Rubriik: Kirikuaasta

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Lugemine püha Pauluse kirjast galaatlastele (Gl 4:22–31)

Vennad! On ju kirjutatud, et Aabrahamil oli kaks poega, üks teenijaga ja teine vaba naisega. Teenija poeg oli sündinud lihaliku loomuse järgi, vaba naise poeg aga tõotuse kaudu. Siin on võrdpildid: need kaks naist tähendavad kahte lepingut, üks Siinai mäelt orjapõlveks, see on Haagar – Haagar on ju Siinai mägi Araabias ja vastab nüüdsele Jeruusalemmale, sest see orjab koos oma lastega; ent ülalasuv Jeruusalemm on vaba naine, kes on meie ema. Sest on kirjutatud: „Rõõmusta, sigimatu, kes sa ei kanna ilmale; hõiska ja hüüa, kes sa ei ole lapsevaevas, sest üksildasel on enam lapsi kui sellel, kellel on mees!” Teie aga, vennad, olete Iisaki kombel tõotuselapsed. Kuid just nagu tollal lihaliku loomuse järgi sündinu kiusas taga vaimu järgi sündinut, nõnda ka nüüd. Kuid mida ütleb kirjasõna? „Kihuta välja teenija ja tema poeg, sest teenija poeg ei tohi pärida koos vaba naise pojaga!” Niisiis, vennad, meie ei ole teenija, vaid vaba naise lapsed, selle vabadusega, millega Kristus meid on vabaks teinud.

Järg pühast evangeeliumist Johannese järgi (Jh 6:1–15)

Sel ajal läks Jeesus teisele poole Galilea ehk Tibeeriase järve. Ja temaga läks kaasa suur rahvahulk, sest nad olid näinud tunnustähti, mida ta haigetele tegi. Aga Jeesus läks mäele ning istus sinna koos oma jüngritega. Ent paasa, juutide püha, oli ligi. Kui nüüd Jeesus oma silmad üles tõstis ja nägi palju rahvast enese juurde tulevat, siis ta ütles Filippusele: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?” Aga seda ta ütles teda proovile pannes, sest ta teadis küll, mida ta kavatseb teha. Filippus vastas talle: „Isegi kahesaja teenari eest ostetud leibadest ei jätku neile, et igaüks pisutki saaks.” Andreas, üks ta jüngritest, Siimon Peetruse vend, ütles talle: „Siin on üks poiss, kellel on viis odraleiba ja kaks kalakest. Kuid mis sellest saab nii paljudele?” Jeesus ütles: „Pange inimesed istuma!” Seal paigas oli palju rohtu. Siis istusid nad maha, seal oli arvult umbes viis tuhat meest. Jeesus võttis nüüd leivad, tänas Jumalat ja andis neile, kes maas istusid, samuti ka kalakestest, niipalju kui nad tahtsid. Aga kui nende kõhud olid täis saanud, ütles Jeesus oma jüngritele: „Koguge ülejäänud palakesed kokku, et midagi ei läheks raisku!” Siis kogusid nad viiest odraleivast kokku kaksteist korvitäit palakesi, mis oli sööjatest üle jäänud. Kui nüüd rahvas nägi tunnustähte, mille Jeesus oli teinud, ütlesid nad: „Tema on tõesti see prohvet, kes peab tulema maailma.” Nüüd sai Jeesus aru, et nad tahavad tulla ja teda vägisi kuningaks teha, ja ta tõmbus mägedesse üksindusse.

RAHVAHULKADE TOITMINE

Jumala kohalolu – Oo Jeesus, igavese elu tõeline leib, leevenda mu nälga.

MÕTISKLUS

Enne selle ime tegemist küsis Jeesus Filippuselt: „Kust me ostame leiba, et need saaksid süüa?“ Johannes märgib, et „seda Ta ütles teda proovile pannes, sest Ta teadis küll, mida Ta kavatseb teha“. Meie elus ei tule ette ühtegi sellist raskust, millele Jumalal ei oleks lahendust. Jumal on meie raskusi ette näinud aegade algusest alates ja Tal on lahendus kuitahes keerulisele olukorrale. Puhuti näib Ta küll meid hülgavat, jättes meid üksi probleemi lahendama – seda aga teeb Ta üksnes meie proovilepanekuks. Jumal tahabki, et me ise raskustega jõudu katsuksime ja mõistaksime, kui nõrgad ja küündimatud me oleme. Samuti tahab Ta anda meile võimalust rakendada oma usku ja usaldust, mida Tema vastu tunneme. Issand ei hülga meid tegelikult kunagi, kui meie just Teda esimesena maha ei jäta. Ta vaid varjab end ega lase oma tegevusel välja paista – sellistel aegadel peame uskuma, veendunult uskuma ning kannatlikult ja täie kindlusega ootama.

