“Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: «Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!»
Lugemine püha Pauluse kirjast korintlastele, 1Kr 15:1–10
Vennad! Ma teen teile teatavaks evangeeliumi, mida ma teile olen kuulutanud, mille te ka olete vastu võtnud, milles te ka seisate ja mille läbi te ka pääsete, kui peate kinni sõnadest, millega ma teile kuulutasin. Muidu olete küll ilmaaegu uskunud. Ma olen teile ju kõigepealt edasi andnud seda, mida ma ka ise olen vastu võtnud: et Kristus suri meie pattude eest, nagu on kirjutatud pühades kirjades ja et ta maeti maha ja tõusis kolmandal päeval üles pühade kirjade järgi ja et ta näitas ennast Keefasele, seejärel neile üheteistkümnele. Seejärel näitas ta ennast enam kui viiesajale vennale korraga, kellest paljud on veel praegugi elus, mõned aga on läinud magama; siis näitas ta ennast Jaakobusele, seejärel kõigile apostlitele. Aga kõige viimaks näitas ta ennast ka minule kui äbarikule. Mina olen ju apostlite seast kõige väiksem, keda ei kõlba hüüdagi apostliks, sest olen taga kiusanud Jumala Kirikut. Aga Jumala armust olen ma see, kes olen, ja tema arm pole minus läinud tühja.
Järg pühast evangeeliumist Markuse järgi, Mk 7:31–37
Sel ajal lahkus Jeesus Tüürose alalt ja tuli läbi Siidoni Galilea järve äärde, Kümnelinnamaa piirkonna keskele. Ja tema juurde toodi kurt ja kidakeelne ning paluti teda, et ta paneks oma käe ta peale. Ja Jeesus võttis ta rahvahulgast kõrvale, pistis oma sõrmed ta kõrvadesse, sülitas ja puudutas ta keelt ning üles taevasse vaadates õhkas ja ütles talle: «Effata!», see on «Avane!». Ta kõrvad avanesid kohe ja ta keelekütke pääses valla ning ta rääkis korralikult. Ja Jeesus keelas neid, et nad ei räägiks sellest kellelegi. Aga mida enam ta neid keelas, seda enam nad jutustasid. Ja nad olid üliväga vapustatud ja ütlesid: «Kõik on ta teinud hästi, ta paneb ju kurdid kuulma ja keeletud rääkima!»