Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 15. september – Pühima Neitsi Maarja Seitsme Valu püha

Serviitide ordu pühitses alates õndsa Innocentius XI (1676-1689) pontifikaadist üks päev pärast Risti Ülendamise püha Neitsi Maarja Seitsme Valu püha. Paavst Pius VII (1800-1823) tegi selle püha kohustuslikuks tervele Kirikule, tähistamaks sellega ka vabanemist 1814. a. Napoleoni vangistusest, sest väga palju palvetati selle eest Valurikka Emanda poole.

Maarja Seitse Valu:

1. Siimeoni ettekuulutus

(„Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, seesinane on seatud langemiseks ja tõusmiseks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ent sinu omastki hingest peab mõõk läbi tungima – et saaksid avalikuks paljude südamete mõtlemised!” (Luuka 2, 34))

2. Põgenemine Egiptusesse

3. Jeesuslapse otsimine templist

4. Kohtumine Kristusega Ristiteel

5. Kristuse ristilöömine

6. Kristuse mahavõtmine ristilt

7. Kristuse haudapanek

Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 8. september – Neitsi Maarja sündimise püha

Pärast abiellumist elasid Maarja vanemad püha Joachim ja püha Anna Jeruusalemmas. Nende maja asus Bethesda (Bethzatha) tiigi lähedal, hiljem ehitati sellele kohale Püha Anna kirik. Bethesda tiigi lähedal olnud majas olevat ka Püha Neitsi Maarja sündinud.

Neitsi Maarja sündimise püha pärineb Süüria-Palestiina alalt. Idas peeti seda püha juba 6. sajandil, Läänes tuntakse seda püha alates 7. sajandist. Püha paavst Sergius I, kelle perekond pärines Antiookiast ja kes ise sündis Sitsiilias Palermos, määras, et suurtel Neitsi Maarjaga seotud pühadel tuleb korraldada protsessioone, nii toimusid pikka aega ka Neitsi Maarja sündimise pühal suured protsessioonid.

Pildi allkiri: Püha Anna kirik Jeruusalemmas

Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 3. september – püha Pius X

„Oo Jumal, katoliku usu kaitsmiseks ja kõige uuendamiseks Kristuses täitsid Sa püha paavst Piuse taevaliku tarkuse ja apostliku jõuga; anna meile armu, et me ustavuses tema korraldustele ja tema eeskuju järgimisega saavutaksime igavese tasu. Kristuse, meie Issanda läbi. Aamen.”

(Kirikupalve püha Pius X pühal)

Tänast patroonipüha pühitsetakse kõikides Vennaskonna kabelites ja kirikutes I klassi pühana.

Pildil: püha Pius X haud Peetruse katedraalis Roomas.

Categories
Kirikuaasta

7. august – püha Cajetanus

Püha Cajetanus sündis oktoobris 1480 Veneetsia aadliperre, kes elas Veneetsia külje all Vicenzas.

P. Cajetanus õppis õigusteadust Padovas, kus ta promoveeriti 1505. aastal õigusteaduste doktoriks. Pärast vastuvõtmist vaimulikku seisusesse läks ta Rooma, et seal Kirikule kasulik olla. 1506. aastal nimetas paavst Julius II p. Cajetanuse salasekretäriks ja paavstlikuks pronotariks.

Pärast Julius II surma astus p. Cajetanus nendest ametitest tagasi ja hakkas valmistuma preestripühitsuseks, mille ta võttis vastu 1516. aastal. Usklikud, kes nägid teda Missat pühitsemas, on ütelnud, et ta oli seerav altari ees ja apostel kantslis.

P. Cajetanus astus 1517. a. Roomas asutatud Jumaliku Armastuse oratooriumi liikmeks. Selles vennaskonnas oli nii vaimulikke kui ka ilmikuid, kes hoolitsesid ühelt poolt vaeste ja haigete eest, teiselt poolt aga püüdsid süvendada katoliku usku rahva hulgas. Selle oratooriumi liikmete hulka kuulus ka hilisem paavst Paulus IV (1555-1559).

1518. a. pöördus p. Cajetanus tagasi sünnikohta Vicenzasse oma ema Maria Porta juurde, kes oli haigestunud. Pärast ema surma 1519. a. jäi p. Cajetanus oma kodulinna ja astus püha Hieronymuse oratooriumisse, mille asutas püha Bernardus Feltrest 15. sajandil. Selle oratooriumi tegutsemispõhimõtted olid sarnased eelmise oratooriumi omadega.

