Fatima lastele ilmudes palus Neitsi Maarja neil korduvalt palvetada Roosipärga, „et lõppeks sõda ja maa peale saabuks rahu.“
Palvetage Roosipärga iga päev, et lõppeks sõda ja maa peale saabuks rahu“. (13. mai)
„Ma tahan, et te tuleksite siia järgmise kuu kolmeteistkümnendal kuupäeval; et te jätkaksite igapäevast Roosipärja palvetamist, et lõpetada sõda ja saavutada rahu maa peal – Roosipärja Emanda auks, sest ainult tema saab teid aidata.“ (13. juuli)
„Jätkake Roosipärja lugemist, et sõda lõppeks.“ (13. september)
„Jätkake igapäevast Roosipärja palvetamist. Sõda lõppeb varsti ja sõdurid pääsevad tagasi koju. (13. oktoober)
1917. aastal käisid tema palved muidugi siis möllava esimese maailmasõja kohta, aga see puudutab ka kõiki muid sõdu, kaasa arvatud seda, millesse igaüks meist kaasatud on. See käib meie sisemine sõja kohta, vaimse võitluse kohta, mida peame oma hingede pääsemise eest. Ainult Temaga saavutame me TÕELISE RAHU.
Maarja kuuendat ilmumist kommenteerides ütleb isa Stehlin oma raamatus „Fatima – A spiritual light for our times“ nii:
“Siin avaldab meie Emand Roosipärja teise suure toime: Roosipärg võib lõpetada sõja. Vaadelgem seda lähemalt.
Oleme aastas 1917, esimene maailmasõda on jõudnud oma kõige kohutavamasse järku. Euroopas on vaevalt mõni perekond, kes ei oleks pidanud oma poegi sõtta saatma, ja kõik valutavad selle pärast südant. Seetõttu on loomulik, et meie Emand räägib sageli sõjast ja lubab selle peatset lõppu.
Meie Emanda sõnum ei käi ainult 1917. aastal elanute poegade kohta, vaid laieneb nende kaudu kõigi ajastute kõikidele inimestele. (…)
Igaüks, kes tuleb Fatimasse, saab Neitsi Maarjalt tõotuse, et sõda lõppeb ja sõdurid naasevad koju. Kuidas aga seda mõista? Küsigem endalt, mida tähendab sõda ja eriti selle lõppemine igaühe jaoks meist.
Esiteks tähendab see, et võitleva Kiriku liikmetena on meie elu üks kristlik sõjakäik. Rahvastevahelised sõjad on vaid hea ja kurja, armu ja patu, meie Emanda ja saatana vahelise võitluse väline märk.
Sõjas läheb tarvis relvi, aga mitte ainult – et relvi tulemuslikult käsitseda, vajab sõdur korralikku väljaõpet. Tõhusaim relv, mille meie Emand meile andnud on, on Roosipärg. Neitsi Maarja tõotab pühalikult, et kui käsitseme seda relva nii, nagu tema, meie vägede ülemjuhataja, on ette näinud, saab sõda läbi. Siis naasevadki sõdurid koju, oma igavesse koju.
Teiseks – lahingus on alati kaotaja ja võitja; alati alistumine ja võit. Tõelise võidu saavutame Neitsi Maarja ja läbi tema nende kaudu, kes ustavalt Roosipärja saladuste üle mõtisklevad. Seda kinnitab Kirik, kes on nimetanud päeva, mil algselt tähistati Neitsi Maarja võite, püha Roosipärja Kuninganna pühaks.
Kolmandaks – sõja lõpp ja võit toovad RAHU. Temata ei ole võitu ega rahu. (…) Meie Emand tuli meile näitama, et tema on ainuke rahuallikas ja et ta soovib, et me saavutaksime rahu Roosipärja kaudu.
Seega on Roosipärg meie elu suur rahutooja.
Relvarahu on vaid tõelise rahu väline tingimus – rahu, mida püha Augustinus ja püha Aquino Thomas nimetavad korrast tulenevaks rahuks (tranquillitas ordinis).
Teame, et meie süda on lahinguväli ja kurat „käib ringi nagu möirgav lõvi, otsides, keda neelata“. Hingerahu saavutada on raske, mistõttu oleme sageli rahutud, ärevil ja segaduses. Väikseimgi juhtumus võib rikkuda rahu meie südames.
Kui kallihinnaline on seetõttu meie Emanda lubadus, et Roosipärg toob meie südameisse korra ja tasakaalu. Ülim ja ehtsaim rahu on Jumala sõprus ehk elu pühitseva armu seisundis. Seegi tuleb meile ja säilib ainult tänu Roosipärjale. Enamgi veel, meie Emanda tõotus laieneb kõikidele olukordadele ja ka institutsioonidele, mis eluspüsimiseks rahu vajavad: perekondadele, koolidele, kogudustele, kloostritele, linnadele jne.”
Katkendid raamatust “Fatima – A spiritual light for our times”. Autor : Isa Karl Stehlin.
Tõlkis Loviisa Mänd