastumist teeb usk ka südame puhtaks ja seega vabaks. Seda tähendab väljend „õige jääb usust elama“.

Puhas hing kiirgab oma usku ja annab sellest tunnistust

„Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis“ (Mt 6:22). Nii väljendas ja õpetas meie Issand seda põhitõde. Teisisõnu, esimene tunnistus usust, mida Ta igalt hingelt ootab, on valgusrikas elu, peegeldades nähtavalt seda, mille üle intellekt usus mõtiskleb. See teebki ühe hinge elu nii väärtuslikuks, sügavalt apostellikuks ning võimeliseks teisi edasi viima. Sest seda valgust ei saa varjata – ja mida sügavamale patupimedusse maailm vajub, seda rohkem see valgus särab.

Kui hing elab sügavalt ühendatuna meie Issanda Jeesuse Kristusega; kui kõik tema liigutused on inspireeritud soovist Talle meeldida ja kõik Temaga kooskõlastada, Tema voorusi jäljendades ja saates kõike täide armastusest Tema vastu, särab selle hinge elu nii eredalt, et ta on tõesti maailma valgus. Seetõttu ei saa maailm juba iidsest ajast, kuid veelgi enam tänapäeval, jääda tundetuks tunnistuse suhtes, mida annab puhtus — see kas sügavalt kosutab maailma või ajab ta raevu kaudse etteheite pärast, mis talle seda nähes osaks saab. Selline tunnistus, nagu kõik, mis väljendab tõde, tekitab lahkarvamusi.

Usk on ilma südamepuhtuseta ohus

Me ei tohi kunagi unustada seda väga lähedast seost usu ja puhtuse vahel. Me ei saa Jumalat tõeliselt tunda ilma selle teadmise läbi puhastumata ja samal ajal ei saa me väita, et tunneme Teda ilma puhastumata. Tegelikult on mängus teatud topelt-puhtus — või õigemini puhtus mängib kahekordset rolli vaimses elus ja usuelus. Ühelt poolt on südame puhtus usu tagajärg ja teiselt poolt suunab puhtus hinge Jumala tundmise ja nägemise poole. Võiksime isegi öelda, et puhtus on nii põhjus kui ka tagajärg. See on pisut nagu kuu, mis võib valgust vastu võtta ja peegelduse kaudu seda ka levitada.

Sellest järeldub, et usu hoidmise parim tagatis on eelkõige pidev püüd puhtust kasvatada ja armastus selle vooruse vastu. Kõik muud pingutused oleksid asjatud, kui neid ei krooniks see tulemus.

Tavaliselt ei ahvatle saatan (hea psühholoog ja inimhinge tundja koos selle nõrkuste ja kalduvustega) head kristlast otseselt usust taganema. See oleks lihtsalt veider. Pigem püüab ta temaga pikkamööda tööd teha, pannes teda maailma vaimu endasse neelama, nõrgestades teda järk-järgult maailmale avatud kompromissidega ja eluga, mis jääb usu nõudmistele üha võõramaks ning mis mingil moel takistab südame puhastumist. Seega jääb tema usk jõuetuks, nõrgaks ja tühjaks – mitte oma dogmaatilise sisu, vaid tugevuse poolest – ning ilma võimest hinge muuta, selles elu tekitada ja hoida.

See on paljude katoliiklaste tragöödia, kes on kaotanud oma usu seda teadvustamata ja seda tahtmata. Usust taganemist kui sellist ei ole olnud, kuid nad lasid end selle maailma valitsevatel tuultel kaasa viia. Mis neil hingedel puudus? Neil oli usk, tõenäoliselt oli neil juurdepääs sakramentidele ja võib-olla olid neil isegi mitmed head katoliiklikud harjumused… aga nende südamed polnud ilmselt puhastatud või piisavalt kaitstud. Peame alandlikult möönma, et ühel päeval võib see tragöödia tabada ka meid.

