Autor: sten

Palve Püha Joosepi poole kogu Kiriku eest

Auväärne püha Joosep, Jumal valis sinu Jeesuse kasuisaks, igavese neitsi Maarja puhtaimaks abikaasaks ja Püha Perekonna peaks. Kristuse asemik on su valinud Kristuse rajatud Kiriku taevaseks patrooniks ja kaitsjaks. Kaitse Ülemkarjast ning kõiki temaga ühendatud piiskoppe ja preestreid. Ole kõigi nende kaitsja, kes töötavad hingede heaks maise elu katsumuste ja raskuste keskel, ning anna, et kõik maailma rahvad oleksid kuulekad Kirikule, ilma milleta ei ole pääsemist.

Armas püha Joosep, võta vastu ohverdus, mille ma sulle toon. Ole minu isa, kaitsja ja teejuht pääsemise teel. Palu mulle südamepuhtust ja armastust vaimuliku elu vastu. Olgu kõik mu teod sinu eeskujul suunatud Jumala suuremale aule ühenduses Jeesuse Jumaliku Südame, Maarja Pärispatuta Südame ja sinu enda isaliku südamega.

Lõpuks palu minu eest, et ma võiksin osa saada sinu püha surma rahust ja rõõmust. Aamen.

Täna on Eestis kohustuslik püha, p. Joosepi püha.
Pidulik Missa pühitsetakse kell 18.00

KIRIK VAJAB MEIE PALVEID!
Kiriku kaitsja valvab teda, kuid nagu meie Issand meile ütleb: “Paluge, ja te saate!” (Jh 16,24)

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistle (1Ts 4:1–7)
Vennad! Me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite. Te ju teate, millised korraldused me teile oleme Issandas Jeesuses andnud. Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, et ükski ei oleks üleastuja ega petaks oma venda asjaajamises, sest Issand maksab kõige säärase eest kätte, nii nagu me oleme seda teile ka enne ütelnud ja tunnistanud. Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele, Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

Evangeelium (Mt 17:1–9)
Sel ajal võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.” Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!” Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi. Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: „Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!”

KRISTUSE KIRGASTUMINE

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, lase oma armul minus võidutseda ja tee mind vääriliseks osalema Sinu aurikkas kirgastumises.

MÕTISKLUS

Jeesuse hing, mis on Sõnaga ühendatud, sai kogeda õndsalikku nägemust (visio beatifica). Õndsaliku nägemusega peaks kaasnema ihu kirgastumine, kuid Jeesus ei tahtnud seda. Oma maise elu jooksul soovis Jeesus olla võimalikult meie moodi ehk meie „patuse loomuse sarnasuses“ (Rm 8:3). Et aga kinnitada oma apostlite usku, kes olid kohkunud Jeesust ootavatest kannatustest, lubas Ta Tabori mäel mõneks hetkeks oma õndsa hinge kirkusel särada. Peetrus, Jaakobus ja Johannes said näha kirgastunud Jeesust: „Ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus“. Nad olid sellest vaatepildist täiesti pimestatud, olgugi et Jeesus, kelle kogu kirkuse nägemine olnuks inimesele talumatu, lasi neil näha vaid ühtainust kiirt.

Kirkus on armu vili. Jeesuse piiritu arm peegeldub lõpmatus auhiilguses, mis Teda täielikult kirgastab. Midagi sarnast sünnib ka meiega: arm viib meid „kirkusest kirkusesse“ (2 Kr 3: 18), kuni ühel päeval jõuame õndsaliku nägemuseni Jumalast Taevas. Kui arm kirgastab, siis patt aga tumestab ja moonutab seda, kes pattu langeb.

Tänases evangeeliumis tuleb esile tihe seos Jeesuse kirgastumise ja kannatuse vahel. Mooses ja Eelija ilmusid Tabori mäel kummalegi poole Jeesust ja vestlesid Temaga. Püha Luuka järgi rääkisid nad just nimelt Jeesuse kannatusest ja surmast: „[…] kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia“ (Lk 9: 31).

Sellega soovis Jumalik Õpetaja oma jüngritele selgeks teha, et mitte kellelgi – ei Temal ega neil endalgi – pole võimalik jõuda kirgastumiseni ilma kannatusteta. Sama õppetunni andis ta hiljem kahele jüngrile Emmause teel: „Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?” (Lk 24: 26). Patu tüsistusi ei saa parandada muudmoodi, kui vaid puhastava kannatuse läbi.

KÕNELUS

„Vaid Sind ma armastan, mu Jumal. Vaid Sind ihkan otsida ja järgida, Sulle üksi olen valmis järgnema. Ma tahan olla täielikult Sinu käsutuses. Ma palun Sind, et sa mind käsiksid, kuidas iganes Sa tahad; kuid tervenda mind, ava mu silmad, et ma näeksin Su vähimatki märguannet. Tee mind täielikult terveks, et ma võiksin Sind ära tunda. Ütle mulle, kuhu pean suunama oma pilgu, et Sind näha, ja ma loodan, et suudan täita kõik Sinu käsud.“ (Püha Augustinus)

Luba mul Sind järgida, oo Jeesus, mitte ainult Tabori, vaid ennekõike Kolgata mäele. Tabori mäe valgus ja sära tõmbavad mind, ma tahan näha Su nägu, oo mu Jumal, kasvõi ainult hetkeks. Kolgata on öö, üksindus ja lein, mis mind kohutab. Pimeduses aga seisab rist, millel ma näen Sind, armastuse pärast risti lööduna. Ma näen Su palet, mitte kirgastununa, vaid valust moondununa, mis on meie pattude tagajärg!

