Rubriik: SSPX

„SEMPER IDEM”

Kindralülema ja tema assistentide 1974. aasta 21. novembri deklaratsiooni aastapäeva sõnum

Viiskümmend aastat tagasi avaldas tema hiilgus peapiiskop Marcel Lefebvre mälestusväärse deklaratsiooni, millest pidi saama Püha Pius X Preestrite Vennaskonna põhikiri. See deklaratsioon, igavesti kõlama jääv tõeline usutunnistus, väljendab Vennaskonna põhiolemust, Vennaskonna olemasolu põhjust, õpetuslikku ja moraalset identiteeti, ja sellest tulenevalt ka Vennaskonna tegevusliini. Vennaskond ei või millimeetritki kõrvale kalduda selle deklaratsiooni sisust ja vaimust, mis on nüüd, 50 aastat hiljem, ikka veel täiesti ajakohane.

Deklaratsioon sisaldab kaht teineteist täiendavat ja toetavat keskset ideed. Esimene kinnitab Vennaskonna võitluse fundamentaalselt õpetuslikku olemust, teine väljendab selle võitluse eesmärki.

Vennaskond peab lahingut õpetuse eest ja tema vastase isikus ei ole kahtlust: vaenlane on  kirikukogu reformid, need mürgised entiteedid, mis on kavandatud eksitavalt ja viivad eksituseni. Kuivõrd reformatsiooni põhialused on kaheldavad, on kaheldav ka kõik, mida see on sünnitanud: „See reformatsioon, mis on kasvanud välja liberalismist ja modernismist, mädaneb seestpoolt; see lähtub hereesiast ja viib hereesiani, isegi kui see ei näi väliselt hereetilisena. Seega on igal südametunnistusega ja ustaval katoliiklasel võimatu neid uuendusi toetada või neile mistahes viisil alluda. Ainus tee pääsemiseni on jääda truuks katoliku Kirikule ja tema õpetusele ning kategooriliselt keelduda aktsepteerimast Vatikani teise kirikukogu reforme.“

Viimase viiekümne aasta sündmused ainult kinnitavad esitatud mõtte paikapidavust. Kuna reformatsioon on rajatud valedele alustele, millest tulenevalt on valed ka selle põhimõtted, on võimatu katoliku Kirikus midagi taastada, ilma esiteks vaidlustamata Vatikani teise kirikukogu põhiprintsiipe ja tagasi lükkamata kõiki neis sisalduvaid eksitusi. Kõik püüded üheaegselt kinni pidada nii Traditsioonist kui kirikukogu reformidest, üritades neid kuidagi kokku sobitada, on eranditult ja vältimatult läbi kukkunud. Samal ajal on muudkui kasvanud põlgus ja vihkamine Traditsiooni ja Tridenti Missa vastu, mis näitab konkreetselt, et need kaks kokkusobimatut õpetust vastavad kahele lepitamatult erinevale jumalateenimise vormile ja kahele eri viisile katoliku Kiriku missiooni täitmiseks.

Kiriku reformimine, mis algas Vatikani teise kirikukoguga, jätkub tänapäevani ja kannab üha uusi vilju. Tänapäeval oleme tunnistajaks Kiriku struktuuri täielikule ümberpööramisele. Jumalikud tõed, mille me oleme saanud lihaks saanud Sõnalt, on asendatud inimeste loodud süsteemiga, kus Jumalale ei ole enam kohta ja kus hingab inimvaim, mitte enam Püha Vaim. See on Jumala Ilmutuse kuritahtlik moonutamine.

Seistes silmitsi Kiriku selgelt hukatusliku lammutamisega, julgustab peapiiskop Lefebvre meid jätkama võitlust õpetuse eest, püha võitlust meie Issanda Jeesuse Kristuse valitsemise eest, kes on Tee, Tõde ja Elu. Nagu minevikus, et ole meie missioon ka praegu midagi muud, kui taastada kõik asjad Kristuses. Taastada kõik – alustades katoliku preesterkonnast kogu tema õpetuslikus puhtuses ja misjonivaimust kantud ligimesearmastuses. Taastada ka Püha Missaohver, mis on kirikuelu südamik. Taastada tõeline katoliiklik elu, mis on Jeesuse Kristuse enda elu, kantud risti vaimust, armastusest ja austusest Isa vastu. Taastada katoliku Tõde, andes sellele tagasi kogu selle hiilgus ja lastes sel valgustada kogu maailma. Viimaks taastada nii Kirikus kui ka ilmalikus ühiskonnas Kristuse õigused, kes on kõigi rahvaste kuningas.

„Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel. On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi [- – -].“ (Hb 13: 8–9)

Teine 1974. aasta deklaratsiooni keskne idee on selge ja otsustav tahe tegutseda ainsa eesmärgiga teenida roomakatoliku Kirikut.

Ainult katoliku Kirikus sellisena, nagu ta on alati olnud, ja tema muutumatus Traditsioonis on meile kindlustatud Tõde, selle kuulutamine ja Kiriku teenimine.

Mis kõige olulisem – Traditsioonist kinni pidamine ning kõigi vajalike sammude astumine selle säilitamiseks ja edasiandmiseks on meie ligimesearmastusest tulenev kohustus, mida me täidame kõigi hingede ja kogu katoliku Kiriku hüvanguks. Sellest vaatepunktist lähtudes on meie võitlus sügavalt isetu. Me ei võitle esmajoones mitte omaenda ellujäämise, vaid ülemaailmse Kiriku hüvangu eest. Vennaskond on Kiriku missiooni ehedaim näide, kuna vastab meie enneolematult traagilise ajastu vajadustele nüüdisajal harvaesineva vabaduse ja jõuga.

Nagu viiskümmend aastat tagasi, on ka praegu meie ainus eesmärk säilitada Traditsioon. „See on põhjus, miks me ilma igasuguse mässumeele, kibeduse või vihata, alati muutumatu Õpetusameti juhiste järgi, jätkame preestrite koolitamist. Oleme veendunud, et nii teenime parimal võimalikul viisil püha katoliku Kirikut, paavsti ja järeltulevaid põlvi.“

Traditsioon kuulub katoliku Kirikule. Temas ja tema jaoks säilitame Traditsiooni kogu selle terviklikkuses, „kuni Traditsiooni tõeline valgus hajutab igavese Rooma taevast tumestava hämaruse“. Me oleme vankumatud üleloomulikus veendumuses, et ükskord võidab Traditsioon ja koos temaga kogu katoliku Kirik, ning kindlad, et põrgu väravad ei saa Kirikust kunagi võitu.

Menzingenis, 21. novembril 2024

D. Pagliarani kindralülem

Piiskop de Galarreta kindralülema 1. assistent

C. Bouchacourt kindralülema 2. assistent

Tõlkis Loviisa Mänd

Sellel kuulsal deklaratsioonil on ajalugu; selle koostas piiskop Marcel Lefebvre spetsiifilises kontekstis.

Pärast Püha Pius X Preestrite Vennaskonna asutamist 1. novembril 1970 Fribourgis ning seminari avamist Ecône’is, Valais’ kantonis Šveitsis, valitses endiselt rahu, hoolimata mõnedest väiksematest keerukustest. Alates 1973. aastast oli olukord aga pingeline peapiiskop Lefebvre kõigutamatu seisukoha tõttu missa osas. Piiskop keeldus Novus Ordo missakorrast, mis kujutas endast Paulus VI liturgilist reformi, mida ta pidas “mürgitatuks”, nagu ta sageli ütles.

Rünnakud tulid esmalt Prantsusmaalt, kus piiskopid olid täiesti raevunud selle “metsiku seminari” peale, mis peagi tagas traditsioonilise vaimulikkonna, mis oli kutsutud teostama apostolaati Prantsuse territooriumil. Nad töötasid kulisside taga ka Šveitsis, kus olukord muutus samuti pingeliseks.

Fribourgi uus piiskop Pierre Mamie oli vennaskonna vastu. Siioni piiskop Nestor Adam, kes oli heidutatud kiriku kriisi arengust, ei toetanud enam sihtasutust ja distantseeris end sellest, kuigi ta oli nõustunud Ecône’i seminari avamisega oma piiskopkonnas.

Torm laskus viimaks preesterliku formatsiooni tööle. See puhkes äkitselt 11. novembril 1974, kui peapiiskop Lefebvre teatas seminari kogukonnale, et samal päeval saabuvad kaks apostelliku külalist. Nad saatis paavst Paulus VI ning nad said kolmelt Rooma kongregatsioonilt volitused seminari inspekteerimiseks. Nendeks olid monsenjöör Albert Descamps, piiblikomisjoni sekretär, ja monsenjöör Guillaume Onclin, kanoonilise õiguse koodeksi revisjoni komisjoni allsekretär.

Külalised veetsid kolm päeva Ecône’is küsitledes professoreid ja seminariste. Nad tegid neile kõrvalekalduvaid ja skandaalseid teoloogilisi märkusi. “Nad leidsid, et abielus meeste ordineerimine oli tavaline ja möödapääsmatu, nad ei tunnistanud, et tõde on muutumatu ning nad väljendasid kahtlusi Kristuse ülestõusmise füüsilise reaalsuse osas.” Nad viimaks lahkusid, aga ilma esitamata vennaskonna vanemale ühtegi protokolli või aruannet oma külaskäigu kohta.

Peapiiskop Lefebvre reisis Rooma 16. novembril, et külastada mõningaid kogudusi. Kuid mõistes, et pole eriti midagi oodata, kirjutas ta “ühel nördimuse hetkel”, nagu ta hiljem ütles, ühe korraga ja ilma parandusi tegemata oma põhimõtete imetlusväärse avalduse, mille ta esitas kogukonnale 2. detsembril. Sellest sai ettekääne Ecône’i seminari ja selle asutaja tagakiusamiseks.

“Me hoiame tugevalt kogu oma südame ja kogu oma vaimuga katoliikliku Rooma poole, kes on katoliikliku usu ja selle usu säilitamiseks vajalike traditsioonide valvur, igavese Rooma poole, kes on tarkuse ja tõe emand.

Samas me keeldume ja oleme alati keeldunud järgimast uus-modernistlike ja uus-protestantistlike tendentside Roomat, mis ilmnesid selgelt Vatikani II kirikukogu vältel ning pärast kirikukogu kõikides reformides, mis sellest tulenesid.

Tegelikkuses on kõik need reformid aidanud kaasa ning aitavad jätkuvalt kaasa kiriku hävitamisele, preesterluse laostamisele, missaohvri ja sakramentide tühistamisele, usuelu kadumisele ja naturalistlikule ja teilhardilikule haridusele ülikoolides, seminarides ja katehheesis: haridusele, mis tuleneb liberalismist ja protestantismist, mis on mitmel korral pühaliku Kiriku Õpetusameti poolt hukka mõistetud.

Ükski autoriteet, isegi mitte kõrgeim hierarhias, ei saa meid sundida hülgama või vähendama oma katoliku usku, mida on nii selgelt väljendatud ja tunnistatud Kiriku Õpetusameti poolt üheksateist sajandit.

“Sõbrad,” ütles püha Paulus, “aga kui ka meie ise või ingel taevast kuulutaks mingit evangeeliumi selle asemel, mida meie oleme teile kuulutanud – see olgu neetud!” (Gl 1:8).

Kas pole mitte see, mida Püha Isa kordab meile täna? Ning kui tema sõnades ja tegudes esineb teatud vastuolu ning samuti dikasteeriumite tegudes, siis me klammerdume selle külge, mida on alati õpetatud ning me oleme kurdid uuenduste osas, mis hävitavad Kiriku.

On võimatu sügavalt muuta Lex Orandi’t [seadust, mida palvetatakse – toim.] ilma muutmata Lex Credendi’t [seadust, mida usutakse – toim.]. Uuele missale vastab uus katekismus, uus preesterlus, uued seminarid, uued ülikoolid, “karismaatiline” kirik, nelipühilus: kõik need on vastuolus õigeusu ja muutumatu Õpetusametiga.

See reformatsioon, mis tuleneb liberalismist ja modernismist, on läbinisti rikutud; see tuleneb hereesiast ning selle tulemuseks on hereesia, isegi kui kõik selle teod ei ole formaalselt hereetilised.