Apostlid annavad Jeesusele teada, et ühel poisikesel on viis leiba ja kaks kala, kuid et see on viie tuhande inimese toitmiseks sama hästi kui mitte midagi. Issand aga laseb selle mitte millegi endale tuua ja teeb selle abil suure imeteo. Nii on alati: kõigeväeline Jumal, kes suudab teha kõike ja luua mitte millestki, kasutab meid puudutavates asjus meie endi abi. Inimene suudab küll teha väga vähe, selle vähese aga seab Jumal oma sekkumise tingimuseks. Issand üksi saab meist pühakud teha, nii nagu ainult Issand sai poisikese toiduvarud mitmekordistada. Ta palub aga siiski meie abi. Nagu poiss evangeeliumist, peame ka meie andma talle kõik, mis meil on.

Me peame iga päev tegema häid otsuseid ning neid ustavalt ja armastusega uuendama, ning siis teeb Tema omakorda meie jaoks suure imeteo, meie pühitsuse ime. 

KÕNELUS

„Issand Jeesus Kristus, elava Jumala Poeg, kes Sa, käed ristil kõigi inimeste lunastuseks välja sirutatud, jõid kirjeldamatute kannatuste karikast, võta mind täna aidata. Ma olen vaene, kuid tulen Sinu juurde, kes Sa oled rikas; oma armetuses ilmun Su ette, Sa kõigehalastaja. Anna, et ma ei lahkuks Sinu kõrvalt tühja ja pettununa. Ma tulen sinu juurde näljasena; ära saada mind minema toiduta. Jõuetuna tulen Su juurde, ära lase mul lahkuda nõrgana. Kui ma ägan nälja käes, anna mulle armu saada toidetud.“ (Püha Augustinus)

Jah, ma igatsen Sinu järele, tõeline leib, elav leib, elu leib. Sina tead, kui suur on minu hinge ja minu ihu nälg, ja Sa annad mõlemale süüa. Oma õpetuse, oma ihu ja vere läbi kinnitad Sa mu vaimu. Sa toidad mind heldelt, Sa ei jäta andmata midagi peale selle, millest ma ise oma südame külmuses ja kõvaduses keeldun. Sa oled mulle katnud katnud kujuteldamatult rikkaliku laua – et saada toidetud, pean ma vaid ligi astuma. Sa mitte ainult ei kutsu mind laua äärde, vaid saad ise minu toiduks ja joogiks. Sa annad end täielikult mulle, kogu oma jumalikkuses, kogu oma inimlikkuses. Oma lõpmatus headuses oled Sa katnud laua isegi minu ihule, oma ettehooldusega toidad, katad ja hoiad Sa mind elus nagu lilli väljal ja linde taevas. Sa tunned minu vajadusi, minu valusid, minu muresid mineviku, oleviku ja tuleviku pärast. Sa hoolitsed kõige eest isaliku armastusega. Oo Issand, miks ma küll Sind ei usalda? Miks ei laota ma oma muresid Sinu jalge ette kindlas usus, et Sa leiad neile lahenduse? Ma usaldan Sinu hoolde oma elu – oma ihuliku, maise elu, kõigi selle vajaduste ja valudega, ja oma hingeelu ning kõik selle vajadused, vaevad ja igatsuse taeva järele. Vaid Sina üksi suudad täita mu südame tühjuse, vaid Sina saad mu õnnelikuks teha. Ainult Sina saad täita minu suurima soovi, ühinemise Sinuga. 

Tõlkis Loviisa Mänd

“Aga kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala kuningriik jõudnud teie juurde.“

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistle (Ef 5:1–9)

Vennad! Võtke nüüd Jumal eeskujuks nagu armastatud lapsed, ja käige armastuses, nõnda nagu Kristus meid on armastanud ja on iseenese loovutanud meie eest anniks ja ohvriks, magusaks lõhnaks Jumalale. Aga hoorusest ja kogu rüvedusest ja ahnusest ärgu olgu teie seas juttugi, nõnda nagu on kohane pühadele. Samuti riivatus ja rumalad sõnad ja sündsusetu lõõpimine ei sobi teile, vaid selle asemel olgu tänu. Seda teadke kindlasti, et ühelgi hoorajal ega kõlvatul ega ahnitsejal – tähendab ebajumalateenreil – ei ole pärandit Kristuse ja Jumala kuningriigis. Ärgu ükski petku teid tühjade sõnadega, sest niisuguste asjade pärast tuleb Jumala viha sõnakuulmatute laste peale! Ärge siis saage nende kaaslasteks! Sest varem te olite pimedus, nüüd aga olete valgus Issandas. Käige nagu valguse lapsed – valguse vili on ju igasuguses headuses ja õigluses ja tões.

