8.detsembril möödub kaks kuud piiskop Tissieri lahkumisest igavesse ellu. Tema matusejutlus annab meile võimaluse mõista,
- mis oli selle piiskopi tähtsus võitluses katoliku traditsiooni eest
- mis olid need sügavad väärtused, mis teda juhtisid ja olid tema piiskopiameti tugisambad
Piiskop Bernard Tissier de Mallerais’i jaoks peetud matusejutluses rõhutab Don Davide Pagliarani, Püha Pius X Preestrite Vennaskonna (SSPX) kindralülem, piiskop Tissier’i eeskujulikku ustavust SSPXile ja Pühale Kirikule. Lihtsa, järjepideva ja tulihingelise mehena teenis piiskop Tissier väsimatu pühendumusega hoolimata paljudest katsumustest. Tema kogu elu kese oli traditsioonilise missa ja Kristus Kuninga valitsemise kaitsmine. Kuigi vennaskond on kurvastatud tema kaotusest, leiab ta lohutust eeskujus, mille piiskop Tissier endast maha jättis ning usaldab oma tuleviku jätkuvalt jumaliku ettehoolduse hoolde.
Isa, Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Mu isandad, kallid kaasvennad, auväärsed õed, kallid usklikud, esmalt soovin ma avaldada meie siirast kaastunnet piiskop Tissier’i perekonnale ning eriti pereliikmetele, kes täna siin viibivad. Piiskop Tissier’i vaimse perekonnana jagame me teie leina.
Jah, vennaskond on täna tõesti leinas. See on suur kaotus, me oleme kaotanud piiskopi. Me oleme kaotanud nii-öelda lehekülje vennaskonna ajaloost. Väga ilusa lehekülje meie ajaloost.
Samas korvab seda kaotust ja meie leina lohutus tema poolt maha jäetud eeskujust. Meie Õnnistatud Issand, kes peab alati oma sõna, tuli ja võttis tema “nagu varas”. Me ei olnud valmis selliseks äkiliseks surmaks. Kuid oma läbimõelduses tahtis meie Õnnistatud Issand võtta ta enda juurde just siis, kui ta oli pühitsemas Püha Missat, kuna see oli hetk mil isand piiskop Tissier de Mallerais kaotas teadvuse. Tema viimane tegu oli minna pühitsema Püha Missaohvrit ning ta suri mõni päev hiljem.
See ei olnud kindlasti juhus. Püha Missaohver oli isand Tissier’i olemise põhjus, raison d’être. Ta valis välja peapiiskop Marcel Lefebvre’i, kuna ta otsis truudust missale. Piiskop Tissier liitus peapiiskop Lefebvre’ga samal aastal kui uus missa välja kuulutati – ning ta jäi ustavaks traditsioonilisele missale. Ning nüüd leidis Hea Issand, et ta oli valmis. Valmis osalema uues liturgias, igaveses liturgias, milles preestrid ja piiskopid laulavad lakkamatult: “Vaadake talle, kes tapeti – talle, keda ma ise olen ohverdanud läbi oma elu preestrina – vaadake talle, kes on vääriline võtma vastu hiilgust ja au igavikus!”
Püha Paulus kirjeldas piiskop Tissier’i
Ei ole väga keeruline maalida piiskop Tissier’ist pilti mõne sõnaga, kuna seda tegi juba püha Paulus 2000 aastat tagasi. Mida ootab püha Paulus ühelt piiskopilt? See on see, mida püha Paulus ütleb, ning te võite näha, kui perfektselt see kõik isand Tissier’i puhul kehtib. Tema preesterluse ja tema episkopaadi olusid kirjeldati püha Pauluse poolt 2000 aastat tagasi.
“Ma vannutan sind Jumala ja Kristuse Jeesuse ees, kes tuleb kohut mõistma elavate ja surnute üle, ning tema ilmumise ja tema kuningriigi nimel: Kuuluta sõna, astu esile, olgu aeg paras või ärgu olgu, noomi, manitse, julgusta igati pika meelega ja õpetamisega.”
Seda oskas piiskop Tissier teha. Ta oli avameelne, siiras, otsekohene ja kahepalgelisuseta. Ta oli kindel, vankumatu ja takistamatu – takistamatu ja vaba jutlustama tõde – vaba rääkima tõde ja vaba teenima Meie Issandat Jeesus Kristust.
“Sest tuleb aeg,” jätkab püha Paulus, “mil nad ei salli tervet õpetust, vaid otsivad endile oma himude järgi õpetajaid, kes kõditavad nende kõrvu, ja pööravad end eemale tõest ning pöörduvad müütide poole.”
See on väga täpne kirjeldus olukorrast, milles katoliku kirik end tänapäeval leiab. Kiriku mehed on pöördunud müütide poole. Oikumeenia on müüt. Sekularism on müüt. Sinod on uus müüt, mis toodab teisi müüte. Milline arm oli seda mõista juba aastal 1969! Milline arm oli otsida üles peapiiskop Lefebvre, ta leida ning olla talle ustav! Milline arm oli mitte uskuda neid müüte!
