“Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu.“
Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).
Lugemine püha Pauluse kirjast heebrealastele (Hb 9:11–15)
Vennad! Kui Kristus tuli tulevaste hüvede ülempreestrina, suurema ja täiuslikuma telgiga, mis ei ole kätega tehtud, see tähendab ei ole osa sellest loomisest, – siis ta läks sisse mitte sikkude ja vasikate verega, vaid iseenda verega, minnes ühe korra kõige pühamasse paika, saavutas ta meile igavese lunastuse. Sest kui sikkude ja härgade veri ja lehma tuhk, mida piserdatakse rüvetunute peale, pühitseb liha puhtuseks, kui palju enam siis Kristuse veri. Kristus, kes igavese Vaimu läbi ohverdas iseenese laitmatuna Jumalale, puhastab meie südametunnistuse surnud tegudest teenima elavat Jumalat. Seepärast ongi tema uue lepingu vahemees selleks, et kutsutud – kui tema surm oli saanud lunastuseks esimese lepingu aegsetest üleastumistest – saaksid kätte igavese pärandi tõotuse, Kristuses Jeesuses, meie Issandas.
Järg pühast evangeeliumist Johannese järgi (Jh 8:46–59)
Sel ajal ütles Jeesus rahvahulgale: “Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat? Kui ma räägin tõtt, miks te siis ei usu mind? Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. Teie ei kuule selle pärast, et teie ei ole Jumalast.” Juudid kostsid talle: “Eks meil ole õigus, kui me ütleme, et sina oled samaarlane ja et sinus on kuri vaim?” Jeesus vastas: “Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind. Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik. Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei näe surma iialgi!” Juudid ütlesid talle: “Nüüd on selge, et sinus on kuri vaim. Aabraham on surnud ja prohvetid on surnud, ent sina ütled: Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi. Kas sina oled suurem kui meie isa Aabraham, kes on surnud? Ja prohvetid on samuti surnud. Kelleks sina ennast pead?” Jeesus vastas: “Kui ma ülistaksin iseennast, siis ei oleks mu ülistus mitte midagi. See, kes mind ülistab, on mu Isa, kellest teie ütlete: “Ta on meie Jumal.” Teie küll ei tunne teda, aga mina tunnen. Ja kui mina ütleksin, et ma teda ei tunne, siis ma oleksin teiesarnane valetaja. Kuid mina tunnen teda ja panen tallele tema sõna. Teie isa Aabraham tundis suurt rõõmu sellest, et ta saab näha minu päeva, ja ta nägi seda ja rõõmustas.” Nüüd ütlesid juudid temale: “Sina ei ole veel viiekümneaastanegi ja tahad olla näinud Aabrahami?” Jeesus ütles neile: “Tõesti, tõesti, ma ütlen teile, enne kui Aabraham sündis, olen mina.” Nüüd nad võtsid kive, et teda nendega surnuks visata. Aga Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast.
JEESUST KIUSATAKSE TAGA
Jumala kohalolu – Oo Jeesus, aita mul süveneda Sinu kannatuse müsteeriumisse; luba mul sellest osa võtta, et võiksin osa saada ka Sinu ülestõusmisest.
MÕTISKLUS
Tänane evangeelium (Jh 8: 46–59), mis kirjeldab juutide üha kasvavat vaenulikkust Jeesuse vastu, on kui Tema kannatuse ja surma eelvaatus. Kalestunud südamega juudid ei suutnud tunnistada Jeesust oma päästjana ning püüdsid seetõttu Tema õpetust igati õõnestada ning Teda rahva silmis alandada. Nad kuulutasid Jeesuse valetajaks ja väitsid, et Temas pesitseb kuri vaim. Juutide vaen oli paisunud sedavõrd suureks, et nad tahtsid Jeesust tappa: „Nüüd nad võtsid kive, et Teda nendega surnuks visata“. Tema Isa määratud tund aga ei olnud veel kätte jõudnud, seega „Jeesus peitis enese ära ja lahkus pühakojast“.