Oo Jeesus, hävita minus patt, mis moonutab Sinu palet ja minu hinge – hinge, mis on loodud Sinu näo järgi. Et see hävitustöö aga võiks sündida, pean ma osa saama Sinu Kolgata teest, Sinu ristist. Suvatse siis, oo Issand, ühendada oma kannatusega kõik minu elu suured ja väiksed kannatused, et need mu puhastaksid ja valmistaksid mind ette tõusma valgusest valgusesse, kuni olen Sinus täielikult kirgastunud.

Tabori mäe valgus ja hiilgus julgustavad mind. Tänan Sind, oo Issand, et oled mul lubanud, olgugi et vaid korraks, mõtiskleda Sinu kirkuse üle ja tunda rõõmu Sinu lohutusest. Tugevama ja julgemana laskun ma nüüd Tabori mäelt, et järgneda Sulle ja ainult Sulle Kolgata mäele.

Tõlkis Loviisa Mänd

Auväärne püha Joosep, Maarja abikaasa, me anume Jeesuse Kristuse Südame läbi sinu isalikku kaitset.

Sina, kelle lõpmatu vägi ulatub kõigi meie vajadusteni ja kes sa suudad muuta võimalikuks ka kõige võimatumad asjad, ava oma isalikud silmad oma laste vajadustele. Segaduses ja valus, mis meid rõhub, pöördume sinu poole kindla usaldusega.

Võta lahkesti oma armastava kaitse alla see oluline ja raske ettevõtmine, mis on meie murede põhjus, ning tee nii, et selle õnnelikust tulemusest tõuseks au Jumalale ja hüvangut Tema pühendunud teenijatele. Aamen.

„Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”

Epistel 2Kr 6:1-10
Vennad! Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks, ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad; kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad – ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.

Evangeelium Mt 4:1-11
Sel ajal viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus
vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.” Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.” Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.

SUUR LAHING

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, ma pöördun vaimus koos Sinuga kõrbesse; õpeta mulle, kuidas saada võitu liha, uhkuse ja ahnuse kolmekordsest kiusatusest.

MÕTISKLUS

Täna, mil paastuaeg tõeliselt algab, kannustab Kirik meid astuma võitlusse patu vastu, võitlusse, mis viib meid võiduka Ülestõusmiseni. Meie eeskuju on Jeesus, kes ise vabana maistest himudest soovis lasta kuradil end kiusata, et ta võiks „kaasa tunda meie nõrkustele“ (Hb 4:15).

Kui Jeesus pärast neljakümnepäevast karmi paastu vaevles näljapiinades, ahvatles Saatan teda kive leivaks muutma. Tõsist meeleparanduse ja enesesalgamise teekonda ei saa läbida ilma valu ja vaevata – sel teel tuleb vastu seista kiusatustele, mis õhutavad meid oma loomuse nõrkustele alla vanduma. See on aeg, mil peaksime kuradi kiusamisele vastama Jeesuse sõnadega: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4: 1–11). Maisest toidust palju enam sõltub inimese elu Jumala tahtest. Olles selles kindlalt veendunud ja usaldades jäägitult Jumala ettehooldust, leiame endas jõudu puudust taluda.

Järgmiseks kiusas Saatan Jeesust uhkusega. „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, […] ja inglid kannavad sind kätel“. Säärane ime oleks pälvinud rahva imetluse ja vaimustuse, kuid Jeesus teadis, et Ta Isa oli Tema jaoks välja valinud hoopis teise tee – alanduse, mitte triumfi; risti ja surma, mitte maise kuulsuse tee. Kuna Jeesus ei soovinud määratud teelt kõrvale kalduda, seisis ta uhkuse kiusatusele kindlalt vastu. Tõhusaim viis uhkuse ja edevuse kiusatusest võitu saada on vabatahtlikult teha midagi sellist, mis meid teiste silmis alandab ja pisendab.

Nüüd ründas Saatan Jeesust uuesti, meelitades teda sedakorda ahnusega. „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad“. Jeesus aga vastas: „Kummarda Issandat, oma Jumalat, ja teeni ainult teda!” Kelle süda on kindlalt Jumala juures, ei lase end iialgi kadedusel ega maistel hüvedel Jumala teenistusest ära meelitada. Peaks side Jumalaga aga nõrgenema või katkema, võib ahnus eksiteele viia isegi need, kellel on tõsine kutsumus Jumalat teenida.

KÕNELUS

„Issand Jumal, meie Isa; Elu, millest kõik elavad, ilma milleta oleks kõik surnud – ära jäta mind kurjade mõtete ja uhkuse meelevalda. Kisu mu südamest välja kõik himud, ära anna mind saagiks jultunud ja meeletule vaimule. Võta mu süda enda juurde, et ma alati mõtleksin Sinule. Anun Sind, aita mind nüüd, mu Lunastaja, et ma ei vanguks oma vaenlaste ees ega langeks lõksudesse, mida nad mu teele seavad, et mu hinge alandada. Päästa mind, et minust ei saaks naerualust Sinu vaenlastele, kes Sind vihkavad. Tõuse, Oo Issand, minu Jumal ja mu tugevus, ja Su vaenlased kaovad ning vihkajad pagevad Su eest.

