14. september (mis langeb see aasta pühapäevale) on Risti ülendamise püha – päev, mil austame Kristuse Risti, vahendit, mille Ta oma eluohvriga pühitses meie pääsemise jaoks.
Rist on lunastuse märk – austagem seda, ülistagem seda!
Me austame risti, sest näeme selles Kuninga lippu, elupuud, lunastuse võidu mälestusmärki. Ärgem aga unustagem, et see on ühtlasi kannatava Kristuse piinariist.
Risti ülendamise pühaga mälestame kaht ajaloosündmust:
Esimene neist juhtus aastal 320, mil keiser Constantinuse ema püha Helena avastas Kolgata risti ja haua asukoha, mille peale roomlased olid rajanud Veenuse templi.
Teine on risti ülendamine Konstantinoopolis aastal 629. Keiser Herakleios tõi risti – mis oli Jeruusalemma vallutamisest aastal 614 olnud pärslaste valduses – tagasi Jeruusalemma ning kandis selle oma õlgadel läbi linna Kolgata mäele, Püha Risti kirikusse.
Kui keiser risti kandis, juhtus ime, mis on mõeldud õppetunniks meile kõigile. Jeruusalemma väravatel oli risti kandev keiser oli sunnitud äkitselt peatuma, kuna ei suutnud edasi minna. Patriarh Sakarias soovitas tal heita seljast uhke keisrirüü, kuna see ei sobi kokku Issanda alandliku ristiteega läbi Jeruusalemma. Purpurist, kroonist ja kingadest vabanenuna ning täis alandlikkust võis keiser raskusteta oma teed jätkata.
Õppigem sellest: meie jumalik Päästja tahab, et järgneksime Talle vaesuses ja alandlikkuses – sest ka Tema ise oli vaene ja alandlik.
Tõlkis Loviisa Mänd