See on ka tragöödia, mis kogukonnale laienedes on Katoliku kiriku ajaloos põhjustanud mitmeid skisma ja hereesiani viinud kriise. Terved rahvad olid valmis hülgama katoliku usu ja Katoliku kiriku, sest nende usk oli järk-järgult nõrgenenud. Mõnel juhul oli see muutunud koguni tähtsusetuks ega avaldanud nende südametele tegelikult enam mingit mõju. Usk oli muutunud pealiskaudseks, võib-olla valgustades inimeste mõistust, kuid ilma, et nende hinged oleksid seeläbi põhjalikult muutunud või nende elu sellest kuidagi mõjutatud. Modernism saigi alguse just nimelt soovist leppida iga hinna eest Jumala suhtes ükskõikse maailmaga — maailmaga, millel on oma mentaliteet, põhimõtted ja vaim. Modernistid tahtsid jätkuvalt uskuda, kuid tingimusel, et nad saavad elada harmoonias kaasaegse ühiskonnaga ning järgida selle intellektuaalset ja moraalset evolutsiooni. Selle saavutamiseks eelistasid nad kohandada usku ja selle nõudmisi – kohandades omakorda ka selle tegevust hinges – selle asemel, et aktsepteerida usku sellisena, nagu Jumal selle meile andis, ja lasta usul inimese hinges kõiki oma vilju kanda. Tulemuseks on olukord, milles Kirik end praegu leiab ning mis näitab selgesti, kuidas usu lagundamine saadab katoliku moraali kokkuvarisemist.

Nii et see kõik taandub küsimusele puhtusest selle sõna sügavaimas tähenduses. Aga mis saab hingest, kes on sel viisil nõrgestatud?

Pimestatud ja orjastatud

Kui hing laseb end maailmavaimul ja ebapuhtusel järk-järgult saastada ja valitseda, satuvad ohtu tema vaimsed võimed, millel on mõnikord parandamatud tagajärjed.

Esiteks on varjutatud inimese intelligentsus. Suutmata vahet teha, mis on tõeliselt hea ja mis on kuri, ei saa ta sellest tulenevalt enam ennast pühendada hea otsimisele ja kurja vältimisele. Nii on mõistus tegelikult allutatud ja orjastatud näilistele hüvedele, mis teda vaimselt pimestavad. Sellel on väga tõsised tagajärjed arukusele, mis peaks juhtima hinge moraalse täiuslikkuse saavutamiseks sobivate vahendite valikul. Selline hing muutub võimetuks kuulama, ta ei lase endale nõu anda ning seetõttu ei suuda ta end õigesti juhtida — olles äkiline, võimetu järele mõtlema ning püsimatu, mõistab ta enese hukka õnnetute valikute läbi, mis ohustavad kogu tema eksistentsi.

Teiseks, tahe — see hinge fakulteet, mis paneb ta järgima seda, mis on hea — on samuti südame ebapuhtusest tõsiselt kahjustatud. Jumalaarmastus asendub enesearmastusega; hoolimata kujutlusest, et ta on vaba, muutub hing iseenda orjaks. See võib ta viia Jumala ja usu põlgamiseni, sest need tuletavad talle paratamatult tema eksimusi meelde. Asjad võivad minna veelgi kaugemale: kiindumus praeguse elu ja selle näiliste hüvede vastu võib tekitada hinges sellise korratuse, mis paneb ta tundma põlgust kõige vaimse vastu ja isegi meeleheidet igavese elu suhtes. Sellest tuleneb varjatud raev ja meeleheide, mida kohtame paljudes kaasaegsetes inimestes. Selle vaikseks ja salakavalaks allikaks on ennekõike usu kaotamine.

Mida tuleks teha?

Esiteks, me ei tohi heituda. See on elu ja surma küsimus, kuid me peame meeles pidama, et see on Jumala arm, mis võimaldab seda lahingut pidada. See tuleneb otse usust ja on sellega rangelt seotud. See ei ole marginaalne probleem, vaid lahing, mis peab olema täielik prioriteet.