Seetõttu on võimatu ühegi südametunnistusega ja ustava katoliiklase jaoks minna kaasa selle reformatsiooniga ja alluda sellele ühelgi viisil.

Ainus suhtumine, mis on ustav kirikule ja katoliku doktriinile, mis on sobilik meie päästeks, on kategooriline keeldumine selle reformatsiooni aktsepteerimisest.

Seetõttu viime me ilma mässuta, kibestumuseta või vimmata ellu oma tööd preesterliku formatsiooni vallas muutumatu Õpetusameti juhendamisel, olles veendunud, et me ei saa teha suuremat teenet Pühale Katoliku Kirikule, suveräänsele paavstile ja tulevastele põlvedele.

Seetõttu hoiame me tugevalt kinni kõigest, mida on järjepidevalt kiriku poolt õpetatud ja praktiseeritud (ja kodifitseeritud raamatutesse, mis on avaldatud enne modernistlikke mõjutusi kirikukogule) ning mis puudutavad usku, moraali, jumalateenistust, katehheetikat, preesterlikku formatsiooni ja kiriku institutsiooni, kuni ajani, mil traditsiooni tõeline valgus hajutab pimeduse, mis varjutab igavese Rooma taevast.

Seda tehes, Jumala armuga, Neitsi Maarja, Püha Joosepi ja Püha Pius Xnda abil, oleme me kindlad, et oleme ustavad katoliiklikule ja Rooma kirikule, kõigile Peetruse järglastele ning oleme Fideles Dispensatores Mysteriorum Domini Nostri Jesu Christi In Spiritu Sancto [oma Issanda Jeesuse Kristuse müsteeriumite ustavat jagajad Pühas Vaimus – toim.].

+ Marcel Lefebvre

Tõlkis Martin Vaher

Pius X Vennaskonna kindralülema isa Davide Pagliarani ettekanne Courrier de Rome XVII Teoloogilisel Kongressil Pariisis, 13. jaanuaril 2024.

---

Sinodaalne Kirik on Kirik, mis väidetavalt kuulab kõiki – 
mille kindlaks jalgealuseks on jumala rahva tunded. 
Tegelikult on see aga lihtsalt utoopiline ja millenarianistlik!

---

Minu ülesandeks on kokkuvõtlikult selgitada [Pius X] Vennaskonna seisukohta seoses erinevate nähtustega, mida „sinodaalne Kirik“ kannab.

Kõigepealt peame püüdma pisut korda luua erinevate elementide seas, mis puudutavad sinodaalset Kirikut ja eriti hiljutist dokumenti Fiducia supplicans, mis on juba tekitanud märkimisväärsel hulgal vastukaja. Selle dokumendi ilmumine tuleb asetada õigesse konteksti. Kuidas me selleni jõudsime? Mida see kõik tähendab? Püha Pius X Vennaskonna roll ei saa piirduda vaid kiirete ja instinktiivsete reaktsioonidega. Meie ülesandeks on süvendada nii palju kui võimalik oma arusaamist sellest, mis on antud tekstis kaalul. Kui meie analüüsis puudub sügavus, siis on meil oht langeda samasse lõksu kui nendel, kes on probleemi Fiducia supplicans’iga taandanud paavst Franciscuse isiklikuks ekstsentrilisuseks, mida ei ole võimalik seletada.

Teised reaktsioonid Fiducia supplicans’ile on jällegi taandanud probleemi selle keskmes olevate „õnnistustega“ küsimusele nende võimalikkusest, kuna taoline initsiatiiv oleks sobimatu teatud kultuurikontekstides, eriti Aafrikas. Tegelik olukord on aga hoopis keerulisem. Sellegipoolest on kõik erinevad reaktsioonid kindlasti teretulnud. Nende väärtus seisneb tõsiasjas, et reageerimisvõime on veel alles. Vennaskond peab aga siiski minema sügavamale. Alustagem siis sellest, et astume kogu meediakärast sammu tagasi.

Rangelt võttes ei ole Fiducia supplicans mitte sinodaalne dokument, vaid usudoktriini dikasteeriumi koostatud ja paavsti enda poolt allkirjastatud dokument. Sellegipoolest vastab see dokument küsimustele, mida sinodi ettevalmistuste käigus mitmel korral tõstatati. Seega on see vastus praegustele ja sinodaalsetele ootusele.

„Sinodaalne Kirik“, mida me püüame määratleda, on Kirik, mis kuulab kõiki inimesi, sealhulgas neid, kes on äärealadel ja rohujuure tasandil – absoluutselt kõiki ja eranditult. See on Kirik, mis kuulab „maailma“ ennast. Seega on see Kirik, millel on uuenenud tundlikkus ja valmisolek minna välja ja kohtuda maailmaga.

Tegelikkuses vastab praegune pontifikaat üha enam ja enam tänapäeva maailma ootustele ja nõudmistele, täpsemalt „poliitikamaailma“ ootustele ja nõudmistele selle sõna kõige laiemas tähenduses. See pontifikaat vastab ühest küljest poliitilisele nägemusele, mida tänapäeva maailmas üldiselt jagatakse; ja teisest küljest on see kohandunud ka poliitilistele meetoditele, mis püüavad luua uut sotsiaalset korraldust ja mis, tuleb tunnistada, on olnud juba suures osas võidukad. Ent miks on Kiriku esindajate juuresolek selles maailma ümberkorraldamises nii oluline?

See ei ole esimene kord, kui me sellist tegutsemisviisi näeme. Kui võetakse kasutusele uued põhimõtted või kui ühiskonda taasehitatakse ja ümber korraldatakse, on vaja, et religioosne institutsioon muudaks need põhimõtted „pühaks“. See on üsna arusaadav ja vastab vajadusele, mis on juurdunud inimeste südametes. Sügaval sisimas on inimesel alati religioosne mõõde. Ta peab millessegi uskuma ja seetõttu peab ta „pühaks“ tegema isegi selle, mis sisuliselt pole üldse püha. See on vajadus, mis on väga sageli teadvustamata. Kuid see on juurdunud inimloomuses. Miks see nii on? Sest inimene on loodud Jumala jaoks – ja isegi revolutsioon ei saa inimloomust muuta.

Varem või hiljem peab püha ennast maksma panema, et anda transtsendentne mõõde sellele, millesse me usume ja printsiipidele, mida peame põhilisteks. Seda võib ajaloos üsna selgelt näha. Muistsed tsivilisatsioonid pühitsesid kõik, mis oli nende jaoks oluline. Nad pühitsesid võimu, jõu, tule, maa, viljakuse jne. Sama tegi meie ajale palju lähemal olev „Prantsuse revolutsioon“, mis oli liberaalne revolutsioon. Kuna see oli oma põhiolemuselt ilmalik revolutsioon, siis toimus selle kaudu mineviku täielik hülgamine ja kõige vanasse süsteemi kuuluva desakraliseerimine, sealhulgas religiooni … Kuid samal ajal nõudis see inimmõistuse tõstmist tasandile, mis on justkui „püha“. Teine näide on inimõiguste deklaratsioon. Deklaratsioone tehakse iga päev – eriti praegusel ajal. Parimal juhul jääb enamik deklaratsioone meelde mõneks nädalaks, kuid kindlasti ei peeta neist igavesti kinni. Inimõiguste deklaratsioon seevastu näib olevat jätnud ajalukku püsiva jälje. Ja miks see nii on? Sellepärast, et inimõiguste deklaratsioon ei ole lihtsalt deklaratsioon – see on täiemahuline usutunnistus! See on kirjutatud usutunnistuse pühalikkusega. See vastab religioossele vajadusele muuta pühaks uued põhimõtted ja uued dogmad, millele kaasaegne ühiskond pidi saama rajatud. On veel palju teisi näiteid, mida võiks tuua.

Kuid mida teeb paavst? Mida teeb Kirik? Kahjuks liiguvad nad samas suunas. Nad muudavad pühaks asjad, mis on põhimõtteliselt olulised tänapäeva maailma silmis. Toon vaid mõned näited. Me kõik teame, et ökoloogia on Püha Isa jutluste ja õpetuse teema. See uus „ökoloogiline“ teoloogia läheb kaugemale lihtsatest kaalutlustest, mida võib praegusel ajahetkel otstarbekaks pidada. See on uus moraal, mida jutlustatakse kõigile. See on valdkondade ülene moraal, mida esitatakse isegi ateistidele. Miks see nii on? Sest me kõik peame austama ühist kodu, mida me nimetame „looduks“ – mis on tulnud Jumala käest, kuid mis on olenemata sellest, kuidas me seda mõistame ja kuidas me seda nimetame, iseenesest kõigi inimeste ühine kodu. See nõuab religioosset karakterit, kui soovite, religioosset templit, mis on selle väljakuulutamisele reljeefselt vajutatud ning tänapäeva poliitilise maailma tungivat nõudmist – ja nii ongi Kirik vastu tulnud, et anda oma religioosne tempel, mis nagu oleme näinud, vastab tõelisele inimlikule vajadusele.

Teine näide on nõue kaotada hierarhia. On vaja eemalduda hierarhilisest nägemusest ühiskonnas – ja hierarhilisest nägemusest Kirikus. Pooldatakse ühiskonda, mis ei ole enam hierarhiline. Võim on ära jaotatud ja ümber jaotatud. Siit tuleneb vajadus jagada autoriteeti, võidelda klerikalismi vastu ja edendada naiste emantsipatsiooni. See on teema, mis on juba mõnda aega päevakorras olnud. Nüüd soovib Kirik, et naistel oleks oma koht ka selle valitsuse hierarhilises struktuuris. Kõik see tuuakse välja, et seista vastu traditsioonilisele patriarhaadile, mida peetakse paljude ajaloo vältel esinenud võimu kuritarvitamise juhtumite süsteemseks ja institutsionaliseeritud põhjuseks. Mõistagi on nende kaasaegsete väärtuste hulgas, mida pakutakse kõigile – ja eriti Kirikule, et see need pühaks teeks – ka LGBT-programm. Siin näemegi sinodaalse tunnetuse kohaldamist, mis peab paratamatult vastama praeguse aja tunnetusele koos nende „väärtustega“, mis said just mainitud.

---

Paavst muudab pühaks asjad, mis on põhimõtteliselt olulised tänapäeva maailma silmis. Fiducia supplicans vastab poliitilisele vajadusele.

---

On veel üks aspekt, mis väärib meie tähelepanu. Kirik on mõistnud, et erinevatel ajaloolistel põhjustel on ta kaotanud oma usaldusväärsuse ja seega ka mõju maailmas. Selles kontekstis usub ta, et tuleb kuulutada seda, mis on „ajakohane“, et jääda usaldusväärseks. Kahjuks see on paratamatu tulemus: olles kaotanud silmist oma missiooni üleloomuliku mõõtme maailmas, hakkab Kirikul maailma suhtes tekkima „kompleks“, sest ta on oma maine ja usaldusväärsuse kaotanud. Seetõttu otsib ta teisi viise, kuidas püüda jääda usaldusväärseks. Ja kuna Kirik tahab, et maailm teda mõistaks, hakkab ta rääkima maailmaga sama keelt. See on aga kohutav illusioon, sest Kirik ei ole selleks loodud. On ilmselge, et Kirik ei ole loodud selleks, et piirduda vaid horisontaalse perspektiiviga.

Siinkohal võime juba teha esialgse järelduse, mis aitab meil Fiducia supplicans’i selle õigesse konteksti asetada. Miks pidi see juhtuma? Paradoksaalsel kombel vajab ilmalik maailm ikkagi Kirikut ja seda religioosset „templit“, mida ainult Kirik saab anda. Ja Kirik, mis on kaotanud oma usaldusväärsuse, vajab paradoksaalsel kombel maailma! See vastastikune vajadus on loonud poliitilisel maastikul eheda koosluse ja sünergia. Fiducia supplicans vastab praeguse hetke poliitilisele vajadusele.