Nagu vaha sulab tules, nõnda kaovad patused Su palge eest. Ma peidan end Sinusse ja, täidetuna Sinu heldusest, rõõmustan koos Su lastega. Ja Sina, Oo Issand Jumal, vaeslaste Isa ja kaitsev Ema, laota oma tiivad meie üle, et me võiksime nende all leida varju oma vaenlase eest.“ (Püha Augustinus)

Ma usaldan end Sinu hoolde, mu Jumal ja Päästja! Eriti kiusatuste ajal tahan ma kahekordse usaldusega Sinus varjupaika otsida, sest „Sina oled mu kaitse ja kisud mind välja linnupüüdja paelust ning kõigist hädadest. Sa katad mind oma tiivasulgedega ja ma olen kaitstud. Sinu ustavus varjab mind nagu kilp ning ma ei karda siis öö õudusi ega noolt, mis lendab päeval; ei pimedas luusivat katku ega keskpäeval ründavat kurja vaimu. Sina oled mu lootus, Issand; Sina oled mu varjupaik, oo Kõigekõrgem! Sa oled käskinud oma inglitel hoida mind kõigil mu teedel; kätel nad kannavad mind, et ma oma jalga ei lööks vastu kivi“. (vt Ps 90: 3–12)

Tõlkis Loviisa Mänd

Auväärne püha Joosep, kõigi tööle pühendunute eeskuju, palu mulle armu, et ma töötaksin patukahetsuse vaimus oma rohkete pattude hüvitamiseks. Et töötaksin hoolsalt, seades kohusetunde kutse oma loomulikest kalduvustest kõrgemale; et töötaksin tänulikkuse ja rõõmuga, pidades suureks auks, et võin töö kaudu kasutada ja arendada Jumalalt saadud ande; et töötaksin korra, rahu, mõõdukuse ja kannatlikkusega, kartmata iial väsimust või katsumusi; et töötaksin ennekõike puhta meelsusega ning iseennast kõrvale jättes, hoides üha silme ees viimset hetke ja aruandmist kaotatud ajast, kasutamata jäänud annetest, tegemata jäetud headest tegudest ning edust põhjustatud tühisest rahulolust, mis on Jumala tööle nii hukutav.

Kõik Jeesusele, kõik Maarja kaudu, kõik sinu eeskuju järgi, püha patriarh Joosep – see olgu minu juhtmõte nii elus kui surmas! Aamen.

Püha Pius X

Alljärgnevate mõsitkluste autor on isa Maria Magdalena Gabriel OCD. Katkendid pärinevad tema raamatust “JUMALA LÄHEDUS – Mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“

Jumala ligiolek: Ma tulen Sinu palge ette, Issand; valgusta oma valgusega igavesi tõdesid ja ärata minu hinges siiras soov pöörduda.

MÕTISKLUS

Tänane liturgia on kutse meeleparandusele. Tuha päheraputamise ajal lauldakse: „Vahetagem oma rõivad, katkem end kotiriide ning tuhaga; paastugem ja nutkem Issanda ees.“ Nende sõnadega kutsutakse meid üles ihulikule patukahetsusele, mis on ette nähtud eriti praeguseks ajaks. Sellele järgneb kutse pöördumisele: „Lunastagem patud, mille oleme sooritanud.“ Lihasuretamise eesmärk on vaimne meeleparandus: alandlikkus, eksimuste tunnistamine, südamest tulev kahetsus ja oma elu muutmine.

See on päeva kõige olulisem mõte. Tänasest epistlist loeme: „Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided“ (Jl 2: 12–13). Südame kahetsus ja pöördumine on esmatähtsad, sest ihulikud patulunastusteod, mis ei lähtu kahetsevast südamest, on väärtusetud. Samas on lihasuretamine vahend, mis valmistab hinge ette pöördumiseks. Prefatsiooniski lauldakse: „Oo Jumal, paastu läbi sa vaigistad patu, ülendad hinge ning annad talle jõudu ja tasu.“ Kes soovib jõuda hinge pöördumiseni, peab vabatahtlikult vastu võtma selle saavutamiseks vajaliku vahendi, ihuliku patulunastuse. Tuleb meeles hoida, et lihasuretamine saab oma tähenduse ja väärtuse südamest tulevast kahetsusest, kuid samas sünnib siiras kahetsus just ihuliku patulunastuse kaudu. Need kaks on lahutamatult seotud.

Tänane Evangeelium täpsustab, et igasugune patulunastus tuleb kanda siiralt ja rõõmuga, ilma tühise edevuseta: „Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist“ (6Mt 16–21). Edevus ja uhkus muudavad karmimagi patulunastusteo mõttetuks, mõnikord lausa patuks; nad hävitavad lihasuretuse väärtuse ja taandavad selle tühjaks vormitäiteks. Seetõttu tuleb liha suretades üritada veel enamgi suretada oma enesearmastust.

