Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 13. mai – Fatima Maarja päev

Pärast Missat läksid lapsed koju, võtsid oma valmispandud moonapakid ja asusid karjaga teele aasa poole, mille Lucia oli välja valinud – väike maalapike Cova da Irias, mis kuulus tema vanematele. Nad läksid kiirustamata rõõmsalt mööda teed, et lambad saaksid ka teeäärset rohtu süüa. Rada oli kivine ja võttis aega, kuni nad lõpuks keskpäevaks aasale jõudsid. Fatima kirikukellad kutsusid keskpäevasele Missale. Nüüd ei kaotanud lapsed aega, et lahti teha oma moonakotte, mis sellisel imeilusal päeval kindlasti nauditavaid üllatusi sisaldasid. Nad tegid risitmärgi, palvetasid „Meie Isa” puhastustules viibivate hingede eest ja alustasid einetamist. Nad pidid hoolitsema selle eest, et ka pärastiseks jääks natuke süüa, värskenduseks enne koduteed. Me võime ette kujutada, et selle päeval kuulas meie Emand nende süütut palvet erilise heameelega.

Pärast seda ajasid nad lambad nõlvapidi ülespoole värskemale murule ja hakkasid mängumaja ehitama. Francisco kui poiss oli arhitekt ja müürsepp ning väiksed tüdrukud oli tema abilised. Lühikese ajaga olid müürid püsti ja kahtlemata oleks väike tark müürimeister maja ehitamisega ühele poole saanud, kui midagi omapärast ei oleks juhtunud.

Sellel hetkel helendas valgus, mida lapsed välguks pidasid. Ehmunult lasid nad kivid maha kukkuda, teades hästi, et välk on tormi käskjalg. Nad vaatasid üles, et näha, kust välk tuli. Kuid ei idas ega läänes polnud näha vähimatki märki tormist ja ükski pilv ei varjanud sügavsinist taevast. Õhk ei liikunud, ainult särav päikesevalgus leegitses kirkas õhus. Nagu tavaliselt, võttis Lucia ohjad oma kätte:

„Parem on, kui me läheme koju tagasi, sest lõi välku ja võimalik, et tuleb torm.” Teised nõustusid temaga ja sel silmapilgul jäid nad äkki järgmise valgushelenduse peale kivistunult seisma. Pea automaatselt astusid nad kõik paar sammu edasi ja pöörasid end spontaanselt, teadmata miks, paremale.

Nad nägid ilmutust. Väikese iilekstamme tipus nägid nad justkui õhku kaheks jagunevat. Lapsed seisid liikumatult, kohkunult, olles ise täielikult selle valguse sees, mis ilmutusest kiirgas.

Lucia tuntud kirjeldus on järgmine:

„Seal oli daam, riietatud valgesse, säravam kui päike. Temast tuli veel heledamat valgust kui kõige heledamast päikesekiirest ja see kiirgus meenutas otsekui veega täidetud kristallist kiiri. Ilmutusest üllatununa jäime me seisma. Me seisime talle nii ligidal, et jäime ise selle valguse sisse, mis teda ümbritses või temast kiirgas. Vahemaa võis olla umbes poolteist meetrit. Siis ütles meie Emand:

„Ärge kartke! Ma ei tee teile kurja!”

„Kust Te tulete?” küsisin ma temalt.

„Ma olen Taevast!”

„Ja mida Te tahate minult?”

„Ma olen tulnud paluma teid, et te järgneval kuuel kuul, iga kuu kolmeteistkümnendal päeval samal tunnil siia tuleksite. Siis ma ütlen teile, kes ma olen ja mida ma tahan. Pärast seda tulen ma veel seitsmendat korda siia tagasi.”

„Kas ka mina saan Taevasse?”

„Jah, muidugi!”

„Ja Jacinta?”

„Samuti!”

„Ja Francisco?”

„Samuti, kuid ta peab veel palju Roosipärgi palvetama.”

Sel hetkel vaatasid daami silmad väikest poissi, justkui kontrollides ja samas kaasa tundes. Selle põhjust ei saanud me teada. Vahest oli see väikeste varjatud vigade tõttu. Me oleme harjunud nägema asju oma inimlike silmadega, mis tunnistab ainult nähtavat ja me unustame, et Jumal näeb valguse meres ka kõige väiksemat varju.

Kuigi Francisco seisis samas valguses, milles Lucia ja Jacinta, tema ilmutust ei näinud. Ta kuulis Luciat rääkimas, kuid ta ei kuulnud daami vastuseid. Mõte Taevast lummas Luciat kõige enam. Ta oli nüüd kindel, et ta saab ühel päeval Jacinta ja Francisco seltsis seal olla. See oli nii hea. Samal ajal hakkas teda piinama üks kahtlus. Aljustrelis olid äsja surnud kaks tüdrukut, kes olid käinud nende majas toiduvalmistamist ja kudumist õppimas. Ta küsis arglikult:

„Kas Maria da Neves on juba Taevas?”

„Jah, muidugi.”

„Aga Amelia?”

„Tema on puhastustules.”

Lucia silmad täitusid pisaratega. Siis ütles daam: „Kas te tahate võtta vastu Jumala pakkumise taluda kõiki kannatusi, mis Ta teile saadab, hüvituseks pattude eest, millega Teda solvatakse, ja patuste pöördumise palumiseks?”

„Jah, me tahame seda!”

„Teil tuleb nüüd edaspidi palju kannatada, kuid Jumala arm on teie tugevus!”

Lucia meenutab: „Kui Neitsi Maarja ütles neid viimaseid sõnu (Jumala arm..), avas ta esimest korda oma käed ja saatis meile tugevat valgust, mis justkui peegeldusena tema kätest tuli. See valgus tõstis meid otsekui Jumala juurde, kes oligi see valgus, kirkalt ja selgelt. Sisemise erutuse tõttu, mis meid oli tabanud, langesime me põlvili ja kordasime andunult: „Oo Pühim Kolmainsus, ma kummardan Sind. Mu Jumal, mu Jumal, ma armastan Sind Pühimas Sakramendis.””

Lapsed jäid viivuks sellesse valgusemerre, kuni daam ütles: „Palvetage iga päeva Roosipärga rahu eest maailmas ja selle eest, et sõda lõppeks!”

Sõda, rahu? Mis see oli? Lapsed ei teadnud sellest midagi, kuid daam, kes luges nende südametest, teadis, et nad täidavad tema käsku.

Nii lõppes Jumalaema esimene kõnelus kolme väikese Portugali karjuslapsega. Lucia kirjeldab tema lahkumist nõnda:

„Siis hakkas ta vaikselt ülespoole tõusma ja päiksetõusu suunas liikuma, kuni ta lõpmatusse kadus. Valgus, mis teda ümbritses, näis avavat talle taevavõlvi.”

Pilt: Fatima Jumalaema

http://www.fatima.ch/Bilder/HERZ_M_BILD%20klassisch.gif