Lubage mul korraks kõrvale kalduda filosoofiasse selleks, et jõuda asja tuumani. Kaasaegne poliitiline vaatenurk sõltub kaasaegsest mõtlemisest. See on kaasaegse mõtlemise peegeldus ja kujund. Ja kaasaegne mõtlemine lähtub uuest põhikategooriast, milleks on südametunnistus – olgu see siis kollektiivne või individuaalne. Oma südametunnistusest lähtudes rekonstrueerib kaasaegne inimene kõigepealt omaenda mõttemaailma ja seejärel teda ümbritseva maailma – maailma, millega isegi Kirik peab kohanema.

Kuid südametunnistuse seadmine kõige muu põhimõtteliseks aluseks tähendab lähtumist põhimõttest, mis on lahus tegelikkusest. Põhimõte aga, mis on lahus tegelikkusest, kaotab igal juhul oma ülimuslikkuse intelligentsuse suhtes. Sel viisil liigume kaugemale ideest, et on olemas objektiivne kord, mida tuleb mõista ja millega meie peame kohanduma. Ei, selles uues korras on inimene ise korra kehtestaja; tema südametunnistus on see, mis selle korra tema enda sees avastab ja mille pinnalt ta seejärel konstrueerib maailma enda ümber. See ongi tänapäeva poliitika selle mõiste kõige laiemas tähenduses.

Teisisõnu ei ole enam lõplikku sihti ega täiust asjade korralduses. Inimese või ühiskonna õnn ei seisne enam lõppsihis, mis on ette antud ja mis vastab nende loomusele. Asjade väline kord ei vasta enam sellele, kuidas südametunnistus seda nüüd määratleb. Inimese südametunnistus ise on maailma uue korra uus printsiip … ja seega ei ole enam mingit lõplikku sihti ega täiust asjade objektiivse korra austamises.

Sellest tulenevalt leiame tänapäeva poliitikast neli lahutamatut tunnust, mida kohtame samaväärselt ka paavst Franciscuse Kirikus, sinodaalses Kirikus.

Esiteks on tänapäeva poliitika ideoloogiline. Ta on sedavõrd ideoloogiline, kuivõrd ta asendab reaalsuse südametunnistuse loodud vaba kujutluspildiga. Ideoloogia kaasneb iga tänapäeva poliitika väljendusvormiga. Ühegi poliitilise partei tagant ei nähtu objektiivse reaalsuse mõistmine – on vaid subjektivistlik ideoloogia.

Teine tänapäeva poliitika tunnus on see, et ta on ise ennast määratlev. See on paratamatu tagajärg. Ta otsustab ise, milline poliitika peaks olema ja milline inimene peaks olema. Ta koostab oma plaanid ja projektid ise, lähtumata reaalsusest või selle analüüsist.

Tänapäeva poliitika kolmas tunnus on see, et ta on totalitaarne. „Vabaduse“ kuvandi taga – selle „vabanemise“ taga, mida on sajandeid ja eriti pärast liberaalset revolutsiooni esile toodud – on kaasaegne poliitika totalitaarne, sest reaalsus peab sellele vastama, isegi kui see tähendab jõu kasutamist. Individuaalses või kollektiivses teadvuses sündinud ideega kaetakse kinni konkreetne reaalsus ja reaalsus on sunnitud kohanduma. Siit tulebki totalitarism. Me elame totalitaarses maailmas, kus ideed kleebitakse reaalsusele peale, sundides reaalsust nihkuma ühes või teises suunas.

Ja viimaks neljas tunnus on see, et ta on konventsionaalne. Tänapäeva poliitika ei põhine mitte loomulikul, vaid konventsionaalsel korraldusel. Seda, mis on hea ja mille poole tuleb püüelda, ei mõisteta ja aktsepteerita enam reaalsuse uurimise pinnalt, vaid selle üle otsustatakse nüüd meelevaldselt südametunnistuse järgi.

Kuigi need neli tänapäeva poliitika tunnust ei ole midagi uut, on huvitav vaadata, kuidas need ilmnevad eriliselt just sinodaalse Kiriku juures.

Kuid enne, kui selle juurde läheme, tuleb mõista, et Katoliku Kirik ei saa jääda modernsuse suhtes ükskõikseks. On ainult kaks võimalust. Kolmandat võimalust ei ole:

• Kirik kas mõistab hukka südametunnistuse ülimuslikkuse reaalsuse ja jumaliku ilmutuse suhtes – ja kõik tänapäeva poliitikas, mis sellest tuleneb;
• või Kirik liitub selle uue süsteemiga.

See süsteem on aga kõikjal. See uus perspektiiv koos oma uue nägemusega asjadest on kõikjal. Me ei saa väita, et jääme neutraalseks, püüdes sellega mitte liiga palju kokku puutuda ja vältida selle liigset hukkamõistmist, püüdes pidada läbirääkimisi ja võita sellest midagi positiivset. Kindlasti mitte! Mida tegi Katoliku Kirik kuni Teise Vatikani Kirikukoguni? Ta mõistis selle süsteemi lihtsalt hukka. Kuid tänapäeval on Kirik sellesse süsteemi sisenenud. Kirik on selle omaks võtnud ja nüüd ta õnnistab seda. Seda ongi meie jaoks niivõrd oluline mõista. 

Sinodaalne Kirik on omal moel ideoloogiline. Ta tekitab pastoraalseid vajadusi, mis eksisteerivad ainult nende peades, kes neid välja mõtlevad. Õpetust ei võeta enam vastu, seda toodetakse. Kas te näiteks tõesti arvate, et maailmas on miljoneid LGBT-paare, kes paluvad Katoliku Kiriku õnnistust? Üldse mitte! Kuid just nendel põhjustel, mida oleme eelnevalt vaadanud, on praegu oluline, et Kirik annaks märgi – žesti. Sellistel dokumentidel nagu Fiducia supplicans on maailma jaoks poliitiline väärtus, sõltumata tegelikest õnnistamistaotlustest, sõltumata pastoraalsetest vajadustest ja sellest, kui palju õnnistusi tegelikult antakse. Ei oma tähtsust, et on inimesi, kes on selle vastu – või et isegi terved piiskoppide konverentsid on selle vastu. Oluline on see, et need tekstid on kirjutatud ja avaldatud nende poliitilise tähenduse pärast.

---

Sinodaalne Kirik on totalitaarne ja ideoloogiline.

---

Sinodaalses Kirikus on ka ennastmääratlev aspekt. See tuleneb sellest, et Kirik ei näe ennast enam kui muutumatut struktuuri, mis on Jumala poolt antud muutumatute eesmärkide ja muutumatu missiooniga. Tänapäeval on Kirik lähtuvalt ajaloolistest asjaoludest ja eelkõige vastavalt hetke vajadustele võimeline end taaselustama ja andma ise endale uue lõppsihi, mis on alati võimeline edasi arenema.

Sinodaalne Kirik on ka totalitaarne. Miks see nii on? Sellepärast, et Kirik kui sotsiaalne organ on sunnitud kohanduma põhimõtetega, mis ei ole talle loomuomased. Asjade reaalsus on vägivaldselt moonutatud ja sellest tulenevad erinevad reaktsioonid – olgu need siis täiuslikud või ebatäiuslikud, täielikud või mittetäielikud. Sageli on välja toodud ilmne vastuolu sinodaalse Kiriku – mis on avatud kõigile, kus igaüks saab sõna võtta, osaleda jne – ja Kiriku vahel, mis kehtestab väga autoritaarseid meetmeid – eelkõige paavst Franciscuse poolt tema pontifikaadi algusest peale. Kui see vastuolu on välja toodud, kuidas seda siis seletada? Vastus on lihtne: sinodaalne Kirik on totalitaarne! Reaalsus kaetakse kinni teoreetiliste kontseptsioonide ja ideedega, isegi kui need sellele ei vasta. Kes kasutab vägivalda, et kujundada asju oma tahtmise järgi, on totalitaarne. Kiriku autoriteeti kasutatakse selleks, et asju peale suruda, samal ajal väites, et kõiki võetakse kuulda.

Ja viimaks, sinodaalne Kirik on ka konventsionaalne. Teoreetiliselt on see sinodaalne baas, mis soovitab valitsuse eelistusi. See, mida otsustatakse, esitatakse alati nii: Jumala rahvas tervikuna on sensus fidei kaudu soovitanud võtta ette teatud tee või teekond.

Kõik ülaltoodu annab seega võtme, mis aitab meil mõista praeguseid sündmusi. Selle pontifikaadi peamisi otsuseid tuleb vaadelda kui soovi vastata võimalikult täpselt praeguse maailma – poliitilise maailma – olulistele põhimõtetele ja kõigele, mida see võib kaasa tuua. 

Vaadakem nüüd selles kontekstis sinodit kui sellist. Kas sinodil on eriline roll täita?

Ma ei hakka siinkohal peatuma teoloogilistel ja õpetuslikel aspektidel. Sinod on lihtsalt kollegiaalsuse väljendus – selle soovi väljendus, et Kirikut juhitakse ühiselt alates rohujuuretasandist.

Selle kõrval on sinodil ka praktiline – võiksime öelda, et „poliitiline“ – eesmärk. Mis see on? Sinodi ülesandeks on ideede levitamine, mida tahetakse edasi anda ja muuta seaduseks, omistades need Jumala rahva ootusele, palvele või isegi vajadusele. Mõistagi ei saa Kirik jätta reageerimata millelegi, mida Kirikus kõik näivad soovivat, sest selle aluseks on sensus fidei. Paratamatult kuuleme aga kõiges, mida Jumala rahvas soovib, selle kaja, mida tänane maailm Kirikult ootab.

Kui te vaatate sinodi töödokumenti Instrumentum laboris’t,^[1] mis avaldati veidi üle aasta tagasi, siis leiate sealt kõike. See on tohutu klomp – vormitu mass, milles on kõike ja vastupidist kõigele, mis selles on. Ent hoides käes sellist dokumenti, valivad võimulolijad sealt selle, mida nad paremaks peavad: „See on õige hetk, et selles küsimuses tegutseda, aeg on küps, olukord on valmis, me võime selle asjaga edasi liikuda…“.

Niisiis, millised on selle vältimatud tagajärjed? Öeldes alati kõigele „jah“ – ning „jah“ ka kõigele, mis selle vastu käib –, lähtumata doktrinaalsest põhimõttest ja tegelikkusest, vaid ainult kuulates kõigi ootusi, jõuame selleni, et teeme asju, mis ei ole tegelikkusega kooskõlas.

On oluline rõhutada seda tegelikkusest irdumise aspekti, sest sinodaalne Kirik on Kirik, mis väidetavalt kuulab kõiki – mille kindlaks jalgealuseks on Jumala rahva tunded. Tegelikult on see aga lihtsalt utoopiline! See „õnnistus“, mida Fiducia supplicans ette näeb, ei ole lihtsalt viga, see on utoopia! Sellel ei ole mingit tähendust ja selle taga peitub fantastiline unistus uuest maailmast – koos täiesti uuenenud Kirikuga, mis sellele järgneb. See on omamoodi millenarianism. See on utoopiline, millenarianistlik illusioon, mis asub täielikult väljaspool reaalsust. 

Kuid konkreetne reaalsus – tõeline reaalsus –, mida Kirik on kutsutud tundma ja kuulutama, on evangeeliumide, katoliku dogma, jumaliku ilmutuse, meie Issanda Jeesuse Kristuse, katoliku moraali ja patu vastase võitluse reaalsus. Reformaatorite jaoks aga on see kõik muutunud abstraktseks reaalsuseks, mis ei mõjuta enam igapäevaelu. Nende vaatenurgast loeb vaid suhe Jumala rahvaga. Seda peetakse oma utoopiatest hoolimata ainsaks konkreetseks reaalsuseks ja see on radikaalselt vastuolus kõigega, mida peetakse Kiriku õpetuseks. Nad ei eita Kiriku õpetust otseselt – see on lihtsalt kõrvale pandud, kui abstraktne tõde.

Tänapäeva Kirik on sellesse süsteemi haaratud. Ta on selle süsteemi külge aheldatud, sellest võlutud ja sellesse takerdunud … Olude sunnil Kirik kuulab ja püüab rahuldada kõigi ootusi, ilma et ta osutaks mingile lõppsihile või ülimale täiuslikkusele. Ei ole enam mingit transtsendentsust ega ülimat hüve, mida saavutada – kes räägib tänapäeval veel igavesest elust?