Evangeelium (Lk 11:14–28)

Sel ajal ajas Jeesus välja kurja vaimu; see oli keeletu. Ja sündis, et kui kuri vaim oli välja läinud, hakkas keeletu inimene rääkima, ja rahvahulgad panid seda imeks. Aga mõned nende seast ütlesid: „Ta kihutab kurje vaime välja kurjade vaimude ülema Peltsebuli abil.” Teised aga nõudsid kiusates tema käest tunnustähte taevast. Jeesus aga, teades nende mõtteid, ütles neile: „Iga kuningriik, mis on omavahelises riius lõhenenud, laastatakse, ja koda langeb koja peale. Aga kui saatangi on omavahelises riius lõhenenud, kuidas siis tema kuningriik saab püsida? Te ju ütlete, et mina ajavat kurje vaime välja Peltsebuli abil. Aga kui mina ajan kurje vaime välja Peltsebuli abil, kelle abil siis ajavad neid välja teie pojad? Järelikult saavad nendest teile kohtumõistjad. Aga kui mina Jumala sõrmega ajan kurje vaime välja, siis on Jumala kuningriik jõudnud teie juurde. Kui tugev relvastatud vägimees valvab oma elamut, siis ta vara on rahus. Aga kui temast tugevam tuleb ta kallale ja võidab tema, siis võtab ta ära tema sõjavarustuse, mille peale ta lootis, ja jagab laiali temalt saadud saagi. Kes ei ole minuga, see on minu vastu, kes ei kogu minuga, see pillab. Kui rüve vaim on inimesest välja läinud, käib ta põuaseid paiku pidi hingamist otsides ega leia seda. Siis ta ütleb: „Ma pöördun tagasi oma majja, kust ma välja läksin.” Ja tulles leiab ta selle pühitud ja ehitud olevat. Siis ta läheb ja võtab kaasa teist seitse vaimu, kes on kurjemad temast endast, ja nad tulevad ning asuvad sinna elama, ja selle inimese viimane lugu läheb halvemaks kui esimene.” Sündis aga, et kui Jeesus seda kõike rääkis, tõstis üks naine rahva hulgast häält ja ütles talle: „Õnnis on ihu, mis sind on kandnud, ja rinnad, mida sa oled imenud!” Aga tema ütles: „Jah, õndsad on need, kes Jumala sõna kuulevad ja seda järgivad.”

JEESUSE VÄGI

Jumala kohalolu – Oo Jeesus, jumalik jõud, Sinu juurest otsin tuge oma nõrkuses ja jõuetuses.

MÕTISKLUS

Paastuaja esimesel pühapäeval näitas Kirik meile Jeesuse heitlust kuradiga. Kui tookord nägime Jeesust kuradi kiusatuste ees alandlikus kaitseseisundis, siis nüüd saame teda näha hoopis ründamas ja suurelt võitmas.

Evangeelium (Lk 11: 14–28) jutustab meile mehest, kes oli kurjast vaimust vaevatud ja „keeletu“. Jumaliku väe üheainsa aktiga ajas Jeesus välja kurja vaimu ja „kui kuri vaim oli välja läinud, hakkas keeletu inimene rääkima, ja rahvahulgad panid seda imeks“. Kättemaksuhimuline vaenlane  aga sisendas variseridele, et Jeesus kihutab kurje vaime välja nende ülema Peltsebuli abil. Variserid süüdistasid Jeesust, et Temagi on Saatana mõju all ja et võimu kurje vaime välja ajada on Ta saanud Saatanalt. Jeesus andis neile loogilise vastuse: kurat ei annaks Talle sellist väge, kuna nii tehes aitaks ta murendada omaenda kuningriiki. Ei, see ei ole võimalik – Jeesus kihutas deemoneid välja Jumala sõrmega, jumaliku voorusega. Saatan on küll tugev ja tal on palju käsilasi, kuid Jeesus on vägevam – Ta alistab Saatana ja vabastab tema saagi. Ta on tulnud, et hävitada Saatana kuningriik ja rajada Jumala oma.

