Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 4. mai – püha Monica

Püha Monica (algupärase nimega Monnica) sündis 332. aastal kristlikus perekonnas Tagases Numiidias, tänase Alžeeria aladel. Ta oli berberi päritolu. Monica lapsepõlv möödus kristliku kasvatuse õhkkonnas. Küll on aga teada, et ta ei suutnud neiupõlves sageli oma kirgi valitseda, nii oli tekkis tal näiteks komme iga päev veini juua. Samal ajal oli ta ka väga tundliku loomuga. Seetõttu jättis ta veinijoomise päevapealt maha, kui tema vanemate teenijanna teda kord tülis joodikuks nimetas.

P. Monica abiellus Tagaste veiniväljade omaniku Patriciusega, kes oli pagan. Ta allutas end täielikult mehele ja oskas õigetel hetkedel vaikida, kuid see ei tähenda, et ta oleks muutunud tahtetuks. Ta püüdis iga hinna eest Patriciust ja oma lapsi katoliikluse juurde juhtida. Paraku ahvatles lapsi isa kombel samuti maine kuulsus ja rikkus.

Patriciusel ja Monical oli kolm last: Augustinus, Perpetua ja Navigius. Kõik oma lapsed juhatas Monica usu juurde, kuid kõige raskemaks kujunes see Augustinuse puhul.

Patricius suri 371. aastal, aasta peale katoliku usku pöördumist. Samal ajal tegi Augustinus edusamme, tema kuulsus kasvas. Ta õpetas retoorikat Kartaagos ja kuulus manilaste sekti. Peale selle elas ta konkubinaadis ehk nn. vabaabielus. Monica otsis oma poja üles ja jäi lesena tema juurde elama. Kord nägi ema und, millest ta sai lohutust, et Augustinus astub kindlasti katoliku usku. Samuti lohutas teda piiskop: „Laps, kelle eest nii palju pisaraid valatakse, ei lähe kindlasti hukka.” Need sõnad andsid pühale Monicale tohutult jõudu võidelda edasi poja hinge nimel.

Varsti reisis Augustinus oma kaaslannaga Milanosse, püüdes seeläbi ka emast lahti saada. Kuid Monica reisis talle järele ja andestas pojale tema teo. Augustinus kahetses sügavalt tehtut ja võttis rõõmuga ema uuesti oma kotta.

Mõne aja pärast hakkas Augustinus sõbrustama püha Ambrosiusega, Milano piiskopiga. 386. aastal otsustaski Augustinus astuda Kirikusse, 387. aastal ta ristiti. Vahepeal oli ka Monica oma vaimulikus elus sammunud aina kõrgemale, tema usk ja armastus Jumala vastu olid muutunud üha puhtamaks. Oma poja pöördumisega oli tema elutöö teostatud. Milline hämmastav veendumus ja lootus oli selles naises!

Püha Monica suri 387. aastal Roomas Ostia sadamas, olles teel tagasi kodumaale Põhja-Aafrikas.

Püha Augustinus kirjeldab oma armsa ema surma „Pihtimuste” üheksanda raamatu viimases peatükis. See tekst peaks puudutama igat südant:

„Monica ütles: „Poeg, mis puutub minusse, siis ei rõõmusta mind selles elus enam ükski asi. Ma ei tea, mida siin veel teha ja milleks siin olla, nüüd kus minu lootus siin maailmas on täitunud. Oli vaid üks, mille pärast tahtsin veel mõneks ajaks jääda sellesse ellu: näha sind enne surma veel kristlasena. Mu Jumal võimaldas seda mulle ülima küllusega, kuna ma näen, et Tema sulasena lähed Sa maise põlgamiseni. Mida mul siin veel teha?””

Kui Augustinus muretses, et ema ei saa kodumaal surra, vastas üks tema sõpradest, mida ema oli talle ütelnud, kui Augustinust ennast hetkel kodus ei olnud: „Jumala jaoks pole miski kauge ning pole tarvis karta, et Ta maailma lõpu saabudes ei tunneks ära kohta, kus mind ellu äratada.”

Pildil: Püha Monica surm, fresko, 1464-1465, Sant’Agostino kabeli apsiid, San Gimignano, Itaalia