Vaadake vaid Kiriku tänast olukorda! Praegu käib üleilmne arutelu nende „õnnistuste“ üle. Õnneks on olnud reaktsioone. Aga te näete, kuhu me oleme jõudnud … Samal ajal, kui terved piiskoppide konverentsid ja kogu maailm arutavad, kas homoseksuaale õnnistada või mitte, ei räägi me enam evangeeliumidest; me ei räägi enam meie Issandast; me ei räägi enam pühitsevast armust; me ei räägi enam Ristist … Miks? Sest see kõik on liiga abstraktne.

Kiriku hierarhia on täna samasuguses olukorras kui olid pereisad pärast 1968. aastat. Ma räägin pettunud isadest, kes 1968. aastast ei teadnud enam, miks neil on lapsed. Pärast 1968. aasta kriisi ja sellele järgnenud järkjärgulist allakäiku ei tea pereisa enam, miks ta on isa. Ta ei tea enam, millises suunas ta peaks oma lapsi kasvatama ega ka seda, miks ta peaks neid kasvatama. Mida teeb siis tänapäeva isa?

Kõigepealt peab perekond kokku hoidma. Sest kui laste kasvatamisel ei ole enam eesmärki – mis täielikult õigustab isa ja ema rolli –, siis on oht, et pere laguneb. Ent isegi kui isa suudab oma perekonda koos hoida, siis tema roll taandub lihtsate materiaalsete nõudmiste täitmiseks. Laps on näljane: seega tuleb talle anda toitu. Laps vajab haridust: ta saadetakse kooli. Ta vajab liikumist, ta vajab arsti, ta vajab riideid … ja kõige selle juures ei tea me põhjust, MIKS see nii on. Eesmärgile osutamise asemel reageeritakse vaid erinevatele nõudmistele – headele või halbadele –, mis jäävad aga juhuslikuks. See on laastav.

Sinodaalne Kirik vastab sellele allakäinud ja halvatud isadusele, mida võib näha perekondades pärast 1968. aastat. Ja mida lapsed enamasti tahavad? Kindlasti mitte kasvatust ja õpetust – nad tahavad oma viimaste kapriiside täitmist!

Eelnevate kaalutlustega oleme paika pannud põhjused, mille tõttu saab võimalikuks õnnistada väljaspool abielu kooselavaid ja samasoolisi paare. Kuid peame vaatama seda hiljutist avaldust ka kui uut peatükki ühes palju vanemas loos. Seda on oluline mõista, sest tegemist on Kiriku järeleandmisega kaasaegse ühiskonna survele.

Kust see surve tuleb? Miks on see surve nii tugev? Kui me tahame mõista selle tõsidust, mida Kirik on otsustanud, peame mõistma, kui suur on surve, mille all Kirik on.

Esiteks peame meelde tuletama põhimõtte: Revolutsioon on oma olemuselt kehtiva korra hävitamine. Ma räägin siinkohal Revolutsioonist suure tähega ja selle mõiste kõige laiemas tähenduses, mis hõlmab kõiki võimalikke revolutsiooniliike. Revolutsioonid hävitavad kogu kehtiva korra ja selleks peavad nad hävitama igasugused eristused, sest kus ei ole eristusi, ei saa ka olla korda.

Näiteks, miks on perekonnas kord? Selles on kord, sest seal on olemas eristused. Isa ei ole ema, ega vanaisa, ega laps, ega poeg, ega tütar. Isa on isa ja mitte keegi teine. Samamoodi ema on ema ja mitte keegi teine. Perekonnas on loomulikult kehtestatud kord ja iga liige peab täitma oma osa, mis võimaldab perekonnal täita oma eesmärki.

Kuna revolutsioon hävitab igasuguse korra, siis peab see hävitama kõik eristused mitte ainult perekonnas, vaid ka ühiskonnas tervikuna. Miks peab need hävitama? Püüame läheneda nendele printsiipidele teoloogiliselt. Miks peab revolutsioon hävitama kõik eristused? 

Aga lihtsalt sellepärast, et eristused lähtuvad ühel või teisel viisil kõige olulisemast eristusest, mis on eristus inimliku ja jumaliku – inimese ja Jumala – vahel. Esimene revolutsioon algas Luciferiga, kes ei aktsepteerinud eristust iseenda ja Jumala vahel. Kogu modernismi lahinguplaan, milles segunevad omavahel üleloomulik ja loomulik, on vaid selle revolutsiooni ilming. Inimese südametunnistuse jumalikustamine on ka üks viis selle põhilise eristuse kõrvaldamiseks. Sel viisil saab inimesest endast hea ja kurja printsiip. Temast saab tõe ja vale printsiip.

Sellest vaatepunktist lähtudes, tuleb kaotada kõik traditsioonilised eristused, mis on seotud terve mõistusega, sest need viitavad sellele juba mainitud põhilisele eristusele. Need on kaja esimesest ja ülimast eristusest inimese ja Jumala vahel. Need eristused on olemuslikult seotud hüljatud korraga, mis tuleb uuesti üle vaadata – liikudes ülevalt alla. Väga sageli tehakse ka keelelisi ettekirjutusi: teatud väljendeid ja teatud sõnu ei tohi enam kasutada. Neid demoniseeritakse, eriti kui tegemist on väljenditega, mis peegeldavad traditsioonilisi eristusi.

Mõned konkreetsed näited hõlmaksid traditsioonilisi eristusi õpetaja ja õpilase vahel, tööandja ja töötaja vahel, vanemate ja laste vahel, preestrite ja ilmikute vahel; samuti on eristused erinevate rahvuste või erinevate usutunnistuste vahel. Need eristused on kõrvaldatud või vähemalt ümber hinnatud. Rõhk asetatakse sellele, mis on inimestel ühine: maa, meie ühine kodu, inimväärikus, inimõigused ja nii edasi.

---

Katoliku Kiriku missioon on taastada kord, mille patt hävitas ja mida ajaloo vältel hävitavad revolutsioonid; see oli Inkarnatsiooni põhjus. 

---

Mis on aga konkreetselt see lõplik eristus, mis tuleb hävitada? Mis on see eristus, mis on kõige sügavamalt juurdunud inimese ja kõigi loomade füüsilises loomuses? Mis on see eristus, mis tuli loomispäeval otse Jumala käest? Mis see on? Ta lõi nad meheks ja naiseks.^[2] Jumal lõi isased ja emased loomad. Jumal lõi mehe ja naise. See eristus on esimene ja kõige ilmsem – ja selle eristusega sidus Jumal väga konkreetsed ülesanded ja rollid.

Kui see eristus kaotada või kui maailm ei suuda seda enam mõista, siis kuidas saab seletada isaduse ilu? Isadus on Jumala autoriteedi avaldumine ja kehtestamine siin maa peal. See suurepärane kontseptsioon on osa Jumalikust Ilmutusest. Seda rõhutab ka püha Paulus. Isa, kes näeb oma missiooni Jumala loomistöö jätkuna, väljendab midagi tõeliselt õilsat! Kuid tänapäeval muutub see kõik arusaamatuks ja tuleb hävitada. Tahetakse jõuda inimkonnani, kus keegi ei saa enam aru, kes on mees ja naine või isegi mida tähendab olla mees- või naissoost. See eristus tuleb kaotada – vähemalt inimeste peades.

Seega on see protsess tegelikult kaugele jõudnud ja seda väga selgel põhjusel, mida on vaja mõista koos kõigi selle peensustega. Kõige selle taga on saatanlik tahe – selle sõna sügavaimas teoloogilises tähenduses. Saatan ise on see, kes esimesena seda eristust eitas ja ta tahab, et kõik – eranditult – käiksid sama teed: „Te saate Jumala sarnaseks.“^[3]

Ja kõigi nende eristuste kõrvaldamine – eriti selle viimase kõrvaldamine – viib inimkonna enesehävitamiseni. See on inimkond, kus ei ole enam isa ja ema, sest nad ei tea enam, mis on isa või ema või mees või naine. See on tsivilisatsioon, mis on määratud välja surema. See ei saa jätkuda. Aga miks see ei saa jätkuda? Sest saatan on mõrvarlik. Ta on algusest peale püüdnud inimest petta, et teda hävitada – ja ta on edukas! Tänapäeval peavad kõik nende uute põhimõtete ja erisuste kaotamisega nõustuma – mõistagi teatud tolerantsi ja nüanssidega, sest tegelikku mängu tuleb osavalt varjata. Sellegipoolest on selge, et kõik on tänapäeval kohustatud ühel või teisel viisil nende eristuste kaotamist aktsepteerima ja ühes sellega ka seda uut korda, millele need viitavad.

Kuid miks toimus Inkarnatsioon? Miks asutati Katoliku Kirik? Milline on Kiriku roll? Milline on paavsti roll? Just selle eksimuse vastu võitlemine! See on nende eristuste väljatoomine – alustades esimesest Jumala ja inimese vahelisest eristusest ja sealt edasi kõik sellest tulenevad eristused. Nende roll on taastada kord, mille patt hävitas ja mida revolutsioonid ajaloo vältel hävitavad. See on Katoliku Kiriku missioon. See oli Inkarnatsiooni põhjus.

Kuid mida teevad katoliku kirikumehed praegu? Nad mitte ainult ei lähe maailmaga kaasa, liikudes samas suunas kui tänapäeva maailm, vaid nad annavad sellele ka oma õnnistuse! Nii et siinkohal võib lõpuks mõista Fiducia supplicans’i tõsidust. On oluline, et igaüks meist teeks pingutusi mõistmaks, mis täpselt on praegu toimuvas kaalul. Tegevuskava on kindlaks määratud. Ei ole tegelikult oluline, kas neid õnnistusi antakse või mitte; võib-olla ei ole selleks õige aeg, võib-olla hiljem, võib-olla mitte Aafrikas … Ei! Tegelik probleem on palju tõsisem: katoliku kirikumehed on neid põhimõtteid õnnistanud. Ja kuidas saame meie seda siis enda jaoks seletada?

Paraku pidi see kõik nii kaugele jõudma. Jah, me oleme nördinud, kuid mitte eriti üllatunud. Ent miks pidi see nii kaugele jõudma? Sest moraal on dogma ja usu vili – mitte vastupidi. Ma määratlen oma käitumisreeglid selle alusel, mida ma usun Jumala, inimese, hinge, patu ja lunastuse kohta. Ma panen oma käitumisreeglid paika ju selle põhjal, mida ma usun olevat tõde.

Võtame näiteks usuvabaduse, mis on kaasaegsete eksituste ning dogmade ja usu allakäigu kõige silmatorkavam ilming. Usuvabadust on kuulutatud üle kuuekümne aasta [Teisest Vatikani] kirikukogust alates. Mida võib siis oodata? Kui me võime valida oma jumala, valida oma ettekujutuse Jumalast või isegi selle, et meil ei ole Jumalast üldse ettekujutust, siis võime, a fortiori, valida oma käitumis- ja moraalireeglid – ning me võime ka valida, millised me tahame olla. Kui me ei ole rahul sellega, mida Jumal meile andis, või sellega, kuidas Jumal meid lõi (mingi veidra loomuseaduse idee kohaselt), siis võime valida, kas me tahame muuta seda, kes me oleme ja olla midagi muud. Miks mitte? Kuna me võime ise valida oma jumala ja oma religiooni – ja seda õpetab tänapäeval Kirik –, siis võime, a fortiori, ka valida kõike muud, näiteks kellega me hakkame koos elama ja kellega me loome perekonna – või mingi „perekonna“-laadse koosluse …

---

Kui võime valida oma jumala, siis võime, a fortiori, ka valida, kes me tahame olla.

---

Teine näide on oikumeenia. Mis siis on oikumeenia? See on religioonide vaheline flirt! Seetõttu paratamatult, kui oleme läbi põimunud oikumeenia vaimsusest, siis varem või hiljem järgneb sellele ka kõikelubav moraal. Moraal on dogma vili. Dogma hävitati juba ammu. Seega tuli teha vaid järeldused – ja paavst Franciscus teebki seda lihtsalt ja üsna loogiliselt. Kuid probleem ei alanud temast.