Jumal laseb Saatanal ka praegu maailma ja inimesi kiusata, kuid tegelikult on Jeesus oma ristisurmaga juba võidu saavutanud. See ohver on meile kasutamiseks. Kristuse vooruse ja armu abil on igal kristlasel võimalik lüüa tagasi vaenlase rünnakud. Kurjuse võidukäik ei tohiks meid heidutada, sest see on vaid näiline. Jeesuse võim on tugevam, Tema on ainus ja tõeline võitja.

KÕNELUS

„Mu silmad on alati Issanda poole, sest Tema tõmbab mu jalad võrgust välja. Pöördu mu poole ja ole mulle armuline, sest ma olen üksildane ja vilets! Hoia mu hinge ja kisu mind välja; ärgu ma jäägu häbisse, sest ma otsin pelgupaika Sinu juures!“ (Ps 24: 15–20)

„Oo igavene Kolmainsus – oo kõrgeim ja igavene Kolmainsus, Sa annad meile Sõna, mis on täis õrnust ja armastust. Oo armas Sõna, Jumala Poeg, meie loomus on nõrk ja vastuvõtlik kõiksugu kurjale. Sina oled aga tugev ja alati valmis head tegema, sest oma loomuse oled Sa pärinud igaveselt ja kõigeväeliselt Isalt. Oo armas Sõna, Sa oled tugevdanud meie nõrka loomust, ühendades selle endaga. Ühendus Sinuga annab meile jõudu, Sinu vere vägi võtab ära meie nõrkuse. Meid tugevdab ka Sinu õpetus, sest kes Sind tões järgib ja end sinu õpetusega rüütab, muutub nii tugevaks ja heaks, et tema liha ei mässa enam vaimu vastu ja suudab võita igasuguse kurjuse. Sina, igavene Sõna, asendasid seega meie inimliku nõrkuse oma jumaliku loomuse jõuga, mille Sa pärisid oma Isalt. Selle jõu oled Sa meile edasi andnud oma vere ja õpetuse kaudu.

„Oo armas Veri, Sa kinnitad ja valgustad meie hinge. Sinu juures muutub hing ingellikuks, sest Sa külvad ta üle oma armastuse leegiga, nii et ta unustab iseenda ja näeb ainult Sind. Oo jumalik Tõde, hingele, kes end Sinuga rüütab, annad Sa nii palju jõudu, et ta ei löö iialgi vankuma kannatustes ega kiusatustes, vaid väljub kõigist heitlustest võitjana. Ma olen õnnetu, sest ma ei ole järginud Sind, igavene Tõde. Seepärast olengi nii nõrk, et iga väiksem katsumus murrab mu maha. (Püha Siena Katariina)

Tõlkis Loviisa Mänd

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistle (1Ts 4:1–7)
Vennad! Me palume ja keelitame teid Issandas Jeesuses, et nagu te olete meilt saanud teada, kuidas teil tuleb elada ja Jumalale meeldida – nõnda te ju elategi –, et te selles veelgi enam edeneksite. Te ju teate, millised korraldused me teile oleme Issandas Jeesuses andnud. Jah, see on Jumala tahtmine: teie pühitsus, et te hoiduksite hooruse eest, et igaüks teie seast oskaks pidada oma astjat pühitsuses ja aus, mitte himude kires, nõnda nagu paganad, kes ei tea midagi Jumalast, et ükski ei oleks üleastuja ega petaks oma venda asjaajamises, sest Issand maksab kõige säärase eest kätte, nii nagu me oleme seda teile ka enne ütelnud ja tunnistanud. Jumal ei ole meid ju kutsunud rüvedusele, vaid pühitsusele, Kristuses Jeesuses, meie Issandas.

Evangeelium (Mt 17:1–9)
Sel ajal võttis Jeesus kaasa Peetruse ja Jaakobuse ja tema venna Johannese ning viis nad kõrgele mäele üksindusse. Ja ta muudeti nende ees; ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus. Ja ennäe, Eelija ja Mooses näitasid end neile ja kõnelesid temaga. Aga Peetrus hakkas rääkima ja ütles Jeesusele: „Issand, siin on meil hea olla! Kui sa tahad, siis ma teen siia kolm lehtmaja: sinule ühe ja Moosesele ühe ja Eelijale ühe.” Kui ta alles rääkis, ennäe, helendav pilv varjas neid. Ja ennäe, hääl ütles pilvest: „See on minu armas Poeg, kellest mul on hea meel, teda kuulake!” Seda kuuldes langesid jüngrid silmili maha ja kartsid väga. Ja Jeesus astus nende juurde ning ütles neid puudutades: „Tõuske üles ja ärge kartke!” Aga kui nad oma silmad üles tõstsid, ei näinud nad enam kedagi muud kui Jeesust üksi. Ja kui nad mäelt laskusid, keelas Jeesus neid: „Ärge rääkige sellest nägemusest kellelegi, enne kui Inimese Poeg on üles äratatud surnuist!”

