8 detsember: Neitsi Maarja Patusüüta saamise suurpüha

“Kes Sa siis oled, oo Pärispatuta Saamine?”

(Püha Maximilian Kolbe)

Võib olla üllatunud, et Maximilian Kolbe kasutab peaaegu alati sama väljendit, rääkides Jumalaemast, väljendit, mida hiljuti ei olnud isegi üldises kasutuses. Ta kutsub teda lühikese ja lihtsa nimega: Immaculata! Pärispatuta Saamine on tõepoolest kogu tema vaimuelu kese. Ikka ja jälle räägib ja kirjutab ta temast, kogu tema misjon on kokku võetud igatsuses, et nii paljud hinged kuj võimalik tunneksid teda, armastaksid teda, pühendaksid end talle ja saaksid nii päästetud. Viimastel tundidel enne arreteerimist, mis lõppes kangelassurmaga Auschwitzis, võttis ta otsekui jumalikult inspireerituna kokku oma pilguheite Pärispatuta Saamisesse. Võib-olla ei ulatu ükski teine pühaku öeldud või kirjutatud sõna nende mõtiskluste sügavuseni:

“Pärispatuta Saamine! Need sõnad langevad Immaculata enese huulilt. Seepärast peavad need meile kõige täpsemalt ja olemuslikumalt ütlema, kes ta tegelikult on.

Kuna inimsõnad on üldiselt võimetud väljendama jumalikke reaalsusi, siis peab neil sõnadel (,,pärispatuta“ ja „saamine”) olema tavalisest palju sügavam, võrreldamatult sügavamõttelisem, ilusam ja ülevam tähendus – kõrgem tähendus kui ka kõige teravam inimmõistus võiks neile anda. (…)

Kes Sa siis oled, oo Pärispatuta Saamine? Sa ei ole Jumal, sest Temal ei ole saamist (algust). Sa ei ole ingel, kes loodi otse mitte millestki. Sa ei ole Aadam, kes vormiti maamullast, sa ei ole Lihakssaanud Sõna, kes oli enne aegade algust ja kelle kohta me peaksime kasutama pigem sõna „saadud“ kui “saamine”. Eeva lapsi ei olnud aga enne nende saamist, ja nii saame me neid kutsuda (loodud) „saamisteks”. Kuid sina, oo Maarja, oled erinev ka kõigist teistest Eeva lastest. Sest nemad on pärispatuplekkidega saamised, kuid sina üksi oled Pärispatuta Saamine.” (…)

Immaculata, kes nii intiimselt võeti Pühima Kolmainsuse ellu ja Kristuse lunastusteosse, saab kogu loodu Jumala juurde tagasipöördumise alguseks. Ja just see ongi vaimuelu tõeline alus. See, kellel pole seda alust, ehitab oma maja liivale, mis ei pea vastu tormile ega tuulele (vrd Mt 7, 24).

Püha Ignatius räägib oma “Vaimulikes harjutustes” sellest printsiibist ja vundamendist – milleks on Jumalast sõltumine. Inimese lõi Jumal, ta on olemas ainult Jumalas ja leiab oma eesmärgi, oma elu mõtte tagasipöördumises Jumalasse. See on täpselt Immaculata Conceptio teema: ta on tervenisti Jumalast, kõigi olendite seas on ta oma olemasolu esimesest hetkest immakulaatsel viisil kõige intiimsemas ühenduses Pühima Kolmainsusega.

Ta on ka esimene ja kõige täiuslikum olend, kes pöördub võimalikest armastustest suurimaga täielikult tagasi Jumala juurde. Pealegi on ta kõigi olendite vorm ja nende Jumala juurde tagasipöördumise kanal. Temas läheb kogu loodu tagasi koju Tema juurde.

Söandagem sellele suurele müsteeriumile veidi valgust heita. Kirikuisad on Maarjat sageli võrrelnud kõrge mäega, Siioniga, millele Jumal laskub. Jumal lõi universumi, nähtamatu inglite maailma ja nähtava kosmose; võrrelgem kõiki loodud olendeid kivihunnikuga. Jumal lõi ka Maarja tema puhtuses ja valis ta kõigi naiste seast Jumalaemaks. Ta on mägi, mille jalamil kivid lebavad. Jumal lõi mäe täiesti puhtana, pärispatuta saaduna, ja Ta laskus selle mäe jalamile, ja selle mäe üsas saab Jumal inimeseks. Mäejalamil on aga kadunud maailm loendamatute patustega, määrdunud liivateradega. Jumal-Inimene tahab meid päästa, kuid meie näod on Temast ära pöördunud. Ta tahab meid meie mahajäetuses ühendada ja oma Veres puhastada, kuid meie uks on suletud. Kuidas saab loodud olend sellises olukorras Jumala juurde tagasi tulla ja oma elu õigele alusele rajada? Kuid vaata, püha mägi kummardub meie, vaeste armetute hingede poole ja tõstab meid üles nagu ema tõstab püsti lapse, kes on maha kukkunud. Õrnalt pöörab ta meie näod – mille me nii tõrksalt oleme kõrvale pööranud – nii, et meie silmad vaatavad Teda ja Tema silmad meid. Vaikselt ja õrnalt lükkab ta kõrvale prahi, millega me oleme tõkestanud oma hingeukse ja avab selle. Tal on lubatud seda teha, sest Jumal tahab nii, kuna Jumal on ta niiviisi loonud. Pärispatuta Saamine on õhkkond, milles inimene saab pärast maailma saastunud õhus lämbumist jälle hingata. Ja nüüd saab Jumal-Inimene tööle asuda, kuna meil on võimaldatud – alati ja eranditult Maarjas – oma elu tõe alusmüürile uuesti üles ehitada. Me oleme temaga nüüd ühendatud tões nagu laps emaga, nagu kivi suure mäega – loodud Jumalast, Jumalas ja Jumalale.

Katkendid raamatust “Immaculata – meie ideaal. ” (Peatükk “Immaculata müsteerium”). Autor : Isa Karl Stehlin.

Tekst on kaetud autoriõigusega ja avaldatud autori loal.