Kuidas suhtuda kremeerimisse? Viimased manitsused.
Lõpetuseks pean ma vajalikuks viidata Vatikani teise kirikukogu reformile, mis puudutab surnukehade tuhastamist. Arvan, et sellele on paslik juhtida tähelepanu nüüd, ajal, mil mälestame oma lahkunuid. Kirikuõiguse seadusemuudatus sätestab, et need, kes ühel või teisel viisil on avaldanud soovi, et nende surnukeha pärast surma tuhastataks, peavad jääma ilma kiriklikust matusest. Jah, et neid sellest ilma jäetaks, näeb ette seadus. Selle seaduse kehtestas Vatikani teisel kirikukogul Kirik ise, kuid see on jälestusväärne. Kirik on oma olemasolu algusest saadik nõudnud, et austaksime inimihu, Püha Vaimu templit, mis on pühitsetud ristimise, armulaua, kõikide muude sakramentide ja Püha Vaimu kohalolu läbi. Kirikuõigus näeb isegi ette, et kristlase – katoliiklase – ihuliikmeid, mis on enne surma amputeeritud, ei tohi mitte mingil juhul põletada, vaid need tuleb maha matta. Näete, millist suurt austust näitab Kirik üles meie kehaosade vastu, mis on pühitsetud meie Issanda Jeesuse Kristuse armu läbi. (…)
Me peame säilitama ülima austuse lahkunute kehade vastu ja matma need maha, nii nagu kristlased on alati talitanud. Samuti peame peame austama oma surnuid ja nende matmispaiku. Hauad ja hauakivid tuleb hoida korras, sest need tähistavad meie kindlat usku surnukehade ülestõusmisse.
(…) Elagem ühtsuses Puhastustules olevate hingedega ja palugem õndsat Neitsi Maarjat, kes oli oma Poja matmise tunnistajaks, et ta paluks meile sellist austust ja armastust oma Jumaliku Poja vastu, mida ta ise Tema surnukeha vastu tundis. Palugem ka Jeesust, et Ta annaks meile austust ja armastust siitilmast lahkunud usklike, meie surnud sõprade ja sugulaste kehade vastu.
Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen.
Peapiiskop Lefebvre, 1. november 1978, Econe, Šveits
Tõlkis Loviisa Mänd