KRISTUSE KIRGASTUMINE

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, lase oma armul minus võidutseda ja tee mind vääriliseks osalema Sinu aurikkas kirgastumises.  

MÕTISKLUS

Jeesuse hing, mis on Sõnaga ühendatud, sai kogeda õndsalikku nägemust (visio beatifica). Õndsaliku nägemusega peaks kaasnema ihu kirgastumine, kuid Jeesus ei tahtnud seda. Oma maise elu jooksul soovis Jeesus olla võimalikult meie moodi ehk meie „patuse loomuse sarnasuses“ (Rm 8:3). Et aga kinnitada oma apostlite usku, kes olid kohkunud Jeesust ootavatest kannatustest, lubas Ta Tabori mäel mõneks hetkeks oma õndsa hinge kirkusel särada. Peetrus, Jaakobus ja Johannes said näha kirgastunud Jeesust: „Ta pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus“. Nad olid sellest vaatepildist täiesti pimestatud, olgugi et Jeesus, kelle kogu kirkuse nägemine olnuks inimesele talumatu, lasi neil näha vaid ühtainust kiirt.

Kirkus on armu vili. Jeesuse piiritu arm peegeldub lõpmatus auhiilguses, mis Teda täielikult kirgastab. Midagi sarnast sünnib ka meiega: arm viib meid „kirkusest kirkusesse“ (2 Kr 3: 18), kuni ühel päeval jõuame õndsaliku nägemuseni Jumalast Taevas. Kui arm kirgastab, siis patt aga tumestab ja moonutab seda, kes pattu langeb.

Tänases evangeeliumis tuleb esile tihe seos Jeesuse kirgastumise ja kannatuse vahel. Mooses ja Eelija ilmusid Tabori mäel kummalegi poole Jeesust ja vestlesid Temaga. Püha Luuka järgi rääkisid nad just nimelt Jeesuse kannatusest ja surmast: „[…] kes kirkuses ilmudes rääkisid tema eluotsast, sellest, mis tal Jeruusalemmas tuli täide viia“ (Lk 9: 31).

Sellega soovis Jumalik Õpetaja oma jüngritele selgeks teha, et mitte kellelgi – ei Temal ega neil endalgi – pole võimalik jõuda kirgastumiseni ilma kannatusteta. Sama õppetunni andis ta hiljem kahele jüngrile Emmause teel: „Eks Messias pidanud seda kannatama ja oma kirkusesse minema?” (Lk 24: 26). Patu tüsistusi ei saa parandada muudmoodi, kui vaid puhastava kannatuse läbi.

KÕNELUS

„Vaid Sind ma armastan, mu Jumal. Vaid Sind ihkan otsida ja järgida, Sulle üksi olen valmis järgnema. Ma tahan olla täielikult Sinu käsutuses. Ma palun Sind, et sa mind käsiksid, kuidas iganes Sa tahad; kuid tervenda mind, ava mu silmad, et ma näeksin Su vähimatki märguannet. Tee mind täielikult terveks, et ma võiksin Sind ära tunda. Ütle mulle, kuhu pean suunama oma pilgu, et Sind näha, ja ma loodan, et suudan täita kõik Sinu käsud.“ (Püha Augustinus)

Luba mul Sind järgida, oo Jeesus, mitte ainult Tabori, vaid ennekõike Kolgata mäele. Tabori mäe valgus ja sära tõmbavad mind, ma tahan näha Su nägu, oo mu Jumal, kasvõi ainult hetkeks. Kolgata on öö, üksindus ja lein, mis mind kohutab. Pimeduses aga seisab rist, millel ma näen Sind, armastuse pärast risti lööduna. Ma näen Su palet, mitte kirgastununa, vaid valust moondununa, mis on meie pattude tagajärg!