Seepärast on Vennaskonna ülesanne minna tagasi põhjuste ja algsete põhimõtete juurde.

Kas selles mustris on mingeid spetsiifilisi elemente, mis on omased praegusele kriisile Kirikus? Peame tunnistama, et on elemente, mis on uued.

Tahaksin mainida nendest vaid üht: vaimupimedus. Me elame ajal, mil kirikumehed on pimedad. Kui nad peavad teatud küsimusi lahendama, siis nad isegi ei vaevu enam küsima, kas nad on traditsiooniga kooskõlas või sellega vastuolus … Kõik see on juba aegunud. Valitseb täielik pimedus ja see on kõige hullem karistus. Vaimupimedus on kindlasti Jumala karistus. See on märk sellest, et Jumal on eemale tõmbunud. Jumal on oma valguse ära võtnud. See on Jumala vastus: Ta vaikib.

Miks Jumal vaikib? Sest kuuskümmend aastat ei ole tahetud Teda kuulata. Seepärast tõmbus Jumal eemale ja nüüd Ta näitab kõigile hea tahtega inimestele, mis juhtub siis, kui Teda enam kohal ei ole. Ta näitab oma tagasitõmbumise tagajärgi. See on karistus, mis on määratud inimesele, kes on haaratud maailmast, kes otsib pidevalt mugavusi, mida maailm pakub ja kes püüab ennekõike maailmaga kohaneda. Varem või hiljem jääb ta pimedaks. Maailm pimestab teda oma kavalustega. Maailm pimestab mõistuse ja hävitab tahte. See on vältimatu: te kas mõistate hukka kõik, mis maailmas on valesti või lasete end sisse tõmmata – ja siis varem või hiljem te jääte pimedaks.

Sellele järgneb üleloomuliku tunnetuse ja õige otsustusvõime täielik kaotamine – mitte ainult otsustusvõime kaotamine seoses üleloomuliku reaalsusega, nagu Püha Kolmainsus ja lunastus, vaid ka otsustusvõime kaotamine seoses loomuliku reaalsusega. Ei olda enam võimelised mõistma kõige elementaarsemaid ja ilmsemaid eristusi, mis on inimloomusesse sisse kirjutatud. Ei olda enam võimelised kaitsma nende eristuste tähendust. See on tõeline vaimupimedus.

Kuuskümmend aastat vigu, kaost ja valesid. Kuuskümmend aastat maailma ees alistumist. See on see, milleni me oleme jõudnud – ja see on see, mida õnnistatakse.

Kas siis on olemas lahendus?

Kindlasti on! Ja esimene lahendus on uskuda Jumala armu.

Soov meeldida maailmale ja hirm maailmaga vastuollu minna tuleneb puhtalt loomulikust ja poliitilisest asjade nägemusest. Sellepärast ma rõhutan seda sõna eriliselt. See on nägemus, mis on puhtalt inimlik ja milles küsimus armust ei ole enam oluline. Arm on sellest pildist lihtsalt välja jäetud. Sellesse ei usuta enam.

Ja maailm, milles me elame, jätkab oma teed paratamatult suunas, mille ta on valinud, sest ei ole mingit üleloomulikku elementi, mis suudaks seda muuta. Armu ei ole. Puudub lunastus, mis suudaks seda maailma uuendada. Lunastus tähendab nüüdsest midagi muud.

Kuid meie peame uskuma armu.

Ja teine lahendus, mis käib armuga käsikäes – mis tuleneb meie usust Jumala armu – on see, mida peapiiskop Lefebvre igal võimalusel ja igas jutluses rõhutas. See on selle aarde kvintessents, mille Tema Arm meile jättis. See on väga lihtne lahendus, kui me seda hästi mõistame ja sellele täielikult pühendume.

See on Kristus Kuningas! Me peame pöörduma tagasi Kristus Kuninga juurde.

Oleme näinud, et see on peaasjalikult poliitiline probleem, mis rõhub maailma ja Kirikut.

Seepärast peame pöörduma tagasi Kristus Kuninga juurde.

Ennekõike on Ta intellektide Kuningas. Ta on mõistuste Kuningas. Ta on ainus, kes on võimeline valgustama nii üleloomulikult kui ka loomulikult. Me oleme näinud, kuidas kaotades üleloomuliku valguse, kaotame varem või hiljem valguse ka kõige ilmsemate loomulike asjade puhul.

Ta on ka südamete Kuningas – tõelise armastuse kuningas. See on see, mis on puudu. Kõik räägivad armastusest. Kui aga kaotatakse armurikkuse mõiste, lunastuse mõiste, Jumala mõiste, siis näete kergesti, kuidas sõna „armastus“ võib omandada skandaalseid tähendusi – isegi Katoliku Kiriku sees – ja seda, mis ei ole armastus, nimetatakse siis armastuseks. Õnnistatakse armastust, kuid millist armastust? 

---

Kristus Kuningas ei ole abstraktne idee. Ta ei ole lihtsalt unistus. Ta ei ole soovunelm. Ta on ainus abinõu, mis on Kirikule antud, et kõik taastada. 

---

Intellektide Kuningas, südamete Kuningas, tõelise armastuse Kuningas … ja Ta on rahvaste Kuningas. Peame vaatama kõigi nende Kiriku poolt õnnistatud valepõhimõtete ebakõla ning kaaluma nende tagajärgi ja tulemusi: Maailm ei ole kunagi varem olnud nii katastroofilises olukorras – maailm on sõjas … ja mitte keegi Katoliku Kirikus ei ütle, et lahendus on Kristus Kuningas! Aga miks see nii on? Sest üleloomulik valgus on kaotatud – ja koos sellega on kaotatud ka loomulik valgus.

Püüdlus rahu poole – mis on poliitiline probleem selle sõna kõige õilsamas tähenduses – hõlmab nägemust inimesest ja ajaloost. See sisaldab programmi. Meie olukorras, Kiriku praeguses olukorras, saame veel paremini mõista Kristus Kuninga ülemvõimu. Me võime ka sügavamalt mõista, milleni on viinud selle õpetuse, selle dogma, selle põhimõtte hülgamine … me näeme, kuhu see kõik on viinud. See on viinud kogu korra hävitamiseni, nii Kirikus kui ka maailmas.

Kristus Kuningas ei ole abstraktne idee. Ta ei ole lihtsalt unistus. Ta ei ole soovunelm. Ta on ainus abinõu, mis on Kirikule antud, et kõik taastada – ja see abinõu on antud ainult Kirikule. See on kindlasti paradoks, mis on tänapäeva Kirikus muutunud arusaamatuks, sest Kirik ei taha olla mitte ainult maailmas, vaid ka osa maailmast. Kristus Kuningas on aga abinõu, mida ainult Kirik saab mõista ja inimkonnale pakkuda. Kristus Kuningas on tema aare. See on tema sotsiaalõpetuse kvintessents. Ainult temale on usaldatud Kristuse kuningavõim. Ainult tema üksi saab seda kuulutada ja panna see vilja kandma – ja ainult tema kaudu saab kuningate Kuningas valitseda inimeste üle: Tema, kes on tee, tõde ja elu.^[4]

PDF ettekande tekstist

^[1] Sinodaalsuse sinodi esimese sessiooni töödokument (Oktoober 2023), “Tee avaraks oma telgiruum”

^[2] 1 Mo. 1:27-28 “Ja Jumal lõi inimese oma näo järgi, Jumala näo järgi lõi ta tema, ta lõi tema meheks ja naiseks. Ja Jumal õnnistas neid, ja Jumal ütles neile: „Olge viljakad ja teid saagu palju, täitke maa ja alistage see enestele; ja valitsege kalade üle meres, lindude üle taeva all ja kõigi loomade üle, kes maa peal liiguvad!”
Mt. 19:4 “Tema aga vastas: „Kas te ei ole lugenud, et loomise algul tegi Looja inimese meheks ja naiseks?”
Mk. 10:6 “Aga loomise algul lõi Jumal inimese meheks ja naiseks.”

^[3] 1 Mo. 3:4-5 “Ja madu ütles naisele: „Te ei sure, kindlasti mitte, aga Jumal teab, et päeval, mil te sellest sööte, lähevad teie silmad lahti ja te saate Jumala sarnaseks, tundes head ja kurja.”

^[4] Vt. Jh. 14:6

Püha Pius X Vennaskonna kindralülema kiri sõpradele ja toetajatele

SÜDAME PUHTUS

Ainult südame puhtus hoiab meis usu puhtust

Kallid usklikud, sõbrad ja toetajad,

Ajaloolises kontekstis, milles me elame, on kõigeväeline Jumal kutsunud Püha Pius X Preestrite Vennaskonna pidama väga erilist võitlust usu eest. Küsimus on usu hoidmises, selle tunnistamises, armastamises ja edasi andmises. Et seda teha, on oluline mõista selle võitluse sügavaid põhjuseid, nõudmisi ning seda, milleni see meid peab viima, et saaksime sellest lõigata kõiki vilju oma hingedele.

Usk, vankumatu nurgakivi

Usk siin maa peal on Jumala nägemise ootus, mis saab meile osaks igavikus ning usk loovutab sellele siis oma koha. Usk on üleloomulik teadmine Jumalast ja kõigest, mis Teda puudutab, ilma eksimisvõimaluseta. Seetõttu on usk tervik, mis antakse meile Jumala heldusest, kes edastab meile teadmise, mis Tal enda kohta on. Sellest perspektiivist on selge, et usk on tõe väljendus par excellence: hingedele antud üleloomulik tõde, ilma vähimagi eksimisvõimaluseta.

Usk erineb oluliselt kellegi isiklikust arvamusest või ettekujutusest, kes valib oma versiooni „tõest“ teise tõlgenduse asemel, tuginedes otsuses oma hinnangule või isiklikule kogemusele. Selline „tõde“ vastab pigem „usule“ liberaalses vaimus, millel puuduvad kõik üleloomulikud elemendid ja mis on taandatud fundamentaalsel tasandil vaieldavaks isiklikuks valikuks. Vastupidi, usk on teadmine teisest korrast, mis on põhiolemuselt üleloomulik, ning milles on absoluutselt tagatud, et me ei eksi, sest vähimgi eksitus oleks jumaliku tõega kokkusobimatu. Õigupoolest „tõde“, mis viitaks kõige vähimalgi määral eksitusele, lihtsalt lakkaks olemast jumalik – ning lakkaks olemast tõde. Näiteks Kristus, kes oleks nii tõeline Jumal kui ka tõeline inimene, nii kuningas kui prohvet, kuid mitte Lunastaja, ei oleks meie usu tõeline Kristus. Ta poleks ka „vähendatud“ Kristus – mis oleks võimatu –, vaid lihtsalt midagi muud. Üksainus eksitus rikub parandamatult kogu usu ja dogma struktuuri, täpselt nii nagu piisab mõnest tilgast mürgist, et muuta hulk vett inimese jaoks kõlbmatuks.

Usuvõitlus Katoliku kirikus ja ühiskonnas

Eelnev sissejuhatus on oluline, et mõista, miks kogu oma ajaloo vältel on Kirik eeskätt tundnud muret usu kaitsmine pärast, isegi kui see tähendab teistega vaidlemist ja nende hukkamõistmist ning tagakiusamist katoliku dogmade kaitsmise pärast. Vähimgi kompromiss selles vallas oleks olnud meie Issanda, Tema missiooni ja hingede reetmine.

Tõepoolest, inimene on loodud Jumalat tundma ja eriti tundma Teda meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu: „Keegi ei ole iialgi näinud Jumalat. Ainusündinud Poeg, kes on Isa rinna najal, tema on meile teate toonud” (Jh 1:18). Ilma selle teadmiseta Jumalast, mida annab vaid usk, on võimatu Talle meele järele olla ja Tema juurde minna. Teda on võimatu tunda ja seetõttu kontempleerida. Samuti pole võimalik leida Temas oma õnne Teda armastades ja teenides, sest me ei saa anda oma südant ega pühitseda oma inimlikku tahet kellelegi, keda me ei tunne. Usu säilitamine on sõna otseses mõttes elu ja surma küsimus. Vaimne elu siin maa peal on võimatu ilma, et kogu meie mõistus järgiks tervikuna jumalikku tõde. Just nimelt see, et meie Issand ise kuulub meile lihaks saanud tõena, mis on usu kaudu tuntavaks tehtud, on igavese elu alguseks oleva kristliku elu tingimus ja selle peamine põhjus.

