Novembrikuu jooksul avaldame mitmes osas piiskop Lefebvre’i jutluse, milles ta tutvustab Kiriku traditsioonilist õpetust Puhastustule kohta ja selle pühendumise sügavaid põhjusi.
Jutlus jaguneb järgmiselt:
1. Kas Puhastustuli on olemas? Milleks on Puhastustuld vaja?
2. Milline on Puhastustules olevate hingede seisund?
3. Kuidas nad saaksid kiiremini Taevasse?
4. Kuidas suhtuda kremeerimisse? Viimased manitsused.
Sellel nädal avaldame esimese osa.
Kas Puhastustuli on olemas? Milleks on Puhastustuld vaja?
Esiteks – kas Puhastustuli on päriselt olemas? Kui võtaksime tõena kõike, mida nüüdisajal kirjutatakse, mida isegi Katoliku Kiriku enda liikmed kirjutavad, siis langeksime kiusatusse uskuda, et Puhastustuli on pelk keskaja muinasjutt. Ei, Puhastustuli on dogma, meie usu dogma. Kes iganes keeldub uskumast Puhastustulle, on hereetik. Puhastustule olemasolu kinnitati juba 13. sajandil, Lyoni teisel kirikukogul. Hiljem, 16. sajandil – vastuseks protestantide eitavale suhtumisele – kinnitas Tridenti kirikukogu uuesti vajadust säilitada usku ja suhtuda Puhastustule olemasollu täie tõsisusega. Seega võime olla kindlad, et Puhastustuli on usudogma – dogma, mida Pühakirjast enamgi kinnitab ja toetab Traditsioon. Ometi on ka Pühakirjas lõike, mis viitavad väga selgelt Puhastustule olemasolule. Näiteks on Puhastustules kannatavate hingede eest peetava Missa epistliks lõik Makkabite raamatust, milles Juudas Makkabi saadab Jeruusalemma kaksteist tuhat talenti ja palub preestritel tuua ohvriand lahingus langenud sõdurite eest, nii et neid vabastataks kannatusteks ja lubataks siseneda Taevasse. Pühakiri lisab: „On tänuväärne mõte palvetada surnute eest“. Puhastustulele vihjab ka püha Paulus, kui ta ütleb, et mõned hinged pääsevad Taevasse otsekohe, teised aga quasi per ignem, ’nagu läbi tule’ – st ka nemad saavad taevasse, kuid läbi tule – muidugimõista viitab püha Paulus sellega puhastuse vajalikkusele nende hingede jaoks, kes ei ole Taevasse sisenemiseks täielikult valmis. Kiriku usk Puhastustulle rajaneb niisiis ühelt poolt Pühakirja viidetele, teisalt Traditsioonile, mille on meile edasi andnud Apostlid ja kirikuisad.
Milleks on Puhastustuld vaja? Sellepärast et Taevasse saame vaid täiuslikult puhastena. On kujuteldamatu, et hinged võiksid ilmuda Jumala palge ette – ühendusse Jumalaga, ühendusse, mis ületab kogu meie mõistmise piirid, siseneda Jumalikkusesse endasse, saada osa Jumala valgusest –, olles seisundis, mis on risti vastupidine Jumala auhiilgusele, puhtusele, pühadusele. See on mõeldamatu. Seepärast peavad need, kes on surnud armuseisundis, kuid ei ole täielikult puhastatud ehk vabastatud andeksantava patu eest määratud karistusest, ja need, kes on surnud andeksantava patuga hingel, läbima puhastuse, mis teeb nad vääriliseks Jumala palge ette astuma. See on täiesti loomulik, sest me ei tohi unustada, et isegi kui patt on andeks antud, jätab see meie hinge kahjustuse. Hingel ei ole küll enam moraalset süüd, kuna patt on patukahetsuse sakramendi läbi andeks antud, kuid sellegipoolest on hing haavatud, saanud defekti, mis on vaja parandada. Tema seisundit võib võrrelda kahetseva inimesega, kes on oma naabrilt varastanud. Varas ei pea mitte ainult end süüdi tunnistama ja pattu kahetsema, vaid ka naabrile tekitatud kahju korvama. See võrdlus käib kõigi pattude kohta, mille me oleme sooritanud. Me oleme tekitanud kahju, ebaõiglust ja peame selle hüvitama, isegi kui patt ise on juba andestatud. Seetõttu jäävadki hinged Puhastustulle seni, kuni nad on täielikult ära kandnud karistuse pattude eest, mis neile andeks antud on.
(jätkub …)
Peapiiskop Lefebvre, 1. november 1978, Econe, Šveits
Tõlkis Loviisa Mänd