Pühaku pihiisa saatis ta Veneetsiasse, kus ta asus tööle äsjaehitatud haiglas, ja mõne aja pärast tagasi Rooma, kus pühak asutas koos mitme teise nimeka vaimulikuga uue kongregatsiooni, mille liikmeid hakati hiljem kutsuma teatiinideks (Ordo clericorum regularium theatinorum) või kajetaanlasteks.

Kongregatsiooni liikmed elasid ranges vaesuses, hoolitsesid pühendunult hingehoiu ja preestrite harimise eest.

1527. aastal pagendasid keiser Karl V (1519 – 1556, alates 1516 Hispaania kuningas) väed ordu Roomast minema. Selle teo põhjus oli paavst Clemens VII osalemine keisri- vastases liidus, mille peamine juht oli Prantsuse kuningas François I. Keiser pidi sel ajal seisma vastu Euroopat vallutada püüdvatele türklastele, kes 1529. a. Viini piirasid. Samal ajal hakkas olukorda veelgi raskemaks tegema reformatsiooni algus Saksamaal.

12 Roomast välja kihutatud teatiinid põgenesid Veneetsiasse, kus nad said peavarju püha Tolentino Nicolause kloostris. P. Cajetanus valiti nüüd ordu ülemaks.

Püha Cajetanus jäi Veneetsiasse 1530. aastani, mil tal tuli paavsti palvel minna Veronasse, et seal taastada rahu kohaliku piiskopi ja rahva vahel. Kõigi ootuste vastaselt rahu tagasitoomine pühakul ka õnnestus.

1533. aastal läks p. Cajetanus orduvendadega Napolisse, et seal uus klooster asutada. 1540. aasta reisis pühak tagasi põhja poole, viibides taas Veneetsias, Veronas ja Vicenzas. 1543. a. pöördus ta Napoli kloostrisse tagasi, kus ta 7. augustil 1547. a. suri.

Oma eluajal pühendas pühak sageli kuus kuni seitse tundi päevast vaimulikele harjutustele, samuti on tuntud paljud imed, mis tema kaudu toimusid. Oma viimasel eluhetkel koges ta müstilisel viisil ristilöömist.

Cajetanuse kuulutas õndsaks 8. oktoobril 1629. a. paavst Urbanus VIII ja Clemens X kuulutas ta pühakuks 12. aprillil 1671. a. Tema reliikviad asuvad San Paolo kirikus Napolis.

Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 27. mai – püha Beda Auväärne

P. Beda sündis 627. a. Inglismaa ja Šotimaa piiril Yormis. Seitsmeaastaselt anti ta püha Benedictus Biscopi, Wearmouthi abti õpilaseks. P. Beda sai hiljem mungaks ja kuigi ta pühendus väga põhjalikult kunstide ja teaduste õppimisele, ei jätnud ta kunagi hooletusse ka munga vaimset elu ja kohustusi. Ei olnud ühtegi teadust, millesse ta poleks süvenenud, kuid tema meelistegevus oli mõtisklemine Pühakirja tekstide üle. Et neid paremini mõista, õppis ta selgeks kreeka ja heebrea keele. 30-aastaselt võttis ta abti korraldusel vastu preestripühitsuse.

Beda nimi sai varsti tänu tema õpetatusele ja sügavale vaimulikule elule nii kuulsaks, et paavst püha Sergius mõtles kutsuda ta Rooma. Seal oleks p. Beda tegelenud nende usku puudutavate tõsiste küsimustega, mis parajasti olid päevakorrale tõusnud.

Püha Beda kirjutas rohkelt raamatuid, mis puudutasid inimeste kombelisust, moraali, samuti usutõdesid. Nende raamatute erakordsuse tõttu nimetas püha Bonifatius Bedat Kiriku Valguseks. Neid raamatuid loeti juba pühaku eluajal kirikutes inimestele ette. Kuna Bedat ei saanud kutsuda pühaks, siis kutsuti teda auväärseks, see nimi jäi talle ka siis, kui ta hiljem pühakuks kuulutati. Tal oli palju andekaid õpilasi, kellest mitmed on hiljem pühakuks kuulutatud.