Me ei tohi kunagi unustada, et kui Püha Pius X Vennaskonda tervikuna või igaüht meist oma igapäevases elus kutsutakse usku tunnistama ja seda avalikult kaitsma, siis ei ole küsimus isikliku arvamuse avaldamises või mõne eelistatud nüansi välja toomises. See on lihtsalt usu tunnistamine, mis on hädavajalik, et hinged tunneksid meie Issandat sellisena, nagu Ta on ja et nad saaksid ehitada kogu oma eksistentsi ajas ja igavikus sellele teadmisele ning sellega kooskõlas. Paraku on selline kristlik elu muutunud tänapäeval väga haruldaseks, sest usk ise, mis selle võimalikuks teeb, on kadumas.

Seega kuidas peame tagama, et see elu kannaks meis kõiki oma vilju, nagu siis, kui “õige jääb usust elama”? Mida me peame tegema, et me ei piirduks pelgalt formaalse usu järgimisega, vaid leiaksime oma õnne tõe valdamisest? Peame laskma usul meis oma erilist mõju avaldada, nimelt laskma oma südamel puhastuda. Sel viisil hävitatakse kõik takistused meie hinge täiuslikuks liitumiseks meie Issandaga, kes on nii tõde, mida otsib mõistus kui ka kõrgeim hüve, mida otsib süda.

Tõeline usk puhastab südame

Usk, mis ei ole pealiskaudne ega viljatu, muudab hinge sügavuti. Esiteks toob see hinges välja puhtuse. See on loogiline ja kergesti mõistetav, sest kes elab usus, see kujundab oma elu vastavalt kõrgemale ideaalile. Ühtlasi distantseerub ta kõigest vähem väärtuslikust, mis võiks olla takistuseks tema muutumisele. Teisisõnu, tõeline usk, mida saadab ligimesearmastus, juhib hinge ülespoole ning seda tehes distantseerib teda kõigest maisest või ilmalikust. See tõstab hinge kõrgemale kõigest, mis on ebapuhas.

Võtame näite, mis meeldis püha Aquino Thomasele: metall kaotab puhtuse, kui seda sulandatakse vähem väärtusliku metalliga. Hõbe ei muutu sulamis kullaga ebapuhtaks, sest see tõstab selle väärtust; aga sulamis pliiga muutub hõbe ebapuhtaks. Samamoodi muutub ebapuhtaks hing, millel on suurem väärikus kui kõigil ajalikel ja kehalistel olenditel, kui ta neile korratu armastuse või kiindumuse tõttu allub. Kuid sellisest ebapuhtusest võib puhastuda vastupidise sammuga, kui hing sirutub selle poole, mis on temast kõrgemal — st Jumala poole. On ilmne, et vaid usk teeb selle võimalikuks. Selleks, et Jumalale läheneda, peame Teda tundma ja selleks, et Teda tunda, peame Temasse uskuma. Ja seepärast on südame puhastumise eelduseks usk – ja kui see usk saavutab oma täiuslikkuse tõelises ligimesearmastuses, põhjustab see südame täiusliku puhastumise.

Seega välistab usk ennekõike ebapuhtuse, mis sellele otseselt vastandub: ebapuhtuse, mis seisneb mõistuse eksituses. Kui aga usul lastakse tegutseda ja kui tal lastakse hinge põhjalikult muuta, hävitab ta kogu moraalse ebapuhtuse ja kõik takistused hinge ja meie Issanda vahelise täiusliku liidu ees. See tähendab, et pärast mõistuse puhastumist teeb usk ka südame puhtaks ja seega vabaks. Seda tähendab väljend „õige jääb usust elama“.

Puhas hing kiirgab oma usku ja annab sellest tunnistust

„Kui su silm on selge, siis on kogu su ihu valgust täis“ (Mt 6:22). Nii väljendas ja õpetas meie Issand seda põhitõde. Teisisõnu, esimene tunnistus usust, mida Ta igalt hingelt ootab, on valgusrikas elu, peegeldades nähtavalt seda, mille üle intellekt usus mõtiskleb. See teebki ühe hinge elu nii väärtuslikuks, sügavalt apostellikuks ning võimeliseks teisi edasi viima. Sest seda valgust ei saa varjata – ja mida sügavamale patupimedusse maailm vajub, seda rohkem see valgus särab.

Kui hing elab sügavalt ühendatuna meie Issanda Jeesuse Kristusega; kui kõik tema liigutused on inspireeritud soovist Talle meeldida ja kõik Temaga kooskõlastada, Tema voorusi jäljendades ja saates kõike täide armastusest Tema vastu, särab selle hinge elu nii eredalt, et ta on tõesti maailma valgus. Seetõttu ei saa maailm juba iidsest ajast, kuid veelgi enam tänapäeval, jääda tundetuks tunnistuse suhtes, mida annab puhtus — see kas sügavalt kosutab maailma või ajab ta raevu kaudse etteheite pärast, mis talle seda nähes osaks saab. Selline tunnistus, nagu kõik, mis väljendab tõde, tekitab lahkarvamusi.

Usk on ilma südamepuhtuseta ohus

Me ei tohi kunagi unustada seda väga lähedast seost usu ja puhtuse vahel. Me ei saa Jumalat tõeliselt tunda ilma selle teadmise läbi puhastumata ja samal ajal ei saa me väita, et tunneme Teda ilma puhastumata. Tegelikult on mängus teatud topelt-puhtus — või õigemini puhtus mängib kahekordset rolli vaimses elus ja usuelus. Ühelt poolt on südame puhtus usu tagajärg ja teiselt poolt suunab puhtus hinge Jumala tundmise ja nägemise poole. Võiksime isegi öelda, et puhtus on nii põhjus kui ka tagajärg. See on pisut nagu kuu, mis võib valgust vastu võtta ja peegelduse kaudu seda ka levitada.

Sellest järeldub, et usu hoidmise parim tagatis on eelkõige pidev püüd puhtust kasvatada ja armastus selle vooruse vastu. Kõik muud pingutused oleksid asjatud, kui neid ei krooniks see tulemus.

Tavaliselt ei ahvatle saatan (hea psühholoog ja inimhinge tundja koos selle nõrkuste ja kalduvustega) head kristlast otseselt usust taganema. See oleks lihtsalt veider. Pigem püüab ta temaga pikkamööda tööd teha, pannes teda maailma vaimu endasse neelama, nõrgestades teda järk-järgult maailmale avatud kompromissidega ja eluga, mis jääb usu nõudmistele üha võõramaks ning mis mingil moel takistab südame puhastumist. Seega jääb tema usk jõuetuks, nõrgaks ja tühjaks – mitte oma dogmaatilise sisu, vaid tugevuse poolest – ning ilma võimest hinge muuta, selles elu tekitada ja hoida.

See on paljude katoliiklaste tragöödia, kes on kaotanud oma usu seda teadvustamata ja seda tahtmata. Usust taganemist kui sellist ei ole olnud, kuid nad lasid end selle maailma valitsevatel tuultel kaasa viia. Mis neil hingedel puudus? Neil oli usk, tõenäoliselt oli neil juurdepääs sakramentidele ja võib-olla olid neil isegi mitmed head katoliiklikud harjumused… aga nende südamed polnud ilmselt puhastatud või piisavalt kaitstud. Peame alandlikult möönma, et ühel päeval võib see tragöödia tabada ka meid.

See on ka tragöödia, mis kogukonnale laienedes on Katoliku kiriku ajaloos põhjustanud mitmeid skisma ja hereesiani viinud kriise. Terved rahvad olid valmis hülgama katoliku usu ja Katoliku kiriku, sest nende usk oli järk-järgult nõrgenenud. Mõnel juhul oli see muutunud koguni tähtsusetuks ega avaldanud nende südametele tegelikult enam mingit mõju. Usk oli muutunud pealiskaudseks, võib-olla valgustades inimeste mõistust, kuid ilma, et nende hinged oleksid seeläbi põhjalikult muutunud või nende elu sellest kuidagi mõjutatud. Modernism saigi alguse just nimelt soovist leppida iga hinna eest Jumala suhtes ükskõikse maailmaga — maailmaga, millel on oma mentaliteet, põhimõtted ja vaim. Modernistid tahtsid jätkuvalt uskuda, kuid tingimusel, et nad saavad elada harmoonias kaasaegse ühiskonnaga ning järgida selle intellektuaalset ja moraalset evolutsiooni. Selle saavutamiseks eelistasid nad kohandada usku ja selle nõudmisi – kohandades omakorda ka selle tegevust hinges – selle asemel, et aktsepteerida usku sellisena, nagu Jumal selle meile andis, ja lasta usul inimese hinges kõiki oma vilju kanda. Tulemuseks on olukord, milles Kirik end praegu leiab ning mis näitab selgesti, kuidas usu lagundamine saadab katoliku moraali kokkuvarisemist.

Nii et see kõik taandub küsimusele puhtusest selle sõna sügavaimas tähenduses. Aga mis saab hingest, kes on sel viisil nõrgestatud?

Pimestatud ja orjastatud

Kui hing laseb end maailmavaimul ja ebapuhtusel järk-järgult saastada ja valitseda, satuvad ohtu tema vaimsed võimed, millel on mõnikord parandamatud tagajärjed.

Esiteks on varjutatud inimese intelligentsus. Suutmata vahet teha, mis on tõeliselt hea ja mis on kuri, ei saa ta sellest tulenevalt enam ennast pühendada hea otsimisele ja kurja vältimisele. Nii on mõistus tegelikult allutatud ja orjastatud näilistele hüvedele, mis teda vaimselt pimestavad. Sellel on väga tõsised tagajärjed arukusele, mis peaks juhtima hinge moraalse täiuslikkuse saavutamiseks sobivate vahendite valikul. Selline hing muutub võimetuks kuulama, ta ei lase endale nõu anda ning seetõttu ei suuda ta end õigesti juhtida — olles äkiline, võimetu järele mõtlema ning püsimatu, mõistab ta enese hukka õnnetute valikute läbi, mis ohustavad kogu tema eksistentsi.

Teiseks, tahe — see hinge fakulteet, mis paneb ta järgima seda, mis on hea — on samuti südame ebapuhtusest tõsiselt kahjustatud. Jumalaarmastus asendub enesearmastusega; hoolimata kujutlusest, et ta on vaba, muutub hing iseenda orjaks. See võib ta viia Jumala ja usu põlgamiseni, sest need tuletavad talle paratamatult tema eksimusi meelde. Asjad võivad minna veelgi kaugemale: kiindumus praeguse elu ja selle näiliste hüvede vastu võib tekitada hinges sellise korratuse, mis paneb ta tundma põlgust kõige vaimse vastu ja isegi meeleheidet igavese elu suhtes. Sellest tuleneb varjatud raev ja meeleheide, mida kohtame paljudes kaasaegsetes inimestes. Selle vaikseks ja salakavalaks allikaks on ennekõike usu kaotamine.

Mida tuleks teha?

Esiteks, me ei tohi heituda. See on elu ja surma küsimus, kuid me peame meeles pidama, et see on Jumala arm, mis võimaldab seda lahingut pidada. See tuleneb otse usust ja on sellega rangelt seotud. See ei ole marginaalne probleem, vaid lahing, mis peab olema täielik prioriteet.