Seda öeldes tuleb ka tõdeda, et puhtusest ei räägita piisavalt ja sellest voorusest puudub õige arusaam. See on võlts tagasihoidlikkus, mis tekitab meis vastumeelsust seda teemat vääriliselt käsitleda. Kahjuks kutsub see voorus sageli esile midagi äärmiselt ligipääsmatut ja isiklikku, millest räägitakse vaid sakramentaalse pihi kontekstis. See on suur viga. Lastele ja teismelistele tuleb sellest voorusest regulaarselt rääkida, loomulikult kasutades nende vanusele vastavaid termineid. See on kõikide õpetajate — nii vaimulike kui ilmikute — kohus. Noored peavad olema valmis olulisteks lahinguteks, milles neil tuleb võidelda ja selleks tuleb meeles pidada kahte asja…

Esiteks, puhtusel on tugev külgetõmbejõud õrnade hingede jaoks, keda maailm pole veel rikkunud ja kes on armu mõju all. Peame teadma, kuidas seda hästi ära kasutada. Inimloomus on loodud pühenduma kõrgetele ideaalidele, mis tõstavad teda kõiki takistusi ületades ülespoole. Ja kuna see on inimloomus, siis see ei muutu ajaga ega tänu kaasaegsele tehnoloogiale. Mida kõrgem on millegi hind, seda enam köidab see noorte tulist hinge, kui nad ehitavad oma tulevikku. Hea hariduse ja hea ettevalmistusega on neil kõik, mis vaja, et rakendada arukust, mida nõuab selle ideaali poole püüdlemine. Seetõttu ei ole meil õigust neile mitte anda vajalikke teadmisi, nõuandeid ja eeskuju.

Teiseks on puhtust puudutavas kasvatuses kaks vastandlikku lõksu. Võime kergesti langeda kahe vea vahelise dialektika ohvriks, sageli arvates, et suudame sellest petliku kesktee leidmisega välja tulla. Ühel pool on puritaanlus, st puhtuse taandamine väliste reeglite jäigaks koodiks, mida tuleb järgida. See on ilmselge karikatuur, kuna oht on hinnata puhtust ja kõike sellega kaasnevat välise ranguse mõõdupuu järgi. See on kahetsusväärselt tõhus, õpetades noori järgima välimuse kultust ning juhtides nad samal ajal olulisest eemale. Teisel pool on liberaalne mudel, mis kipub põlgama kõiki väliseid reegleid vaimu võltsvabaduse nimel ja ei kannata mingeid piiranguid. Esimesel juhul kiputakse kurjust nägema kõikjal – välja arvatud seal, kus see peamiselt elab; ja teisel juhul ei kiputa seda kuskil nägema! Suurim oht nende kahe äärmuse tagasilükkamisel oleks mingi leidliku kesktee või kompromissi otsimine jäikuse ja lõtvuse vahel. Kuid me peame sellest dialektikast vabanema, kuna see ei too kasulikku lahendust. Selline kompromiss ei saa olla pidepunkt. See võib viia õpetajad eksiteele ning nad igaveseks heidutada.

Südame tõeline puhastumine on midagi muud. See seisneb puhtuse kui vooruse otsimises, mis hoovab otse usust, muutes sügavalt hinge ja juhtides teda ülespoole – selle poole, milleks ta on loodud –, võimaldades tal end tugevdada ja järgida head ning seeläbi leida oma täiuslikkus. Puhtus ei ole ohtude jada vältimise tulemus. See on ka tingimus meie Issanda tundmiseks nii nagu apostlid Teda tundsid, olles allutatud Tema isikule ja sütitatud soovist pühitseda kõik Temale: „ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14). Puhtus on vajalik tingimus evangeeliumi lugemiseks; et mitte lugeda seda nagu Platoni dialooge või Aisopose muinasjutte, vaid kui raamatut, mis on endiselt võimeline hinge pöörama ja muutma – ning maailma muutma. Puhtus on vajalik seisund, et olla tõeliselt vaba.

Niisiis, kui eesmärk on selge ja usu valguses teada, kui on selged ka sobivad vahendid selle saavutamiseks ja kui hing mõistab, et tema täiuslikkus ja õnn sõltuvad sellest ning kui ta on vaba kõigist takistustest, siis on ta võimeline selle saavutamiseks kõike tegema!

Jumal õnnistagu teid!

Menzingenis, 23. aprillil 2023
Hea Karjase pühapäeval

Isa Davide Pagliarani
Ülemkindral