KÕNELUS

„Oo Jeesus, kui pikk on inimese elu, kuigi tavatseme öelda, et see on lühike! See on lühike, oo Jumal, kuna selle kaudu peame saavutama igavese elu; ometi näib see pikana hingele, kes igatseb kiiresti Sinu juurde jõuda. Oo mu hing, sa saad puhkama siis, kui lased end neelata ülimasse headusesse; kui sa tead seda, mida Tema teab, armastad, mida Tema armastab, ja tunned rõõmu sellest, millest Tema rõõmu tunneb. Siis ei kõigu su tahe enam ega kaldu kõrvale õigelt teelt, sa saad igavesti tunda rõõmu Temast ja Tema armastusest. Õndsad on need, kelle nimed on kirjutatud Eluraamatusse! Kui sinu oma on seal, miks oled sa siis kurb, mu hing, miks oled sa mures? Looda Jumala peale, kellele ma tunnistan oma patud ja kelle halastust kuulutan. Ma laulan Talle kiidulaulu ega lakka õhkamast oma Päästja ja Jumala poole. Loodetavasti saabub ükskord päev, mil kohas, kus pisaratel ja hirmul on lõpp, saab mu auhiilgus Talle kiituseks ja mu südametunnistus vabaks kahetsuse kibedusest. Oo Issand, ma pigem elaksin ja sureksin lootuses ja igavese elu igatsuses, kui omaksin kõike loodut ühes selle kaduvate hüvedega. Ära hülga mind, oo Issand! Ma loodan sinule ega pea pettuma. Anna mulle jõudu Sind alati teenida ja tee minuga nii, nagu soovid.“ (Püha Avila Teresa)

Kui mind vaevab mälestus minu truudusetusest, meenutan, Issand, et „kui me iganes kahetseme, et oleme Sind solvanud, unustad Sa kõik meie patud ja kurjuse. Oo lõputu headus! Mida enamat võiksin ma soovida? Kes ei punastaks häbist, paludes Sinult nii paljut? Nüüd on aga soodne aeg paluda, mu halastav Päästja, ja võtta vastu, mida Sa pakud. Sa igatsed meie sõprust. Kes saaks keelduda Sulle seda andmast, Sulle, kes Sa ei keeldunud valamast meie pärast oma verd ja ohverdamast oma elu? Mida Sina palud, ei ole kõneväärt! Meile valmistab suurimat rõõmu seda Sulle pakkuda.“ (Püha Avila Teresa)

Tõlkis Loviisa Mänd

Igal aastal paastuaja alguses asetatakse meile tuhka pea peale. See tseremoonia on palju enamat kui lihtsalt formaalsus.
Ärgem unustagem, et vastuvõetud tuhk on esmalt preestri poolt õnnistatud. Tuha õnnistamise palveid tasub teada ja nende üle mõtiskleda.

Need palved on meile oluliseks õpetuseks, sest need annavad meile edasi tuha pealepanemise tähenduse; need näitavad meile armu, mida Püha Kirik meie jaoks palub; need selgitavad meile armu, mida saame tuha pealepanemisest ammutada, kui võtame selle vastu õige meelelaadiga.

P. Issand olgu teiega. R. Ja sinu vaimuga.

P. Palvetagem. – Kõigeväeline igavene Jumal, säästa patukahetsejaid ja halasta palujatele; ning raatsi saata taevast oma püha ingel, kes õnnistagu ja pühitsegu seda tuhka, et see saaks päästvaks vahendiks kõigile, kes Sinu püha nime alandlikult anuvad, süüdistavad end südametunnistuses oma pattudes, nutavad Jumaliku headuse palge ees oma süütegude pärast ja siiras ning alandlikus palves paluvad Sinu isalikku leebust. Kingi oma püha nime appihüüdmise läbi, et kõik, kelle pea peale nende pattude lunastuse märgiks seda tuhka raputatakse, pälviksid ihuliku tervise ja kaitse oma hingele. Kristuse meie Issanda läbi. R. Aamen.

P. Palvetagem. – Jumal, sa ei taha patuste surma, vaid nende patukahetsust: vaata armulikult inimliku seisundi nõrkuse peale ja raatsi oma armastusest õnnistada seda tuhka, mida me oma alandlikkuse väljendamiseks ja andestuse pälvimiseks oma pea peale raputame; et, kui me tunnistame, et oleme põrm ja oma süütegude karistuseks muutume põrmuks, võiksime Sinu halastusest pälvida kõikide oma pattude andestuse ja kõigile patukahetsejatele lubatud tasu. Kristuse, meie Issanda läbi. R. Aamen.

P. Palvetagem. – Jumal, sa lased end liigutada alandlikkusest ja lepitada hüvitustegudest: pööra oma kõrv armastavalt meie palvete poole ja vala oma sulaste üle, kelle pead on kaetud selle tuhaga, oma õnnistuse arm, täida neid kahetsuse vaimuga ja kingi neile tegusalt see, mida nad õigusega paluvad, kinnita neile antud ande püsivatena ja hoia rikkumatutena. Kristuse, meie Issanda läbi. R. Aamen.

P. Palvetagem. – Kõigeväeline igavene Jumal, Sa kinkisid Niineve elanikele, kes tuhas ja kotiriides pattu kahetsesid, oma andestuse ravimi: kingi armuliselt ka meile jäljendada neid oma hoiakuga, et meiegi saaks Sinu andestuse osalisteks. Meie Issanda…R. Aamen.

Õnnistatud ja armurikast Paastuaega !

«Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?» «Issand, et ma jälle näeksin!» «Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!» Ja otsekohe nägi ta jälle (…)

“Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.”

Pimeda nägijaks tegemine sümboliseerib inimsoo päästmist (evangeelium). Apostel Pauluse leegitsev armastuse ülistus (epistel) avab meie hinge üleloomuliku ümberkujundamise sügavama tähenduse, mis toimub hinge vabastamisel patu pimedusest Jeesuse Kristuse toodud lunastuse läbi.

Introitus Ps 30:3–4 ja 2
Ole mulle kaitsjaks Jumalaks ja pelgupaigaks ja rutta mind päästma, kuna minu kindlus ja minu pelgupaik oled Sina ja oma nime pärast juhatad ja elatad Sa mind. V. Sinule loodan ma, Issand, ärgu sattugu ma iial segadusse; oma õigluses vabasta mind ja päästa mind. Au olgu…

Kirikupalve
Me palume Sind, Issand, kuule armulikult meie anumist: vabasta meid patu köidikutest ja hoia kõige kurja eest. Aamen.