“Aga sina ole igati kaine, kannata kurja, tee evangeeliumikuulutaja tööd, täida oma hoolekandetööd!” “Ole valvas oma töös”: alati jutlusta Jeesusest Kristusest, jutlusta alati tõde. “Evangeeliumikuulutaja töö” on jutlustada Meie Issandast Jeesus Kristusest sellisena nagu Ta on, ilma midagi muutmata, isegi kui seda pole meeldiv kuulda. “Täida oma hoolekandetööd”: vii ellu oma kohus kuni lõpuni välja ja “ole kaine”. See on väga huvitav! Piiskop Tissier on jätnud endast maha väga lihtsa ja kaine elu eeskuju. On kindel, et see lihtsus, see vaesus, see lapselik hing, mida ta hoidis kuni lõpuni, oli tema ustavuse saladus ja võti.
Ning see on eelkõige piiskop Tissier de Mallrais’i ustavus, mille üle sooviksin ma koos teiega mõneks hetkeks mõtiskleda, kuna tema ustavus võtab tema elu täiuslikult kokku. Ustavus peapiiskop Lefebvre’le, ustavus vennaskonnale ja ustavus katoliku kirikule.
Piiskop Tissier’i ustavus
Isand Tissier’i jaoks oli väga selge, et olla ustav vennaskonnale tähendas olla ustav kirikule. Ta lükkas väga selgelt tagasi võltsid dilemmad, mille kohaselt tuli valida ustavuse vahel kirikule või vennaskonnale. “Ei! Olla ustav vennaskonnale on samane ustavusega vahenditele, mille jumalik ettehooldus on andnud meile selleks, et jääda ustavaks kirikule. Siin ei tule valida!” Ja piiskop Tissier tegi selle alati väga, väga selgeks.
Ustavus läbi aja – see on see, mis on nii suurepärane! Ta oli üks esimesi seminariste, kes otsis üles peapiiskop Lefebvre’i 1969. aastal, isegi enne vennaskonna asutamist ning isegi ilma teadmata, mis hakkab juhtuma. Teda juhtis ainult usk ja soov teenida meie Õnnistatud Issandat – ja seda juba aastal 1969! Me teame tagantjärele, mis juhtus. Kuid aastal 1969 oli ainult käputäis seminariste ning pooled nendest lahkusid isegi enne seda kui vennaskond asutati. Milline oli küll tema usk ja ustavus ning ta säilitas seda kuni tänapäevani välja – kuni aastani 2024! See on tõeline ustavus läbi aja. Tema püsivus on ustavus läbi aja. See on see kõigutamatu ustavus, mis tal oli.
Ta näitas samuti üles ustavust raskustes. Kõik probleemid, mida ta kirjeldas peapiiskop Lefebvre’i eluloos ning kõik keerukused, mis vennaskonna asutaja teele sattusid, on kirjeldatud otsese tunnistaja silma, tähelepaneku ja südamega, kes oli samuti tähelepanelik ja ustav jünger ning kes mõistis algusest peale, kuidas Jumala töö muudetakse alati viljakaks risti läbi. Jah, vastab tõele, et kõikvõimas Jumal ei säästnud vennaskonda algusest peale. Me kohtume alati ristiga ning see on märk sellest, et vennaskond on Jumala töö.
Ning selle ustavusega ja selle sama ustavuse kaudu on piiskop Tissier olnud esimene, kes on kogunud kokku, korrastanud ja uurinud kõiki peapiiskopi elu sündmusi, kaasaarvatud kõiki tema õpetusi. Ustava jüngrina ei soovinud ta, et ükski osa peapiiskop Lefebvre’i pärandist kaoks.
Tal oli alati soov, et peapiiskop Lefebvre’i mõtted saaksid tõetruult nooremale põlvkonnale edasi antud, meile kõigile ning samuti tulevastele põlvedele. See on keskse tähtsusega töö jaoks, mille eesmärgiks on kaitsta ja anda edasi peapiiskop Lefebvre’i sõnumit. Selline on Püha Pius X Preestrite Vennaskonna töö. Me saame öelda, et enam kui ükski teine vennaskonna liige, on isand Tissier elanud tõeseks püha Pauluse sõnad, nagu ka peapiiskop Lefebvre soovis neid tõeks elada: “Ma olen edasi andnud seda, mida ma olen vastu võtnud – Tradidi quod et accepi.”
Ma olen ustavalt andnud edasi seda, mida on mulle antnud, ilma midagi muutmata, andes seda edasi just sellisena nagu ma selle vastu võtsin, jüngri ustavusega ja jüngri alandlikkusega. Mida alandlikum keegi on, seda ustavamalt annab ta edasi vastu võetud aarded – andes neid edasi just sellistena nagu need on, ilma midagi muutmata.