Seda öeldes tuleb ka tõdeda, et puhtusest ei räägita piisavalt ja sellest voorusest puudub õige arusaam. See on võlts tagasihoidlikkus, mis tekitab meis vastumeelsust seda teemat vääriliselt käsitleda. Kahjuks kutsub see voorus sageli esile midagi äärmiselt ligipääsmatut ja isiklikku, millest räägitakse vaid sakramentaalse pihi kontekstis. See on suur viga. Lastele ja teismelistele tuleb sellest voorusest regulaarselt rääkida, loomulikult kasutades nende vanusele vastavaid termineid. See on kõikide õpetajate — nii vaimulike kui ilmikute — kohus. Noored peavad olema valmis olulisteks lahinguteks, milles neil tuleb võidelda ja selleks tuleb meeles pidada kahte asja…

Esiteks, puhtusel on tugev külgetõmbejõud õrnade hingede jaoks, keda maailm pole veel rikkunud ja kes on armu mõju all. Peame teadma, kuidas seda hästi ära kasutada. Inimloomus on loodud pühenduma kõrgetele ideaalidele, mis tõstavad teda kõiki takistusi ületades ülespoole. Ja kuna see on inimloomus, siis see ei muutu ajaga ega tänu kaasaegsele tehnoloogiale. Mida kõrgem on millegi hind, seda enam köidab see noorte tulist hinge, kui nad ehitavad oma tulevikku. Hea hariduse ja hea ettevalmistusega on neil kõik, mis vaja, et rakendada arukust, mida nõuab selle ideaali poole püüdlemine. Seetõttu ei ole meil õigust neile mitte anda vajalikke teadmisi, nõuandeid ja eeskuju.

Teiseks on puhtust puudutavas kasvatuses kaks vastandlikku lõksu. Võime kergesti langeda kahe vea vahelise dialektika ohvriks, sageli arvates, et suudame sellest petliku kesktee leidmisega välja tulla. Ühel pool on puritaanlus, st puhtuse taandamine väliste reeglite jäigaks koodiks, mida tuleb järgida. See on ilmselge karikatuur, kuna oht on hinnata puhtust ja kõike sellega kaasnevat välise ranguse mõõdupuu järgi. See on kahetsusväärselt tõhus, õpetades noori järgima välimuse kultust ning juhtides nad samal ajal olulisest eemale. Teisel pool on liberaalne mudel, mis kipub põlgama kõiki väliseid reegleid vaimu võltsvabaduse nimel ja ei kannata mingeid piiranguid. Esimesel juhul kiputakse kurjust nägema kõikjal – välja arvatud seal, kus see peamiselt elab; ja teisel juhul ei kiputa seda kuskil nägema! Suurim oht nende kahe äärmuse tagasilükkamisel oleks mingi leidliku kesktee või kompromissi otsimine jäikuse ja lõtvuse vahel. Kuid me peame sellest dialektikast vabanema, kuna see ei too kasulikku lahendust. Selline kompromiss ei saa olla pidepunkt. See võib viia õpetajad eksiteele ning nad igaveseks heidutada.

Südame tõeline puhastumine on midagi muud. See seisneb puhtuse kui vooruse otsimises, mis hoovab otse usust, muutes sügavalt hinge ja juhtides teda ülespoole – selle poole, milleks ta on loodud –, võimaldades tal end tugevdada ja järgida head ning seeläbi leida oma täiuslikkus. Puhtus ei ole ohtude jada vältimise tulemus. See on ka tingimus meie Issanda tundmiseks nii nagu apostlid Teda tundsid, olles allutatud Tema isikule ja sütitatud soovist pühitseda kõik Temale: „ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde” (Jh 1:14). Puhtus on vajalik tingimus evangeeliumi lugemiseks; et mitte lugeda seda nagu Platoni dialooge või Aisopose muinasjutte, vaid kui raamatut, mis on endiselt võimeline hinge pöörama ja muutma – ning maailma muutma. Puhtus on vajalik seisund, et olla tõeliselt vaba.

Niisiis, kui eesmärk on selge ja usu valguses teada, kui on selged ka sobivad vahendid selle saavutamiseks ja kui hing mõistab, et tema täiuslikkus ja õnn sõltuvad sellest ning kui ta on vaba kõigist takistustest, siis on ta võimeline selle saavutamiseks kõike tegema!

Jumal õnnistagu teid!

Menzingenis, 23. aprillil 2023
Hea Karjase pühapäeval

Isa Davide Pagliarani
Ülemkindral

Kallid ustavad, sõbrad ja toetajad,

Ajaloos on üsna sageli juhtunud, et maailm ärkab äkitselt tundega, et kõik on justkui teiseks muutunud. Näiteks kristlikul antiikajal oli maailm „hämmastunud“, kasutades püha Hieronymuse kuulsaid sõnu, kui ühel hetkel ärgates „leidis ta enese olevat ariaanliku“. Samamoodi 16. sajandil ärkas kolmandik Euroopast protestantlikuna. Tegelikult ei tekkinud need nähtused üleöö, vaid neid valmistati järk-järgult ette. Sellegipoolest tulid need üllatusena, sest kaasaegsed ei taibanud, kui kaalukad olid erinevad sündmused, mis neid katastroofe ette valmistasid. Nad ei mõistnud nende sündmuste tagajärgi. Selles mõttes ärkasid terved rahvad ariaanlaste või protestantidena ja kui nad sellest aru said, oli juba liiga hilja.

Kahjuks oleme praegu sarnases olukorras. Me märkame enese ümber asju, kommentaare, algatusi, mis meid šokeerivad, kuid me riskime sellega, et me ei hooma nende kogu ulatust. Sageli tajume neid asjadena, mis mõjutavad teisi, kuid mitte kunagi meid. Me võtame need asjad teadmiseks ja ei salli neid, kuid ometi ignoreerime neid igapäevases elus. See tähendab, et meie silmad ei ole alati täielikult avatud, et mõista, kuidas see reaalsus meid mõjutab ning milliseid ohtusid see endaga kaasa toob – meile, ja eriti meie lastele. Tuleb selgelt öelda: maailm on muutumas kõikehõlmavaks Soodomaks ja Gomorraks. Me ei pääse sellest, kui kolime mujale elama, sest see muundumine leiab aset kõikjal. Peame säilitama rahu, kuid valmistuma nüüd kõigi meie käsutuses olevate vahenditega, et mitte üllatuda, kui me üles ärkame.

Üleüldine Soodom ja Gomorra

Alati on raske olla hukatuse prohvet, kuid mõnikord pole seda võimalik vältida. Saatanlik kultuur ajab maailmas iga päevaga üha enam juuri. Olles usust taganemise ja ateismi teel Jumalast ära pöördunud, soovib kaasaegne inimkond teda paratamatult asendada ning tulemused on saatanlikud. Inimene kuulutab end valitsejaks hea ja kurja üle. Ta väidab enesel olevat õiguse valida, kas elada või surra, olla see või teine, anda elu või see summutada… Ühesõnaga otsustada kõige üle, mis pidi olema Jumala otsustada, ja seda kõikehõlmavas ulatuses.

Kuid kõige hullem on ilmselge tahe tutvustada neid jäledaid põhimõtteid kõige süütumatele. Erilist tähelepanu pööratakse lastele ja noortele, eesmärgiga tutvustada neile juba varakult seda uut nägemust reaalsusest, rikkuda neid ja õpetada neile seda, mida peaksid teadma ainult täiskasvanud – aga ka seda, mida täiskasvanudki ei peaks teadma ühiskonnas, mis on endiselt inimlik ja terve. Moraalsest vaatepunktist lähtudes, näeme tõelist tahet hävitada süütus seal, kus see loomupäraselt olema peaks. Me oleme selles punktis. Probleem pole mitte ainult patus, mis tungib maailma ja nakatab kõike, mis selle teele jääb, vaid ka selles, et see kõik on heaks kiidetud ja peale surutud. See on märk sellest, et Jumal, kelle inimene on hüljanud, on omakorda jätnud inimese oma saatuse hooleks.

Jumalast ära pöördumise tagajärjed

Uues Soodomas on usk ja armastus andnud otsustavalt koha valedele ja isekusele.

Juba püha Paulus kirjeldas üksikasjalikult ja ühemõtteliselt usust taganemise lõpptulemust: „[S]est et Jumalat tundes nad ei ole ülistanud ega tänanud teda kui Jumalat, vaid on oma arvamustega jooksnud tühja ning nende mõistmatu süda on jäänud pimedaks. Väites endid targad olevat, on nad läinud rumalaks ja on kadumatu Jumala kirkuse vahetanud kaduva inimese ja lindude ja neljajalgsete ja roomajate kujutistega. Seepärast ongi Jumal andnud nemad nende südame himudes rüvedusse, et nad oma ihu ise häbistaksid. Nad on Jumala tõe vahetanud vale vastu ning austanud ja teeninud loodut Looja asemel, kes olgu kiidetud igavesti. Aamen. Seepärast on Jumal nad andnud häbitute kirgede kätte: nende naised on ju vahetanud loomuliku vahekorra loomuvastasega, nõndasamuti ka mehed, loobudes loomulikust vahekorrast naisega, on oma tungis süttinud üksteise vastu – mees on teinud mehega nurjatust – ja on seega iseenestes saanud kätte paratamatu palga oma eksimuse eest. Ja nii nagu nad ei ole hoolinud Jumala tunnetusest, nõnda on Jumal nad andnud kõlbmatu mõtteviisi kätte, tegema seda, mis on väär; nad on tulvil igasugust ülekohut, kurjust, ahnust ja tigedust, täis kadedust, tapmist, riidu, kavalust, kiuslikkust, nad on keelekandjad, laimajad, Jumala vihkajad, julmurid, ülbed, kelkijad, halva peale leidlikud, vanematele sõnakuulmatud, mõistmatud, truudusetud, leppimatud, halastamatud, kes küll teavad Jumala käsku – et need, kes selliseid asju teevad, on surma väärt –, kuid ei tee seda mitte üksnes ise, vaid tunnevad head meelt neist, kes nii teevad.” (Rm 1:21 jj)

Kirikumeeste nõrkus

Sellise olukorraga silmitsi seistes, on Kirikukogust välja tulnud Kirik sattunud ummikteele. Alates hetkest, mil dialoog asendas tõe kuulutamise, oli see vältimatu. Tahe maailmaga kohaneda, aktsepteerida seda sellisena, nagu see on, selle eksitusi hukka mõistmata, sellele enam vastandumata — see tahe kannab nüüd oma vilju. Juba praegu toetatakse avalikult märkimisväärses osas Kirikust ülalmainitud jõleduste aktsepteerimist. Näib, et teistes osades Kirikus ei teata enam, kuidas sellele vastu seista. Ühesõnaga, kõik on uueks Soodomaks ja Gomorraks valmis.

Vajadus asjakohaste abinõude järele

Iga võimaliku lahenduse esmane tingimus on avada silmad ja mõista, et see uus paradigma mõjutab meid kõiki. Olles domineerivas kultuuris, leidub seda järelikult kõikjal: keeles, moes, kunstis, etendustes, tänaval. See on sõnumites, mis pidevalt meieni jõuavad, sest see on meie ajastu prisma, mille kaudu kõike filtreeritakse ja esitatakse. Peame olema sellest rohkem teadlikud: õhk, mida me hingame, kannab nakkust; internet, millega oleme sunnitud üha enam koos elama ja seda tarbima, on mürgitatud ja see levitab katku ka kõige kaugematesse paikadesse. Kõik see mõjutab meid ilmtingimata. Ja taaskord on selle kohutava mürgi suhtes kõige kaitsetumad lapsed ja noored, alustades meie oma peredest.

Kristlik kangelaslikkus: selle kaks olulist tunnusjoont

Aga mis siis saab, kui oleme oma silmad avanud? Kui Jumal lubab sellist kurjuse kõikehõlmavust, nagu ei kunagi varem; kui Ta lubab uut paganlikku impeeriumi, on selle eesmärk kindlasti kristliku kangelaslikkuse äratamine kogu maailmas. Me ei saa elada väljaspool seda impeeriumi, kuid me saame elada selles ilma, et see meid purustaks. Me saame selles ellu jääda sedavõrd, kuidas me ise ennast “diskrimineerime”, see tähendab eraldi seisame.

Sellel kangelaslikkusel, mida kristlased on juba paganlikes impeeriumides üles näidanud, on kaks iseloomulikku tunnusjoont.