Epistel Kr1, 13:1–13
Vennad! Kui ma räägiksin inimeste ja inglite keeli, aga mul ei oleks armastust, siis ma oleksin kumisev vasknõu või kõlisev kuljus. Ja kui mul oleks prohvetianne ja ma teaksin kõiki saladusi ja ma tunnetaksin kõike ja kui mul oleks kogu usk, nii et ma võiksin mägesid teisale tõsta, aga mul ei oleks armastust, siis poleks minust ühtigi. Ja kui ma kõik oma vara ära jagaksin ja kui ma oma ihu annaksin põletada, aga mul ei oleks armastust, siis ma ei saavutaks midagi. Armastus on pika meelega, armastus hellitab, ta ei ole kade, armastus ei kelgi ega hoople, ta ei käitu näotult, ta ei otsi omakasu, ta ei ärritu. Ta ei jäta meelde paha, tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle. Ta lepib kõigega, ta usub kõike, ta loodab kõike, ta talub kõike. Armastus ei hääbu kunagi. Olgu ennustused – need kõrvaldatakse, olgu keeled – need vaibuvad, olgu tunnetus – see lõpeb ära. Sest poolikult me tunnetame ja poolikult me ennustame, aga kui tuleb täielik, siis kõrvaldatakse poolik. Kui ma olin väeti laps, siis ma rääkisin nagu väeti laps, mõtlesin nagu väeti laps, arutlesin nagu väeti laps. Aga kui ma sain meheks, jätsin ma kõrvale väeti lapse kombed. Praegu me näeme aimamisi nagu peeglist, siis aga palgest palgesse. Praegu ma tunnetan poolikult, siis aga tunnetan täiesti, nagu minagi olen täiesti tunnetatud. Ent nüüd jääb usk, lootus, armastus, need kolm, aga
suurim neist on armastus.

Graduaal Ps 76:15–16
Sina oled Jumal, kes üksi teeb imet, Sa oled oma vägevuse teinud avalikuks paganarahvaste seas. Sa lunastasid oma käsivarrega oma rahva, Iisraeli ja Joosepi lapsed.

Tractus Ps 99:1–2
Hõisake Issandale, kõik ilmamaad! Teenige Issandat rõõmuga, tulge Tema palge ette hõiskamisega! Teadke, et Issand on Jumal! Tema on meid teinud ja Tema omad me oleme, Tema rahvas ja Tema karjamaa kari.

Evangeelium Lk 18:31–43
Sel ajal võttis Jeesus endaga need kaksteist ja ütles neile: «Vaata, me läheme üles Jeruusalemma ja seal viiakse lõpule kõik see, mis prohvetid on kirjutanud Inimese Pojast, sest ta antakse paganate kätte ja teda teotatakse ja tema peale sülitatakse, ja kui nad teda on piitsutanud, tapavad nad tema ning kolmandal päeval tõuseb ta üles.» Aga nemad ei mõistnud sellest midagi ja see sõna oli nende eest peidetud ja nad ei taibanud öeldu mõtet. Aga see sündis, kui Jeesus Jeeriko lähedale jõudis, et üks pime istus kerjates tee ääres. Kui too kuulis rahvahulka mööda minevat, päris ta, mis see võiks olla. Nemad teatasid talle, et Jeesus Naatsaretlane läheb mööda. Ja ta hüüdis: «Jeesus, Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Ja möödaminejad sõitlesid teda, et ta jääks vait. Tema aga karjus veelgi enam: «Taaveti Poeg, halasta minu peale!» Jeesus jäi seisma ja käskis pimeda enese juurde tuua. Aga kui pime tema juurde tuli, küsis Jeesus temalt: «Mida sa tahad, et ma sulle teeksin?» Tema aga ütles: «Issand, et ma jälle näeksin!» Ja Jeesus ütles talle: «Näe jälle! Sinu usk on su päästnud!» Ja otsekohe nägi ta jälle ja läks temaga kaasa Jumalat ülistades. Ja kogu rahvas, kes seda nägi, kiitis Jumalat.

Ofertoorium Ps 118:12–13
Kiidetud ole Sa, Issand, õpeta mulle oma määrusi! Oma huultega ma loen üles kõik Sinu suu seadused.

Secreta
Issand, me palume Sind, et see ohvriand kustutaks meie eksimused ning teeks pühaks Sinu teenijate ihu ja hinge selle ohvri pühitsemiseks. Aamen.

Kommuniooni antifoon Ps 77:29–30
Nad sõid ja nende kõhud said täis ja Issand täitis nende soovi; neid ei jäetud ilma sellest, mida nad soovisid.

Kommunioonijärgne palve
Me palume Sind, kõigeväeline Jumal, et taevane toit, mida me vastu võtsime, kaitseks meid kõige kurja eest. Aamen.

Armastus on pika meelega,
armastus hellitab,
ta ei ole kade,
armastus ei kelgi ega hoople,
ta ei käitu näotult,
ta ei otsi omakasu,
ta ei ärritu.
Ta ei jäta meelde paha,
tal ei ole rõõmu ülekohtust, aga ta rõõmustab tõe üle.
Ta lepib kõigega,
ta usub kõike,
ta loodab kõike,
ta talub kõike.