Oo Jeesus, hävita minus patt, mis moonutab Sinu palet ja minu hinge – hinge, mis on loodud Sinu näo järgi. Et see hävitustöö aga võiks sündida, pean ma osa saama Sinu Kolgata teest, Sinu ristist. Suvatse siis, oo Issand, ühendada oma kannatusega kõik minu elu suured ja väiksed kannatused, et need mu puhastaksid ja valmistaksid mind ette tõusma valgusest valgusesse, kuni olen Sinus täielikult kirgastunud.

Tabori mäe valgus ja hiilgus julgustavad mind. Tänan Sind, oo Issand, et oled mul lubanud, olgugi et vaid korraks, mõtiskleda Sinu kirkuse üle ja tunda rõõmu Sinu lohutusest. Tugevama ja julgemana laskun ma nüüd Tabori mäelt, et järgneda Sulle ja ainult Sulle Kolgata mäele.

Tõlkis Loviisa Mänd

„Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!”

Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).

Epistel 2Kr 6:1-10
Vennad! Aga olles kaasabilised me manitsemegi teid, et te Jumala armu ilmaasjata vastu ei võtaks, ta ütleb ju: „Ma olen sind kuulnud soodsal ajal ja aidanud sind päästepäeval.” Ennäe, nüüd on ülisoodus aeg! Ennäe, nüüd on päästepäev! Me ei anna mitte milleski põhjust komistamiseks, et seda ametit ei laimataks, vaid näitame end Jumala abilistena kõiges: suures kannatlikkuses, ahistustes, hädades, kitsikustes, hoopide all, vangis, mässudes, vaevanägemistes, valvamistes, paastumistes, puhtuses, tunnetuses, pikameelsuses, helduses, Pühas Vaimus, siiras armastuses, tõe sõnas, Jumala väes, õiguse relvadega paremas ja vasakus käes, aus ja häbis, laituse all ja kiituse all; kui eksitajad, ja siiski tõerääkijad; kui tundmatud, ent ometi tuntud; kui surijad – ja ennäe, me elame!; kui karistatud, aga mitte surmatud; kui kurvad, aga ikka rõõmsad; kui vaesed, kes siiski paljusid rikkaks teevad; kui need, kellel ei ole midagi ja kelle päralt on kõik.

Evangeelium Mt 4:1-11
Sel ajal viis Vaim Jeesuse kõrbesse kuradi kiusata. Ja kui ta oli nelikümmend päeva ja nelikümmend ööd paastunud, siis tuli talle viimaks nälg kätte. Ja kiusaja tuli tema juurde ja ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis ütle, et need kivid saaksid leibadeks!” Aga Jeesus
vastas: „Kirjutatud on: Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust.” Siis võttis kurat tema kaasa pühasse linna ja pani seisma pühakoja harjale ning ütles talle: „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, sest kirjutatud on: Sinu pärast käsib ta oma ingleid ja nemad kannavad sind kätel, et sa oma jalga vastu kivi ei tõukaks.” Jeesus lausus talle: „Samuti on kirjutatud: Sina ei tohi kiusata Issandat, oma Jumalat.” Taas võttis kurat tema kaasa ühe määratu suure mäe tippu ja näitas talle kõiki maailma kuningriike ja nende hiilgust ning ütles talle: „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad.” Siis ütles Jeesus talle: „Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” Siis jättis kurat Jeesuse rahule. Ja vaata, ingleid tuli tema juurde ja need teenisid teda.

SUUR LAHING

Jumala kohalolu: Oo Jeesus, ma pöördun vaimus koos Sinuga kõrbesse; õpeta mulle, kuidas saada võitu liha, uhkuse ja ahnuse kolmekordsest kiusatusest.

MÕTISKLUS

Täna, mil paastuaeg tõeliselt algab, kannustab Kirik meid astuma võitlusse patu vastu, võitlusse, mis viib meid võiduka Ülestõusmiseni. Meie eeskuju on Jeesus, kes ise vabana maistest himudest soovis lasta kuradil end kiusata, et ta võiks „kaasa tunda meie nõrkustele“ (Hb 4:15).

Kui Jeesus pärast neljakümnepäevast karmi paastu vaevles näljapiinades, ahvatles Saatan teda kive leivaks muutma. Tõsist meeleparanduse ja enesesalgamise teekonda ei saa läbida ilma valu ja vaevata – sel teel tuleb vastu seista kiusatustele, mis õhutavad meid oma loomuse nõrkustele alla vanduma. See on aeg, mil peaksime kuradi kiusamisele vastama Jeesuse sõnadega: „Inimene ei ela üksnes leivast, vaid igast sõnast, mis lähtub Jumala suust“ (Mt 4: 1–11). Maisest toidust palju enam sõltub inimese elu Jumala tahtest. Olles selles kindlalt veendunud ja usaldades jäägitult Jumala ettehooldust, leiame endas jõudu puudust taluda.