Olles kõrgest vanusest ja suurest tööst kurnatud, jäi püha Beda 735. aastal raskelt haigeks. Ta oli haigevoodis üle kahe kuu, kuid hetkekski ei katkestanud ta oma tööd ja palvetamist. Sel ajal tõlkis ta Johannese evangeeliumi inglise keelde. Kristuse Taevasseminemise suurpüha eelõhtul aimas püha Beda, et surm on ligidal, ja võttis vastu viimse võidmise sakramendi. Seepeale embas ta oma vendi, lasi end asetada põrandale patukahetseja rüü peale ja suri. Need, kes tema surma juures viibisid, tunnistasid, et peale hinge lahkumist hakkas pühaku säilmetest hoovama väga meeldivat lõhna. Tema ihu asetati algselt hauda Yormi kirikus, hiljem viidi tema säilmed Durhamisse.

Juba pühaku eluajal pidasid benediktlased ja mitmed teised ordud teda kirikuisaks, paavst Leo XIII aga nimetas ta selleks ametlikult.

Pildil: Püha Beda Auväärse haud asub Durhami kirikus, mis on normannide arhitektuuri paremaid näiteid Inglismaal. Samas kirikus asuvad ka püha Cuthberti ja püha Oswaldi reliikviad.

Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 13. mai – Fatima Maarja päev

Pärast Missat läksid lapsed koju, võtsid oma valmispandud moonapakid ja asusid karjaga teele aasa poole, mille Lucia oli välja valinud – väike maalapike Cova da Irias, mis kuulus tema vanematele. Nad läksid kiirustamata rõõmsalt mööda teed, et lambad saaksid ka teeäärset rohtu süüa. Rada oli kivine ja võttis aega, kuni nad lõpuks keskpäevaks aasale jõudsid. Fatima kirikukellad kutsusid keskpäevasele Missale. Nüüd ei kaotanud lapsed aega, et lahti teha oma moonakotte, mis sellisel imeilusal päeval kindlasti nauditavaid üllatusi sisaldasid. Nad tegid risitmärgi, palvetasid „Meie Isa” puhastustules viibivate hingede eest ja alustasid einetamist. Nad pidid hoolitsema selle eest, et ka pärastiseks jääks natuke süüa, värskenduseks enne koduteed. Me võime ette kujutada, et selle päeval kuulas meie Emand nende süütut palvet erilise heameelega.

Pärast seda ajasid nad lambad nõlvapidi ülespoole värskemale murule ja hakkasid mängumaja ehitama. Francisco kui poiss oli arhitekt ja müürsepp ning väiksed tüdrukud oli tema abilised. Lühikese ajaga olid müürid püsti ja kahtlemata oleks väike tark müürimeister maja ehitamisega ühele poole saanud, kui midagi omapärast ei oleks juhtunud.

Sellel hetkel helendas valgus, mida lapsed välguks pidasid. Ehmunult lasid nad kivid maha kukkuda, teades hästi, et välk on tormi käskjalg. Nad vaatasid üles, et näha, kust välk tuli. Kuid ei idas ega läänes polnud näha vähimatki märki tormist ja ükski pilv ei varjanud sügavsinist taevast. Õhk ei liikunud, ainult särav päikesevalgus leegitses kirkas õhus. Nagu tavaliselt, võttis Lucia ohjad oma kätte:

„Parem on, kui me läheme koju tagasi, sest lõi välku ja võimalik, et tuleb torm.” Teised nõustusid temaga ja sel silmapilgul jäid nad äkki järgmise valgushelenduse peale kivistunult seisma. Pea automaatselt astusid nad kõik paar sammu edasi ja pöörasid end spontaanselt, teadmata miks, paremale.

Nad nägid ilmutust. Väikese iilekstamme tipus nägid nad justkui õhku kaheks jagunevat. Lapsed seisid liikumatult, kohkunult, olles ise täielikult selle valguse sees, mis ilmutusest kiirgas.

Lucia tuntud kirjeldus on järgmine:

„Seal oli daam, riietatud valgesse, säravam kui päike. Temast tuli veel heledamat valgust kui kõige heledamast päikesekiirest ja see kiirgus meenutas otsekui veega täidetud kristallist kiiri. Ilmutusest üllatununa jäime me seisma. Me seisime talle nii ligidal, et jäime ise selle valguse sisse, mis teda ümbritses või temast kiirgas. Vahemaa võis olla umbes poolteist meetrit. Siis ütles meie Emand:

„Ärge kartke! Ma ei tee teile kurja!”