Püüdkem selle kuu jooksul palvetada püha Joosepi litaaniat kas iga päev või nii tihti kui võimalik!
See litaania annab hea võimaluse mõtiskleda püha Joosepi maise elu ülesannete, tema vooruste, ülevate tiitlite ja rohkete kaitsepühaku rollide üle.

Kõige lühema kindlakujulise kokkuvõtte p. Joosepi auväärsusest leiamegi p. Joosepi litaaniast, mille kinnitas p. Pius X (Giuseppe (Joosep) Sarto) aastal 1909. Erinevalt vanematest litaaniatest, mis kujunesid välja eraldiseisvatest ning enam-vähem omavahel sidumata palumistest, jaguneb p. Joosepi litaania selgepiirilistesse
loogilistesse rühmadesse.

Esimeses rühmas on seitse tiitlit, mis kujutavad püha Joosepi rolli maa peal:

kaks tiitlit viitavad tema kuninglikule päritolule kui ettevalmistusele Messia tulekuks: Auväärne Taaveti võsu ja Patriarhide valgus.
kaks tiitlit puudutavad tema sidet Maarjaga: Jumalasünnitaja peigmees ja Neitsi kasin kaitsja.
kaks tiitlit kirjeldavad tema sidet Jeesusega: Jumala Poja toitja ja Kristuse hoolas kaitsja.
viimane tiitel tunnustab teda Püha Perekonna peana: Püha Perekonna pea.

Teises rühmas loetletakse püha Joosepi kuus erilist voorust:
õiglus, kasinus, tarkus, vaprus, kuulekus ja ustavus.

Kolmas rühm sisaldab nelja tiitlit, mis on antud meile eeskujuks, mida järgida: Kannatlikkuse peegel , Vaesuse armastaja, Töötegijate eeskuju ja Koduse elu ehe.

Viimane rühm koosneb seitsmest palumisest, mis näitavad tema rolli meie elus ja meie pühitsemises: Neitsite kaitsja, Perekondade tugi, Õnnetute lohutus, Haigete lootus, Surijate eestkostja, Kurjade vaimude kohutus, Püha Kiriku kaitsja.

Kindralülema kiri sõpradele ja heategijatele nr. 93 (detsember 2024)

Armsad usklikud, sõbrad ja heategijad!

Mõne päeva pärast algab Katoliku Kirikus uus juubeliaasta. Loodan, et 20. augustil 2025 tulevad paljud teist meiega Rooma. Seal anname tunnistust oma usust, usust, mille oleme saanud Kirikult Tema traditsiooni kaudu. See on meie elav usk, mida meil on kohustus edasi anda täpselt niisugusena, nagu oleme selle saanud, kohandamata seda maailmavaimu järgi.

Tähistagu see juubeliaasta ka lootust, eelkõige seoses Katoliku Kiriku vääramatusega tulevikus.

Kui oleme vanade aegade kombel tihedalt seotud Roomaga, peaksime olema tõsises mures homse Kiriku pärast. Me teame muidugimõista, et Kristus on lubanud kuradi rünnakutele vaatamata olla oma Kirikuga aegade lõpuni – peame aga aru saama, et see tõotus eeldab ka meie osalust. Meie Õnnistegija ootab, et meie Tema armust ajendatuna pingutaksime, et tagada Kiriku vääramatus.

Millised aga on need pingutused, mida Õnnistegija meilt ootab, et kindlustada Kiriku tulevik? Kokkuvõttes ootab Ta et pingutaksime koos preestri- ja kloostrikutsumuste rohkuse nimel. Paavstid ja pühakud on meile alati südamele pannud, et saame olla pühad vaid juhul, kui meil on püha vaimulikkond. Rahvaski saab uuesti kristlikuks alles siis, kui Kiriku vaimulikud ta pühitsevad.

Hool homse Kiriku eest tähendab, et peame tegema kõik endast oleneva, et vaimulikke kutsumusi kasvatada, julgustada ja hoida.

Jeesuse Kristuse kangelaslikud tunnistajad

Kes oleks õige inimene ütlemaks, millised peaksid olema tulevikuvaimulikud? Peapiiskop Lefebvre kostis oma seminaristidele nii:

„Praegu on kangelaste aeg! Nüüd, mil ühiskonna ja Kiriku struktuur on kokku kukkumas, ei ole meil vaja leigeid hingi või neid, kes annavad järele segadusele ja kahtlustele, mida maailm levitab. Sinna hulka kuuluvad ka kahtlused meie Issanda Jeesuse Kristuse jumalikkuse kohta – ja need valitsevad isegi Katoliku Kirikus. Praegu on nende aeg, kes usuvad meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja sellesse, et Tema ristisurm tõi lahenduse meie kõikide isiklikele probleemidele.“[1]

Maailma hetkeolukord nõuab uut põlvkonda preestri- ja kloostrikutsumusi, nii mehi kui naisi, kes igasugustest raskustest hoolimata tunnistaksid Jeesust Kristust. See poolsurnud maailm vajab hädasti inimesi, kes tunnistaksid Issandat – ja ainult Teda – meie kõikvõimsa lunastajana. Me vajame põlvkonda, kes annab sellest tõest tunnistust oma sõnadega, kartmatult ja vankumatult, ning enamgi oma eluviisiga, mis on sisse seatud Tema seaduste ja armastuse järgi. Vajame põlvkonda, kus iga inimene saab, nagu ütles paavst Pius XII, omal viisil elavaks pildiks meie Päästjast [2].

