Fatima ilmutuse nägija õde Lucia ütles, et Jumalaema sõnade kohaselt on tema Immakulaatse Südame austamine ja Roosipärg viimased pääsemise vahendid. Kui need ära põlatakse, siis ei saa me Taevast andestust.
Vastavalt Jumalaema soovile, mille ta esitas õde Luciale 13. juunil 1929. aastal Tuy kloostri kabelis pühitseda maailm ja eriliselt Venemaa tema Südamele, teostaski paavst Pius XII 31. oktoobril 1942. aastal vastava pühitsusakti. Venemaa pühendamist kordas ta veel 7. juulil 1952. aastal. Ka paavst Johannes Paulus II pühitses 13. mail 1982. aastal maailma ja eraldi Venemaa Maarja Immakulaatsele Südamele. Seda pühitsust kordas ta veel 25. märtsil 1984 ja 8. oktoobril 2000. Kahjuks puudus aga iga kord kogu maailma piiskopkonna osalemine nendes pühitsemistes, kuigi see oli Jumalaema soov.
Neitsi Maarja Immakulaatse Südame püha seati sisse paavst Pius XII poolt 1950. aastal. See püha on Maarja Taevassevõtmise suurpüha oktaavi päeval.
„Sisenemine Maarja Immakulaatsesse Südamesse on elu algus armastuse märgi all, mis tegelikult ainukesena meid Jumala juurde tagasi viib. Armastus kui kõikide vooruste vorm annab väärtuse kogu meie moraalsele elule: „Meie elu õhtul mõistetakse meie üle kohut meie armastuse järgi,“ ütleb püha Theresia Lisieux’st. Mitte see, mida me oleme teinud ja korda saatnud, ei määra meie elu väärtuse, vaid see, kuidas, s.t. kui suure armastusega me oleme kõike teinud. Kui meie kõik moraalsed teod on ilma üleloomuliku armastuseta ainult „kumisev vask ja kõlisev kelluke“ (1 Kor 13), armastus aga valatakse meie hinge Immaculata südame läbi, siis suudame me oma igapäevaseid tegusid ainult sel määral täisväärtuslikena teha, kui palju on nad teostatud Immakulaatses Südames. Nii saab Maarja tõepoolest „ilusa armastuse emaks“. Armastuse vahendamine läbi tema Immakulaatse Südame ei ole ju midagi muud kui kõikide armude vahendamine, mis omakorda ei ole midagi muud kui jumaliku armastuse kiirgamine ja tegutsemine meis. „Elul on ainult nii palju väärtust kui see on täidetud armastuse tegudest Jumala vastu. Kuid meie armastusavaldused on täis ebatäiuslikkust. Püha Lisieux’ Theresia oli teadlik, et kogu tema elu saab olema ebatäiuslik. Mitte, et ta oleks olnud vallatud kiindumustest ebatäiuslikkuste poole, vaid et ta neid kiindumusi endas avastas. Kui nüüd hing annab oma teod Immaculatale, siis annab Immaculata need Jumalale edasi kui omaenese teod. Sel viisil saavutavad meie armastuse teod Jumala juures kogu oma ilu.“ (p.Maximilian Kolbe).“
Tsitaat raamatust „Wer bist du, o Immaculata?“ – „Kes sa oled, oo Immaculata?“ (isa K. Stehlin)