Järgmiseks kiusas Saatan Jeesust uhkusega. „Kui sa oled Jumala Poeg, siis kukuta ennast alla, […] ja inglid kannavad sind kätel“. Säärane ime oleks pälvinud rahva imetluse ja vaimustuse, kuid Jeesus teadis, et Ta Isa oli Tema jaoks välja valinud hoopis teise tee – alanduse, mitte triumfi; risti ja surma, mitte maise kuulsuse tee. Kuna Jeesus ei soovinud määratud teelt kõrvale kalduda, seisis ta uhkuse kiusatusele kindlalt vastu. Tõhusaim viis uhkuse ja edevuse kiusatusest võitu saada on vabatahtlikult teha midagi sellist, mis meid teiste silmis alandab ja pisendab.

Nüüd ründas Saatan Jeesust uuesti, meelitades teda sedakorda ahnusega. „Selle kõik ma annan sinule, kui sa maha langed ja mind kummardad“. Jeesus aga vastas: „Kummarda Issandat, oma Jumalat, ja teeni ainult teda!” Kelle süda on kindlalt Jumala juures, ei lase end iialgi kadedusel ega maistel hüvedel Jumala teenistusest ära meelitada. Peaks side Jumalaga aga nõrgenema või katkema, võib ahnus eksiteele viia isegi need, kellel on tõsine kutsumus Jumalat teenida.

KÕNELUS

„Issand Jumal, meie Isa; Elu, millest kõik elavad, ilma milleta oleks kõik surnud – ära jäta mind kurjade mõtete ja uhkuse meelevalda. Kisu mu südamest välja kõik himud, ära anna mind saagiks jultunud ja meeletule vaimule. Võta mu süda enda juurde, et ma alati mõtleksin Sinule. Anun Sind, aita mind nüüd, mu Lunastaja, et ma ei vanguks oma vaenlaste ees ega langeks lõksudesse, mida nad mu teele seavad, et mu hinge alandada. Päästa mind, et minust ei saaks naerualust Sinu vaenlastele, kes Sind vihkavad. Tõuse, Oo Issand, minu Jumal ja mu tugevus, ja Su vaenlased kaovad ning vihkajad pagevad Su eest.

Nagu vaha sulab tules, nõnda kaovad patused Su palge eest. Ma peidan end Sinusse ja, täidetuna Sinu heldusest, rõõmustan koos Su lastega. Ja Sina, Oo Issand Jumal, vaeslaste Isa ja kaitsev Ema, laota oma tiivad meie üle, et me võiksime nende all leida varju oma vaenlase eest.“ (Püha Augustinus)

Ma usaldan end Sinu hoolde, mu Jumal ja Päästja! Eriti kiusatuste ajal tahan ma kahekordse usaldusega Sinus varjupaika otsida, sest „Sina oled mu kaitse ja kisud mind välja linnupüüdja paelust ning kõigist hädadest. Sa katad mind oma tiivasulgedega ja ma olen kaitstud. Sinu ustavus varjab mind nagu kilp ning ma ei karda siis öö õudusi ega noolt, mis lendab päeval; ei pimedas luusivat katku ega keskpäeval ründavat kurja vaimu. Sina oled mu lootus, Issand; Sina oled mu varjupaik, oo Kõigekõrgem! Sa oled käskinud oma inglitel hoida mind kõigil mu teedel; kätel nad kannavad mind, et ma oma jalga ei lööks vastu kivi“. (vt Ps 90: 3–12)

Tõlkis Loviisa Mänd

Alljärgnevate mõsitkluste autor on isa Maria Magdalena Gabriel OCD. Katkendid pärinevad tema raamatust “JUMALA LÄHEDUS – Mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“

Jumala ligiolek: Ma tulen Sinu palge ette, Issand; valgusta oma valgusega igavesi tõdesid ja ärata minu hinges siiras soov pöörduda.

MÕTISKLUS

Tänane liturgia on kutse meeleparandusele. Tuha päheraputamise ajal lauldakse: „Vahetagem oma rõivad, katkem end kotiriide ning tuhaga; paastugem ja nutkem Issanda ees.“ Nende sõnadega kutsutakse meid üles ihulikule patukahetsusele, mis on ette nähtud eriti praeguseks ajaks. Sellele järgneb kutse pöördumisele: „Lunastagem patud, mille oleme sooritanud.“ Lihasuretamise eesmärk on vaimne meeleparandus: alandlikkus, eksimuste tunnistamine, südamest tulev kahetsus ja oma elu muutmine.  