Maailma valgus

Inimesed võivad vahel tunda hirmu tormide ees, mis maailmas möllavad ja seda raputavad, kuna need viivad meid Jumalast kaugemale. Seepärast tahame neile öelda meie Õnnistatud Issanda kombel, kes rahustas oma apostleid, enne kui vaigistas lained: ärge kartke [3]. Tormi jõud on märgiks tuletorni veelgi suuremast väest, mis ei lakka kunagi säramast ja juhatab meid turvalisse sadamasse.

Mina olen maailma valgus [4]. Kristuse järgimine on Kiriku olemus. Selle järgi peavad elama ka Tema vaimulikud ja usklikud, olles juurdunud ja kinnitatud armastuses ja kandes Jeesust Kristust usu kaudu oma südames [5]. Koos püha Paulusega saavad nad öelda: Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, […] ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas [6].

Seega, pimeduse kartmise asemel ujutavad nad selle üle valgusega, mida nad endas kannavad. Lihtne klassiruum, kus nunn lapsi õpetab, kantsel, millest preester jutlust peab – need on kohad, mille kaudu Kirik hingi kinnitab, südameid ülendab ja maailma valgustab.

Vaiksetes kloostrites ja pihitooli hämaruses valab Katoliku Kirik Kristuse rahu inimeste hingedesse, ja varsti ka tervetesse linnadesse.

Ärge kahelge: meie maailm, mis mähib end iga päevaga üha kõvemini oma enesehävituslikku loogika võrkudesse, januneb selle valguse järele, mis kätkeb endas kogu tõde ja armastust.

“Franciscus, mine ja paranda mu koda, mis on lagunemas.” Need olid Ristilöödud Kristuse sõnad noorele Assisi Franciscusele. Jumaliku valguse levitamiseks pimedas maailmas ja meie Õnnistatud Issanda sõnumi laiali kandmiseks inimeste seas vajame hingi, kes on valmis andma tunnistust tõest [7] – sündigu see ülempreestri ees või Pontius Pilaatuse ees. Jah, saatana suits on tunginud Kirikusse ja lõhestav kurat on moondunud valguse ingliks. Ärgem aga kahelgem: Kirikus vohav õpetuslik ja moraalne allakäik kuulutab ette modernistliku utoopia hukku.

Leegitsev sõjavägi

Meie Issanda ja Maarja Puhtaima Südame võit saavutatakse täielikult ja kogu südamest elatud pühitsetud elu kaudu. See sünnib preestri- ja kloostrikutsumuse väe läbi – kutsumuse, mis paneb inimese vabatahtlikult loobuma kõigest, et järgida meie Issandat Jeesust Kristust.

Muidugi vajavad need kangelaslikud ja säravad tunnistajad suurt hingejõudu ja üllaid voorusi. Tugevast ja sügavast usuvaimust innustatuna peavad nad olema suutelised keelduma igasugusest kompromissist kurjuse või eksitusega, olles samas täidetud tasaduse ja armastusega.

Need vallutajad suudavad saavutada edu ainult siis, kui nad on täidetud meie Issanda Jeesuse Kristuse armastuse leegiga. Nad peavad innust leegitsema, pühendades end jäägitult Kiriku hüvangule. Peapiiskop Lefebvre pani oma seminaristidele südamele: „Te peate olema kangelased, pühakud ja märtrid – märtrid selles mõttes, et olete katoliku usu tunnistajad. Teid kritiseeritakse kõikjal, kuid julgustagu teid nende eeskuju, kes on andnud usu eest oma elu ja vere. Teid tugevdab ka Õndsa Neitsi Maarja eeskuju, tema abiga viite te selle töö lõpule – omaenda ja kõigi hingede pühitsemise nimel“ [9].

Peame ellu kutsuma selle uue preestri- ja kloostrikutsumuste, nii meeste kui ka naiste, põlvkonna, sest ilma nendeta ei ole jumalikul ettehooldusel vahendeid oma lunastustöö tegemiseks. Küsigem siis endalt: kuidas seda saavutada?

Kingitus, mida Jumalalt paluda

Nagu sõnast endast järeldub, on kutsumus Jumala kingitus. Jumal üksi kutsub: „Ja keegi ei võta enesele seda au ise, vaid Jumala kutsel [10]“. Ainult Jumal valab hingedesse armu, ja preestri- või kloostrikutsumus on väga eriline ja väärtuslik arm.

Sellist armu tuleb aga paluda, selline kingitus sõltub meie palvetest.

Meie Issandki tuletab meelde: Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! [11].Mida väärtuslikum kingitus, seda tugevam peab olema palve. Ent kas see ikka tõepoolest kehtib meie palvete kohta kutsumuste eest? Kahjuks veedame rohkem aega kurjuse üle kaeveldes, kui Jumalalt abi paludes. Kui oleme tõepoolest veendunud, et ainult pühad kutsumused taastavad Kiriku ja seeläbi ka maailma, ning kui tahame tõesti, et juba meie ajal võidutseks taas meie Issanda lunastustöö, siis peame järjekindlalt paluma rohkeid pühi kutsumusi. Me peame oma anumised kahekordistama.

Nii nagu Vana Testamendi õiged inimesed ootasid innukalt Päästja tulekut, peame meiegi paluma Taevast, et Ta saadaks meile tõelisi pilte Jumala armastusest ja Jeesuse Kristuse elavaid eeskujusid – teisisõnu uusi Püha Franciscuse, Padre Pio, Avila Teresa või Siena Katariina sarnaseid pühakuid ning arvukalt pühasid preestreid, kes jagaksid hingedele kallihinnalist pärlit, Jeesuse Kristuse vere ammendamatuid rikkusi [12].