See on see aare, mida piiskop Tissier oli suuteline ustavalt edasi andma tõeliselt andeka inimesena ja peapiiskop Lefebvre’i ustava biograafina. Ta oli suuteline sünteesima Tema Armulikkuse mõtteid ja sõnu ümber keskse ideaali, mis kerkis süstemaatiliselt tema jutlustes ja konverentsides esile. Ma räägin siinkohal Kristus Kuninga ideaalist. See oli palju enamat, kui piiskoplik moto piiskop Tissier’i jaoks. Võib öelda, et see oli kogu tema piiskopliku apostolaadi suunav täht: meie Õnnistatud Issanda õigused hingede, südametunnistuste, üksikisikute, kiriku ja perekondade ning ühiskonna üle üldiselt. Isand Tissier tuli selle küsimuse juurde korduvalt tagasi. See oli tõesti keskne idee, mille ümber ta oli kõik ümber struktureerinud ja ümber korraldanud.
Piiskop Tissier’i ustavus ei olnud pelgalt teoreetiline lojaalsus printsiipidele. Tema ustavus seisnes oma piiskoplike kohustuste täitmises kuni lõpuni välja. Ma olen kindlasti selle vahetuks tunnistajaks. Isand Tissier soovis teenida vennaskonda kuni lõpuni välja – isegi kauem, kui tal selleks jõudu jätkus. Ta oli uskumatu, isegi hoolimata oma vanusest.
Kust see jõud tuli? Mis oli selle jõu allikas? See tuli tema armastusest meie Õnnistatud Issanda vastu ja tema armastusest vennaskonna vastu. Ja ma võin teile kinnitada, et iga kord kui me üritasime – iga kord kui ma üritasin (ja vabandust, et ma räägin siinkohal ainsuse esimeses isikus) – iga kord kui ma üritasin julgustada isand Tissier’i ehk natukene vähem reisima, oma töökoormust natukene vähendama, oli see kasutu! See oli võimatu! Ma ei võitnud kunagi!
Samas on see kõik ilmselt parim mälestus, mis mulle piiskop Tissier’ist jääb. See on kindlasti ka eeskuju kõikidele vennaskonna liikmetele: ammutada oma jõudu meie Issandast Jeesusest Kristusest. Leida jõud, mis ületab füüsilise jõu, mis meil võib olla, jõud, mis viib meid läbi meie elu viimaste hetkede. Milline imeline eeskuju meie kõikide jaoks.
Vennaskonna tulevik
Mõistetavalt mõtleme me nüüd kõik, et mis nüüd edasi saab? Me oleme kaotanud ühe oma piiskoppidest. Kuidas tuleb vennaskond selle kaotusega toime? Ning üle kõige: kuidas tuleb see toime tulevikus? Eriti lähitulevikus – ja mida kõike see tähendab?
Vennaskond elab seda hetke sügavas rahus, palves ja tänulikkuses jumalikule ettehooldusele, et meile anti selline piiskop. Vennaskond ei torma kuhugi. Vennaskond järgib lihtsalt ettehoolduse märke.
See on seesama jumalik ettehooldus, mis on alati tulnud meile appi kõige kriitilisematel ja keerulisematel hetkedel. Sama jumalik ettehooldus, läbi mille andis see 24-aastane noormees end Jumalale 1969. aastal ning mis suunas piiskop Tissier’i iga päev kuni tema surmani. Seesama ettehooldus on juhtinud vennaskonda läbi kõige hullema tormi katoliku kiriku ajaloos ning me teame, et jumalik ettehooldus ei hülga meid täna – ega hülga meid ka homme. See on meile juba piisavalt tihti näidanud, et see on siin selleks, et meid aidata ja abistada. Seetõttu on meie tänane lein segunenud uuenenud kindlusega jumalikku ettehooldusesse.
Mis siis muutub? Hetkeseisuga muutub ainult üks asi: teadmine ja mõistmine, et meil on selle maa peal üks piiskop vähem, kuid igavikus on meil nüüd juures keegi, kes valvab vennaskonna üle. Meil on uus kaitsja, kes jätkab igavikus meie üle valvamist. Meil on keegi, kes jätkab meie abistamist läbi oma palvete ning näitab läbi meile jäetud mälestuste ning eriti läbi oma eeskuju jätkuvalt suunda, milles me peaksime edasi liikuma. See on see, mis on muutunud.
Ma soovin samuti tänada teid kõiki nende palvete ja sõnumite eest, mis on viimaste päevade jooksul vennaskonnale saadetud. Need sõnumid annavad tunnistust nii suurest lugupidamisest, mis kõigil isand Tissier’i suhtes oli kui ka kiindumusest, mis on kõigil vennaskonna vastu. Ma tänan teid kõiki nende palvete eest ning kutsun teid muidugi üles jätkama palvetamist nii piiskop Tissier de Mallerais’i hingerahu eest kui ka vennaskonna eest selles ajaloo hetkes.
Me usaldame need intentsioonid Õnnistatud Neitsi Maarja hoolde. Isand Tissier’il oli suur pühendumus meie Õnnistatud Jumalaemale. Ta peegeldas vennaskonna pühendumust Temale ning me oleme kindlad, et tänu Tema kaitsele saab vennaskonna tulevik olema järjepidevuses minevikuga ning järjepidevuses vennaskonna ajalooga, nagu see on lahti rullunud kuni tänase päevani ning millisena piiskop Tissier eriliselt oskas seda kehastada ja esindada.
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
21. oktoobril 2024
Tõlkis Martin Vaher