„Kust Te tulete?” küsisin ma temalt.

„Ma olen Taevast!”

„Ja mida Te tahate minult?”

„Ma olen tulnud paluma teid, et te järgneval kuuel kuul, iga kuu kolmeteistkümnendal päeval samal tunnil siia tuleksite. Siis ma ütlen teile, kes ma olen ja mida ma tahan. Pärast seda tulen ma veel seitsmendat korda siia tagasi.”

„Kas ka mina saan Taevasse?”

„Jah, muidugi!”

„Ja Jacinta?”

„Samuti!”

„Ja Francisco?”

„Samuti, kuid ta peab veel palju Roosipärgi palvetama.”

Sel hetkel vaatasid daami silmad väikest poissi, justkui kontrollides ja samas kaasa tundes. Selle põhjust ei saanud me teada. Vahest oli see väikeste varjatud vigade tõttu. Me oleme harjunud nägema asju oma inimlike silmadega, mis tunnistab ainult nähtavat ja me unustame, et Jumal näeb valguse meres ka kõige väiksemat varju.

Kuigi Francisco seisis samas valguses, milles Lucia ja Jacinta, tema ilmutust ei näinud. Ta kuulis Luciat rääkimas, kuid ta ei kuulnud daami vastuseid. Mõte Taevast lummas Luciat kõige enam. Ta oli nüüd kindel, et ta saab ühel päeval Jacinta ja Francisco seltsis seal olla. See oli nii hea. Samal ajal hakkas teda piinama üks kahtlus. Aljustrelis olid äsja surnud kaks tüdrukut, kes olid käinud nende majas toiduvalmistamist ja kudumist õppimas. Ta küsis arglikult:

„Kas Maria da Neves on juba Taevas?”

„Jah, muidugi.”

„Aga Amelia?”

„Tema on puhastustules.”

Lucia silmad täitusid pisaratega. Siis ütles daam: „Kas te tahate võtta vastu Jumala pakkumise taluda kõiki kannatusi, mis Ta teile saadab, hüvituseks pattude eest, millega Teda solvatakse, ja patuste pöördumise palumiseks?”

„Jah, me tahame seda!”

„Teil tuleb nüüd edaspidi palju kannatada, kuid Jumala arm on teie tugevus!”

Lucia meenutab: „Kui Neitsi Maarja ütles neid viimaseid sõnu (Jumala arm..), avas ta esimest korda oma käed ja saatis meile tugevat valgust, mis justkui peegeldusena tema kätest tuli. See valgus tõstis meid otsekui Jumala juurde, kes oligi see valgus, kirkalt ja selgelt. Sisemise erutuse tõttu, mis meid oli tabanud, langesime me põlvili ja kordasime andunult: „Oo Pühim Kolmainsus, ma kummardan Sind. Mu Jumal, mu Jumal, ma armastan Sind Pühimas Sakramendis.””

Lapsed jäid viivuks sellesse valgusemerre, kuni daam ütles: „Palvetage iga päeva Roosipärga rahu eest maailmas ja selle eest, et sõda lõppeks!”

Sõda, rahu? Mis see oli? Lapsed ei teadnud sellest midagi, kuid daam, kes luges nende südametest, teadis, et nad täidavad tema käsku.

Nii lõppes Jumalaema esimene kõnelus kolme väikese Portugali karjuslapsega. Lucia kirjeldab tema lahkumist nõnda:

„Siis hakkas ta vaikselt ülespoole tõusma ja päiksetõusu suunas liikuma, kuni ta lõpmatusse kadus. Valgus, mis teda ümbritses, näis avavat talle taevavõlvi.”