See on kahtlemata meie aja kõige pakilisem palve.

Me teame, et Jumal ei hülga oma Kirikut ja et Ta tahab anda meie ajastule pühakuid, keda see vajab. Kuid Ta teeb seda vaid niivõrd, kui järjekindlalt ja alandlikult me Teda palume. Just seda lootust ja palvet tahame viia Rooma juubeliaasta puhul. Seepärast oleme oma palverännaku teemaks valinud „Mitte operarios in messem tuam“ – „Saada oma lõikusele töötegijaid“ [13].

Sündigu leegion!

Siiski ei taha me selle missiooni täitmiseks piirduda ainult mõnetunnise palvega juubeliaasta tähistamisel. Vastupidi, tahame, et mure kutsumuste pärast elaks meis kõigis edasi ka järgnevatel aastatel. See peab olema esikohal meie palvetes, aga ka innukuses, mida igaüks meist selle eesmärgi nimel ilmutab.

Me kõik peame töötama selle suure eesmärgi nimel: preestrid kahtlemata oma eeskuju ja üleloomuliku innuga, aga ka isad ja emad! Sellest innukusest, mida nad oma peresid pühal viisil kasvatades üles näitavad, sõltuvad homsed kutsumused. Paavst Pius XI võttis selle kokku järgmiselt: „Esimene ja loomulikem koht, kus pühamu lilled peaaegu iseenesest peaksid kasvama ja õitsema, on tõeliselt ja sügavalt kristlik perekond“[14]. Naaseme nende mõtete juurde edasises kirjas.

Ärgu olgu kahtlust meie kavatsustes. Me käivitame projekti, mis kestab aastaid! Seepärast tahame selle anda Valurikka Ema erilise kaitse alla. Hetkel, kui Maarja ütles inglile „Fiat!“, sai tema neitsilikust ihust esimene katedraal, kus Sõna võttis vastu inimloomuse. Selles katedraalis sai Ta salvitud ja seal pani Ta aluse uuele preesterkonnale. Hiljem, Risti jalamil, usaldas Jeesus Maarja Valurikka ja Immakulaatse Südame hoolde püha Johannese, määrates Maarja oma armastatud apostli kaudu kõigi preestrite Emaks. Nõnda, oma kaastunde ja kannatustega, mille ta ühendas oma jumaliku Poja kannatustega, sünnitas meie Ema eilse, tänase ja homse Kiriku.

Seepärast peame suunama oma kõige pakilisemad palved temale.

Palugem temalt kindlameelselt neid kutsumusi, mida me nii hädasti vajame. Väga konkreetselt öeldes – palvetagem lakkamatult roosipärga, pidagem seda oma võimsaimaks relvaks. Kogu selle juubeliaasta jooksul, mis algab 24. detsembril 2024 ja lõpeb 6. jaanuaril 2026, palvetagem kutsumuste eest väsimatult ja tuliselt roosipärga.

Me ei pea roosipärgade üle arvet, küll aga loodame, et igaüks pühendab selle püha aasta otsustavalt viljakale roosipärja palvetamisele. Loodame eriti laste palvetele pereringis ja koolides ning ka laste ohvritele. Seepärast kutsume vanemaid ja õpetajaid üles tegema kõik selleks, et aidata lastel olla erakordselt helded.

Nii saame 20. augustil 2025 viia meie Õndsa Ema jalge ette lugematul hulgal roosipärgi ja ohvreid, näitamaks oma tänulikkust ja alandlikku usaldust tema emaliku eestkoste vastu. Töötagem siis tema juhtimisel selle nimel, et puhkeks õitsele rohkelt kutsumusi, mis muudavad homse Kiriku pühaks.

Soovin teile ja teie peredele väga püha ja õnnistatud Jõuluaega.
Jumal õnnistagu teid!

Menzingen, 20. detsember 2024
Kindralülem Davide Pagliarani

[1] Jutlus, Ecône, 7. jaanuar 1973

[2] Entsüklika Menti Nostræ.

[3] Jh 6:20.

[4] Jh 8:12.

[5] Rm 8:38-39.

[6] Ef 3:17.

[7] Jh 18:37.

[8] 2Kr 11:14.

[9] Jutlus, Ecône, 21. mai 1983

[10] Hb 5:4.

[11] Mt 9:37-38.

[12] Entsüklika Menti Nostræ.

[13] Missale Romanum, votiivmissa preestrikutsumuste eest[14] Entsüklika Ad Catholici sacerdotii

Tõlkis Loviisa Mänd

19. märts: Püha Joosepi – püha Neitsi Maarja peigmehe ja Kiriku kaitsja – suurpüha

Paastuaja 2. pühapäev – KRISTUSE KIRGASTUMINE

Püha Joosepi kuu 3. osa –Palve püha Joosepi poole rasketel aegadel

Paastuaja 1. pühapäev – SUUR LAHING

Püha Joosepi kuu 2. osa – Palve püha Joosepi, töötegijate eeskuju poole

TUHKAPÄEV – kutse meeleparandusele ja pöördumisele

Homme on tuhkapäev! Milles seisneb tuha tähendus?

Quinquagesima pühapäev – Jeeriko pimedate tervendamine ja püha Pauluse armastuse ülemlaul

Püha Joosepi kuu 1.osa – Püha Joosepi litaania

Saada oma lõikusele töötegijaid! – Palvekavatsus juubeliaastaks