See kirjakoht näitab meile, kui alandlikult Jeesus end oma tagakiusajate ees üleval pidas. Me näeme, et Ta januneb nende hingede järele, kuid on samas vagur, isetu ja allub täielikult oma Isa tahtele. Püha Gregorius kirjutab: „Vaadake, armsad vennad, Issanda tasadust. Tema, kes Ta tuli patte andeks andma, ütles: „Kes teist saab tõestada mul ühegi patu olevat?“ Tema, kes oma jumaliku väega võib patused õigeks mõista, ei pidanud paljuks oma süütust arutluskäiguga tõestada.“
Juutide süüdistused aga ei lõppenud: „Sina oled samaarlane ja sinus on kuri vaim.“ Jumalik õpetaja vastas laimule alati tasadusega ja ainult niivõrd, kui oli tõe huvides vajalik: „Minus ei ole kuri vaim, vaid ma austan oma Isa, teie aga teotate mind.“ Edasi usaldas ta oma hea nime kaitsmise Jumala kätesse: „Aga mina ei taotle tunnustust iseendale. On üks, kes on uurija ja kohtunik.“ Kogu vaenulikkuse kiuste ei lakanud Ta õpetamast ja valgustamast, et juute eksitusest päästa. Iseend unustades mõtles Jeesus vaid juutide hingedele. Raskest ülekohtust hoolimata jagas Ta juutidele veel õpetussõnugi: „Kes on Jumalast, see kuuleb Jumala sõnu. […] Kui keegi paneb tallele mu sõnad, siis ta ei maitse surma iialgi.“ Pangem siis tallele oma tagakiusatud õpetaja sõnad ja kandkem neid oma südames. Meiegi päevil on Tal maailmas palju vaenlasi, neid, kes trotsivad Jeesuse õpetust ja põlastavad Ta kannatust. Uskugem vähemalt meiegi ja jäägem ikka Tema ustavateks sõpradeks.
KÕNELUS
„Ole kiidetud, halastaja Jumal, kes Sa soovisid meid, viletsaid, patuseid, süüdimõistetud vange, lunastada ja uueks luua oma Poja kannatuste, valu ja teotuse kaudu. Ma jooksen Su risti alla, oo Kristus, ma jooksen kannatuste, teotuste ja vaesuse juurde. Kogu oma hingest igatsen ma saada Sinu sarnaseks, oo kannatav Jumal-inimene, kes Sa armastad mind nii väga, et võtsid vastu hirmsa ja alandava surma. Sa surid, et mind päästa ja olla mulle eeskujuks, et minagi suudaksin armastusest Sinu vastu taluda kannatusi. Saavutan armastuse täiuse, kui minu elu saab Sinu, ristilöödu elu sarnaseks – kui ma saan Sinu sarnaseks, kes Sa läksid minu pattude lunastamiseks vastu kohutavale surmale ja piinadele. Oo mu kannatav Jumal, ainult süvenedes Sinu ellu ja surma suudan ma Sind tõeliselt tundma õppida. Anna mulle sügavat palvemeelt, anna mulle vagadust, alandlikkust – mitte ainult sõnades, vaid ka südames ja hinges, anna, et mõistaksin Sinu kannatusi ja õpiksin neist.
Ma näen Sinu lõputut headust ja halastust, mis ajendas Sind – selle asemel, et meid meie viletsuses hüljata – võtma enda kanda meie süü, meie häbi ja kannatused. Ma näen piiritut hoolt ja armastust, millega Sa meid päästsid ja taevariiki tagasi juhatasid. Ma näen lõputut tarkust, millega Sa meid jumalikku õiglust rikkumata lunastasid. Surres valusat surma, andsid Sa meile uue hingamise ja hävitasid surma. Enamgi veel, Sinu kannatuse loos näen ma lõputut tasadust – kui Sind neeti, et neednud Sa vastu ega otsinud kättemaksu, vaid andestasid ja avasid taevaväravad neilegi, kes Su risti lõid.“ (Püha Angela Folignost)
Tõlkis Loviisa Mänd