Pilt: Fatima Jumalaema

http://www.fatima.ch/Bilder/HERZ_M_BILD%20klassisch.gif

Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 5. mai – püha Pius V

P. Pius V sündis Bosco linnakeses Lombardias ja pärines Bolognast pärit Ghislieri aadliperekonnast. 14-aastaselt astus ta dominiiklaste ordusse. Temas oli imepärast kannatlikkust ja sügavat alandlikkust, ta elas ülimalt rangelt, palvetas pidevalt ja põles usinusest teenida oma ordut Jumala suuremaks auks. Kloostris õppis ta filosoofiat ja teoloogiat ning oli nendes valdkondades väga andekas, mistõttu sai temast endast õige pea pikkadeks aastateks armastatud ja austatud õpetaja. Samuti oli ta oma kõneanni tõttu kõikjal oodatud jutlustaja.

Nende silmapaistvate vooruste tõttu nimetas paavst Pius IV, kes temast väga lugu pidas, ta Nepi ja Sutri piiskopiks ja kahe aasta pärast kardinaliks. Paavst usaldas talle Mondovi diötseesi. Vastne kardinal alustas oma uut ametit visiidiga üle kogu diötseesi, sest oli teada, et seal esineb palju kuritarvitusi ja eksimusi. Pärast seda, kui diötseesis oli taas kord majas, pöördus ta Rooma tagasi. Siin usaldati talle tähtsaid ülesandeid, mida ta täitis suure energia ja julgusega. Pärast Pius IV surma valiti ta vastu kõiki ootusi paavstiks. Isegi paavstina ei muutnud ta midagi oma ranges eluviisis ja koguni riietuses. Ta seisis kõikjal katoliikluse levimise eest ja töötas väsimatult Kiriku sisemise korra parandamise eest. Ta oli väsimatu eksiõpetuste vastu võitleja, ammendamatu oli tema leebus ja heasüdamlikkus vaeste ja hädasolijate vastu, lõputu oli tema energia, kui oli vaja kaitsta Püha Tooli õigusi.

Selimi, Türgi valitseja vastu, kes oli juba saavutanud palju võite, üha julgemaks muutus ning Euroopat ähvardas, kogus ta laevastiku ja sai temast Lepanto lahingus Kreeka külje all Echinadi saarestiku juures võitu, ning seda mitte niivõrd tänu relvadele, vaid oma sügavale palvele. Jumala ettekuulutuse läbi sai ta võidust teada samal hetkel, mil see toimus ja ta andis sellest teada ka oma usaldusisikutele. Kui ta mõne aja pärast uueks võitluseks türklastega valmistus, haigestus ta raskelt. Suure kannatlikkusega talus ta suuri valusid. Kui pühak tundis, et tema elu lõpp hakkab lähenema, palus ta püha Kommuniooni ja andis seejärel oma hinge Jumala kätte. Ta suri 1572. a. 68-aastaselt, olles olnud paavst 6 aastat, 3 kuud ja 28 päeva. Püha Pius V surnukeha lebab St. Maria Maggiore basiilikas klaaskirstus. Tema eestpalvete läbi on toiminud palju imesid, mistõttu tema haud on usklike seas väga hinnatud palvetamise koht. Just pühaku eestpalvete läbi toimunud imede väga põhjaliku kontrollimise alusel kuulutaski paavst Clemens XI 22 .mail 1712. aastal Pius V pühakuks.

Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 1. aprill – Püha Joosepi püha (erandkorras)

Issand, halasta
Kristus, halasta
Issand, halasta
Kristus, kuule meid
Kristus, võta meid kuulda
Jumal, taevane Isa,
halasta meie peale
Jumal Poeg, maailma Lunastaja
Jumal Püha Vaim
Püha Kolmainsus, üks Jumal
Püha Maarja, palu meie eest
Püha Joosep, palu meie eest
Aurikas Taaveti võsu,
Patriarhide valgus,
Jumalasünnitaja peigmees,
Neitsi karske kaitsja,
Jumala Poja toitja,
Kristuse agar kaitsja,
Püha perekonna pea,
Õiglasim Joosep,
Karskeim Joosep,
Targim Joosep,
Vapraim Joosep,
Kuulekaim Joosep,
Ustavaim Joosep,
Kannatlikkuse peegel,
Vaesuse armastaja,
Töötegijate eeskuju,
Koduse elu ehe,
Neitsite kaitsja,
Perekondade tugi,
Rõhutute lohutus,
Haigete lootus,
Surijate eestkostja,
Kurjade vaimude kohutus,
Püha Kiriku valvaja,
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, hoia meid, Issand
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, võta meid kuul­da, Issand
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, halasta meie peale
P. Ta seadis Joosepi oma maja isandaks.
K. Ja kogu oma varanduse valitsejaks.
Palugem. Jumal, Sa tahtsid valida imelises ettehoolduses püha Joosepi oma pühima Ema peigmeheks; me palume Sind, lase meil pälvida ka Taevas tema eestkoste, keda me austame oma kaitsjana maa peal, kes Sa elad ja valitsed igavikust igavikuni.
K. Aamen.