See on päeva kõige olulisem mõte. Tänasest epistlist loeme: „Aga veel nüüdki ütleb Issand: Pöörduge minu poole kõigest südamest, paastudes, nuttes ja kurtes! Käristage lõhki oma süda, aga mitte oma riided“ (Jl 2: 12–13). Südame kahetsus ja pöördumine on esmatähtsad, sest ihulikud patulunastusteod, mis ei lähtu kahetsevast südamest, on väärtusetud. Samas on lihasuretamine vahend, mis valmistab hinge ette pöördumiseks. Prefatsiooniski lauldakse: „Oo Jumal, paastu läbi sa vaigistad patu, ülendad hinge ning annad talle jõudu ja tasu.“ Kes soovib jõuda hinge pöördumiseni, peab vabatahtlikult vastu võtma selle saavutamiseks vajaliku vahendi, ihuliku patulunastuse. Tuleb meeles hoida, et lihasuretamine saab oma tähenduse ja väärtuse südamest tulevast kahetsusest, kuid samas sünnib siiras kahetsus just ihuliku patulunastuse kaudu. Need kaks on lahutamatult seotud.

Tänane Evangeelium täpsustab, et igasugune patulunastus tuleb kanda siiralt ja rõõmuga, ilma tühise edevuseta: „Kui te aga paastute, siis ärge olge kurvanäolised nagu silmakirjatsejad, sest nemad teevad oma palge näotuks, et näidata inimestele oma paastumist“ (6Mt 16–21). Edevus ja uhkus muudavad karmimagi patulunastusteo mõttetuks, mõnikord lausa patuks; nad hävitavad lihasuretuse väärtuse ja taandavad selle tühjaks vormitäiteks. Seetõttu tuleb liha suretades üritada veel enamgi suretada oma enesearmastust.  

KÕNELUS

„Oo Jeesus, kui pikk on inimese elu, kuigi tavatseme öelda, et see on lühike! See on lühike, oo Jumal, kuna selle kaudu peame saavutama igavese elu; ometi näib see pikana hingele, kes igatseb kiiresti Sinu juurde jõuda. Oo mu hing, sa saad puhkama siis, kui lased end neelata ülimasse headusesse; kui sa tead seda, mida Tema teab, armastad, mida Tema armastab, ja tunned rõõmu sellest, millest Tema rõõmu tunneb. Siis ei kõigu su tahe enam ega kaldu kõrvale õigelt teelt, sa saad igavesti tunda rõõmu Temast ja Tema armastusest. Õndsad on need, kelle nimed on kirjutatud Eluraamatusse! Kui sinu oma on seal, miks oled sa siis kurb, mu hing, miks oled sa mures? Looda Jumala peale, kellele ma tunnistan oma patud ja kelle halastust kuulutan. Ma laulan Talle kiidulaulu ega lakka õhkamast oma Päästja ja Jumala poole. Loodetavasti saabub ükskord päev, mil kohas, kus pisaratel ja hirmul on lõpp, saab mu auhiilgus Talle kiituseks ja mu südametunnistus vabaks kahetsuse kibedusest. Oo Issand, ma pigem elaksin ja sureksin lootuses ja igavese elu igatsuses, kui omaksin kõike loodut ühes selle kaduvate hüvedega. Ära hülga mind, oo Issand! Ma loodan sinule ega pea pettuma. Anna mulle jõudu Sind alati teenida ja tee minuga nii, nagu soovid.“ (Püha Avila Teresa)

Kui mind vaevab mälestus minu truudusetusest, meenutan, Issand, et „kui me iganes kahetseme, et oleme Sind solvanud, unustad Sa kõik meie patud ja kurjuse. Oo lõputu headus! Mida enamat võiksin ma soovida? Kes ei punastaks häbist, paludes Sinult nii paljut? Nüüd on aga soodne aeg paluda, mu halastav Päästja, ja võtta vastu, mida Sa pakud. Sa igatsed meie sõprust. Kes saaks keelduda Sulle seda andmast, Sulle, kes Sa ei keeldunud valamast meie pärast oma verd ja ohverdamast oma elu? Mida Sina palud, ei ole kõneväärt! Meile valmistab suurimat rõõmu seda Sulle pakkuda.“ (Püha Avila Teresa)

Tõlkis Loviisa Mänd