“Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa.”
Lugemine püha Pauluse kirjast roomlastele, Rm 6:3–11
Vennad! Kas te siis ei tea, et kes me iganes oleme Kristusesse Jeesusesse ristitud, oleme ristitud tema surmasse? Me oleme siis koos temaga maha maetud ristimise kaudu surmasse, et otsekui Kristus on äratatud üles surnuist Isa auhiilguse läbi, nõnda võime ka meie käia uues elus. Sest kui me oleme kasvanud kokku tema surma sarnasusega, siis võime seda olla ka ülestõusmise sarnasusega, teades, et meie vana loomus on koos temaga löödud risti, et see patune ihu kaotataks, nii et me kunagi enam ei orjaks pattu. Sest kes on surnud, see on patust vabaks mõistetud. Kui me oleme aga surnud koos Kristusega, siis usume, et me ka elame koos temaga, teades, et Kristus, olles üles äratatud surnuist, enam kunagi ei sure; surm ei valitse teda enam, sest mis ta suri, seda ta suri patule üks kord ja alatiseks, aga mis ta elab, seda ta elab Jumalale. Nõnda arvestage ka teie endid olevat surnud patule, aga elavat Jumalale Kristuses Jeesuses.
Järg pühast evangeeliumist Markuse järgi, Mk 8:1–9
Sel ajal, kui taas oli koos suur rahvahulk ja neil ei olnud midagi süüa, kutsus Jeesus jüngrid enese juurde ja ütles neile: «Mul on rahvast hale, sest nad on juba kolm päeva minu juures viibinud ja neil ei ole midagi süüa. Ja kui ma lasen nad koju söömata, siis nad nõrkevad teel, sest mõned neist on tulnud kaugelt.» Ja ta jüngrid vastasid talle: «Kuidas võib keegi siin kõrbes nende kõhud täis sööta?» Ja ta küsis neilt: «Mitu leiba teil on? Nemad ütlesid: «Seitse.» Ja Jeesus käskis rahvahulgal maha istuda ning võttis need seitse leiba, tänas, murdis ja andis oma jüngrite kätte, et nad jagaksid need, ja nad viisid leiva rahvale. Ja neil olid mõned kalakesed, ja tema, õnnistades neid, käskis ka need viia rahvale. Ja nad sõid ja said kõhud täis. Ja ülejäänud palakesi korjati seitse korvitäit. Inimesi oli aga umbes neli tuhat. Ja Jeesus laskis neil minna.