Categories
Kirikuaasta

Kirikuaasta: 31. jaanuar – püha Giovanni Bosco (Don Bosco)

Giovanni Bosco sündis talupoja peres 16. augustil 1815. aastal Piemonte maakonnas Torino lähedal Becchi külas. Noore poisina kaotas ta isa ja ema pidi üksi suure pere eest hoolt kandma.

Giovanni oli pere kitsastele oludele ja raskele igapäevasele talutööle vaatamata rõõmus laps. Juba varases eas tekkis tal soov omandada haridus, et saada preestriks. Vaatamata suurtele raskustele, ka mõnede vendade vastuseisule, Giovanni koolitee algas. Teda oli õnnistatud mitmete suurepäraste andidega, eriti aga suurepärase mäluga. Pere vaesuse tõttu pidi poiss ka ise kooliraha teenima. Selleks õppis ta ära näiteks kingsepa ja rätsepa oskused, et nii õppimiseks raha saada.

Üheksa-aastaselt nägi Giovanni Bosco unes metsikut poistekampa, keda ümbritsesid koerad, kassid ja teised loomad. Ta kuulis häält: „Vaata, see on sinu põld!” Varsti pärast preestripühitsust 5. juunil 1841 pühenduski pühak Torino noortele vaestele poistele, kes olid maalt linna tulnud ega leidnud tööd. Paljud noortest poistest, kes olid maalt linna tulnud, läksid kuritegelikule teele. Nii tegeleski Don Bosco pühapäeviti pärast Missat noorte vaeste Torino poistega, et tuua neid lähemale religioonile ja aidata nad jalule. 1846. aastal asutas Don Bosco hoolealuste jaoks pühale Franciscus Salesile pühendatud Oratooriumi, kus poisid saaksid ulualuse ja hariduse. Hoolimata pidevast rahahädast ja Torino kleerikute halvustavast suhtumisest ehitas Don Bosco oma ettevõtmise üles ja see sai poiste seas väga populaarseks.

Samal ajal, kui mitmed Torino preestrid püüdsid Don Boscot tema püüdlustes takistada, korjas ta endale vaenlasi ka Kiriku vastaste seast. Nii tehti 1848. a. Don Boscole atentaat, kuid ta pääses sellest eluga.

Pühaku emagi, Mamma Margherita, nagu poisid teda kutsusid, jättis vanemas eas koduküla, et tulla linna Oratooriumisse pojale appi. Paljudest Oratooriumis üles kasvanud poistest said Don Bosco abilised ja nii mõnestki tema hoolealustest said tuntud preestrid (üks neist, Giovanni Cagliero, nimetati hiljem ka kardinaliks) teadlased ja riigimehed. Ka püha Domenico Savio oli Don Bosco kasvandik.

Lisaks esimesele Oratooriumile asutas Don Bosco veel teisigi koole ja päevakodusid noortele. Kogu õhkkond nendes ettevõtmistes kandis Don Bosco tarkade kasvatus- ja õpetamismeetodite pitserit, mis andis poistele rõõmsa ja asjaliku hoiaku.

1861. aastal asutas Don Bosco salesiaanide kongregatsiooni, mis alates 1875. aastast hakkas saatma välja misjonäre, eriti Lõuna-Ameerikasse. Väga intensiivne oli ka Don Bosco kirjastustegevus, millele aitas kaasa ka oma trükikoda. Ta rõhutas eriliselt katoliikliku ajakirjanduse ja raamatute väljaandmise tähtsust. Salesiaanid on tänapäeval jesuiitide järel suuruselt teine kongregatsioon liikmete arvu poolest.

Püha Don Bosco suri 31. jaanuaril 1888. a. Torinos ja ta kuulutati pühakuks paavst Pius XI poolt 1934. Tema haud asub Maarja basiilikas Torino Valdocco linnaosas.