Esiteks see saab alguse, seda toidetakse ja see areneb pimedas. See vajab kasvamiseks aega. See vajab palvet, et kasvada armastuses Jumala vastu ja hakata otsustavalt pattu vihkama. Seda ei saavuta ühe päevaga. Õilsad väljapaistvad teod, mille kaudu see kangelaslikkus avaldub, on alati varjatud püsivuse ning aja jooksul järeleandmatu vastupidavuse tulemus. Eelduseks kangelaslikkusele, mis avaldub ristil, on varjuline sõim ja tundmatu maja Naatsaretis. Otsustavat püsivust antakse vaid neile, kes oma igapäevaelus, oma kõige tavalisemates tegudes, on suutnud end kurja eest kaitsta ja hoiduda patust kangelaslikkusega, mida vaid Jumal – Kes katsub igaühe südant – teab ja tasub. Väliste deklaratsioonide ja tegudega, mis on tehtud ilma puhta südameta, ilma tõelise sisemise pöördumiseta, võime jääda illusioonidesse või isegi silmakirjalikuks. Just puhas süda, mis oli kindlalt Jumalaga köidetud, võimaldas Abrahamil hoida eemale kõigest, mida Soodom esindas. Ja kuigi Lott oli ise õiglane mees (2 Pt 2:7-8), otsustas ta siiski Soodomasse elama asuda ja sinna jääda: see keskkond meeldis talle kõigele vaatamata ja kahjuks ei pääsenud tema lapsed selle halvast mõjust.

Teine kangelaslikkuse ​​tunnus, mis peab avalduma meie elus kristlastena, on täielik enese andmine. See on ühemõtteline armastuse märk. Usu tunnistamisel on mõju vaid siis, kui sellega kaasneb tõeline suuremeelsus anda ennast Jumalale. See paneb meid armastama kõike, mida Ta armastab, nii nagu Tema seda armastab ja vihkama kõike, mida Ta vihkab, nii nagu Tema seda teeb. Ilma sellise armastuseta, ei saa olla sellist vihkamist. Ja ilma kohase vihkamiseta ei saa me vastu seista hukatuslikele ahvatlustele, mis muutuvad üha peenemaks, sügavamaks ja universaalsemaks; hukutusele, millest Loti perekond täielikult ei pääsenud.

Credidimus caritati: kolm eelistatud relva

Avagem nüüd oma silmad, avagem oma laste silmad, enne kui ärkame uue Soodoma poolt neelatuna. Õpetagem oma lapsi eeskätt oma eeskuju, armastuse ja vihkamisega. Ärgem oodakem midagi, et neid kaitsta. Eemaldagem oma kodudest kõik, mis võiks aidata maailma vaimul levida – kompromissitult, leebe ja terve järeleandmatusega. Ärgem olgem naiivsed ega nõrgad: ükski perekond, ükski inimene ei tohiks uskuda, et nad on väljaspool ohtu. Korruptsioon on juba palju ulatuslikum, kui me arvame, ja selle süvenemine on pidurdamatu.

Samas ärgem unustagem, et see võitlus on oma olemuselt üleloomulik. Me ei astu saatanlike pettuste vastu puhtalt loomupäraste vahenditega. On kolm peamist üleloomulikku vahendit ja me peame neid pidevalt uuesti avastama.

Esimene on püha Missa: selle kaudu jätkab meie Issand võidutsemist saatana ja patu üle. Me ei hinda seda vahendit kunagi kogu selle väärtuses ega looda sellele kunagi liiga palju. Kalleim Veri, mida meie altaritel ohverdatakse, säilitab aegade lõpuni väe panna tärkama puhtus ja neitsilikkus isegi uue Soodoma keskel. Missa on meistriteos meie Issanda armastusest hingede vastu, toites nendes sama armastust, mis omakorda tugevdab neid kuni eneseandmiseni.

Teine vahend on püha Roosipärg. See nii tavaline vahend tuleb meie peredes uuesti avastada. Peame selles nägema vahendit, mille kaudu üha enam meie Issanda ja Neitsi Maarja elu suurtesse saladustesse süüvida. Selle kaudu, ja oma Ema juhendamisel, muutume võimeliseks neid jäljendama – enese andmises Jumalale ning nende ohvrimeelsuses ja puhtuses. Kahjuks ei suuda me teatud juhtudel leida koos palvetamiseks vajalikku aega. Roosipärg peab aga jääma pere igapäevaste ühistegevuste seas esikohale. Selle ümber tuleb meil oma päev korraldada. Peredes, kus see on reegel, ei jää puudu laste püsivuse armust.

Kolmas vahend püsivuse saavutamiseks on kindlasti kõige spetsiifilisemalt seotud tänase olukorraga: see on Maarja Pärispatuta Süda. Oma ettehoolduses tahtis meie Issand pakkuda meile varjupaika Soodoma ja Gomorra keskel. Peame kindlasti sellesse varjupaika minema. See tähendab, et peame looma oma südame ja Neitsi Maarja südame vahel sedavõrd lähedase sideme, et võiksime tunda ja imetleda Jumalaema siseelu, jagada tema soove, rõõme, kurvastust ja muresid. Peame ka ennekõike jagama tema valmisolekut tingimusteta osaleda Lunastuse töös.

Ent mida me sellest südamest avastame, mida me mujalt ei leia? Eelkõige leiame sealt vastupandamatu armastuse, mis muudab hinged võitmatuks. Just selles peitub võidu saladus ja sealt peame seda otsima. Kui hing armastab tõeliselt, on ta valmis seisma silmitsi mistahes katsumusega. Kaovad kõik hirmud, olgu need nii õigustatud ja mõistetavad kui tahes; igasugune nõrkus haihtub; kangelaslikkus muutub võimalikuks. Tõepoolest, kõik see, mille üle oleme eelpool mõtisklenud, on kokku võttes jäägitu armastuse küsimus. Tõeline armastus – armastus, mille Jumal meie südamesse valab, jääb alati peale. Kui armastus valitseb, allutab see kõik muu. Armastus, millest me räägime, ei ole nõrkuse, vaid tugevuse sünonüüm. See on relv, millele miski ei suuda vastu seista. Ainult märtrisurmaks valmis olevate hingede armastus võib saavutada võidu isekuse ja ebapuhtuse impeeriumi üle. Ja just Neitsi südames leiame selle armastuse eeskuju ja allika, mida maailmas enam ei eksisteeri, kuid mis peab olema meie oma. Credidimus Caritati.

Jumal õnnistagu teid kõiki!

Menzingenis, 3. septembril 2022
Püha Pius X pühal

Don Davide Pagliarani, kindralülem

Kanoonilises õiguses on moraalne juhis – mida kasutatakse ka tsiviilõiguses –, mis ütleb, et vaenulikke seadusi, teisisõnu seadusi, mis piiravad mingit õigust või vabadust, tuleb tõlgendada rangelt ja nende kasuks, kes neile alluvad. Ning vastupidi, soodsaid seadusi tuleb tõlgendada laialdaselt.

See moraalne juhis, mis pärineb Rooma õigusest, on ladina keeles sõnastatud järgmiselt: «odiosa sunt restringenda, favores sunt ampliandi». See väljendab nii heatahtlikkust kui ka muret õigluse pärast, eriti selleks, et vältida kättemaksuhimu. Kanooniline õigus on selle põhimõtte üle võtnud ja see on oluliseks allikaks kirikuseaduste tõlgendamisel. Kiriku suus on see üks halastuse väljendus, mis aga ei välista õiglust.

Praeguse pontifikaadi suur juhtidee on pandud just nimelt selle halastuse motiivi alla. Kuid topeltnäide, mille hiljuti tõid endaga motu proprio  Traditionis custodes ja eelkõige sellele Jumalateenistuse ja Sakramentide Distsipliini Kongregatsiooni prefekti piiskop Arthur Roche poolt antud tõlgendus, on kõike muud kui halastav. 

Tundub isegi, et ta peab Tridenti missat iseeneses  «põlgusväärseks», kuna seda tuleb igal võimalikul viisil piirata.

Iseloomulikuks näiteks on vastus, mis puudutab nende preestrite Tridenti missa pühitsemise volitusi, kes on preestriks pühitsetud peale motu proprio avaldamist. Seesama juhis meenutab meile, et piiskop on «kogu liturgilise elu moderaator, edendaja ja kaitsja», kuid tal on Traditionis custodes, artikkel 4 järgi kohustus vastava volituse andmiseks konsulteerida Püha Tooliga. 

Seega, kaitsja ja edendaja küll, kuid tähelepaneliku jälgimise all.

Uue liturgia ühtsus

Üks keskseid elemente, mida sageli korratakse, on mure liturgilise ühtsuse pärast. Kuid millise liturgilise ühtsusega on tegemist?

Varem võis katoliiklane minna ükskõik millisesse oma riituse kogudusse kogu maailmas ja hõlpsasti jälgida seal pühitsetavat missat. Tänapäeval aga pole see enam võimalik. Esiteks, keele pärast: sest ladina keelest, mis andis imelise ühtsuse, on loobutud. Teiseks, riituses välja kujunenud lugematute variatsioonide – nii tselebrandi vabaks valikuks jäetud osade mitmekordistamise, kui ka uute tekstide nagu missakaanonite, mille täpset arvu on raske teada rohkuse tõttu. Ning viimaks, tselebrandi „kreatiivsuse“ tõttu, mis on rohkemal või vähemal julgustatud eesmärgist soodustada „aktiivset“ osalemist. Tegelikult aga ei ole liturgia kunagi varem eri paigus ning isegi ühe riigi territooriumil, olnud niivõrd erinev.  

Programmeeritud loobumine

Räägitakse ja korratakse seda, mis ilmnes juba motu proprios: uued meetmed on lihtsalt ajutised mööndused, millel pole muud eesmärki, kui  võimaldada Tridenti riitusesse kiindunud ustavatel järk-järgult uuele liturgiale üle minna. Ja ei midagi muud. Keelatud on kõik see, mis võib vähimalgi määral minna teises suunas. Seega, kuna piiskopkondade poolt heaks kiidetud tõlgetes puudub Tridenti riituse tekstide lektsionaar (lugemiste raamat), on lubatud – ja isegi vajalik, nagu kinnitab juhis – Piibli otsene kasutamine heakskiidetud tõlkes. Kuid piiskop ei tohi anda luba avaldada „ rahvakeelseid lektsionaare, mis reprodutseerivad eelmise riituse lugemistsüklit“. Raske on olla väiklasem. 

Veel üks märgatav väiklus keelab preestril, kes nädala sees pühitseb Novus Ordo missat, pühitseda samal päeval teise missana Tridenti riitust. Esitatud põhjus väärib mainimist: „Päevas kahe missa pidamine pole võimalik seetõttu, et puudub „õigustatud põhjus“ või „pastoraalne vajadus“, nagu nõuab kaanon 905 §2: usklike Euharistia austamise õigust ei ole mingil viisil pärsitud, kuna neile pakutakse võimalust osaleda Armulaual selle praeguses rituaalses vormis.“ Asjaomased usklikud hindavad „pastoraalse vajaduse“ puudumist. Mis aga puudutab neid, kellel oli veel lootust, et asjad ei saa enam minna kaugemale ja et, võib-olla, ettekirjutuste halastav ellurakendamine võiks tuua teatud rahu, võivad sellest lootusest loobuda.

Vaenulik selgitus 

Üks ettekirjutus läheb veelgi kaugemale kui motu proprio ise või vähemalt annab selle kohta väga kitsendava selgituse, mida vastavalt ülal toodud selgitustele võiks kanoonilise õiguse järgi pidada isegi „vaenulikuks“.    

Viidates Traditionis custodes artiklitele 1 ja 8, keelab see ettekirjutus vana riituse kasutamise – see tähendab, peale Armulauda teiste sakramentide jagamise väljaspool personaalkogudusi, mis on rajatud enne uue motu proprio ilmumist. Seejärel võib piiskop anda neile loa ka teiste sakramentide pühitsemiseks. Varasemat pontifikaalset riitust ei tohi aga mitte mingil juhul kasutada. See selgitus on jällegi õigust või vabadust piirav.  

Kuid kui järele mõelda, siis need ettekirjutused ainult arendavad motu proprio seadust ja näitavad selle sügavamat kavatsust. Need kõrvaldavad igasugused kahtlused selle kohta, et traditsiooniline missa tahetakse pikemas perspektiivis täielikult kaotada. Nad kehtestavad kogu oma rangusega surmaotsuse, mis on kuulutatud Tridenti riituse kasutamisele. Siinkohal on meil võimalus meenutada veel teist ladina õiguse moraalijuhist: Summum jus, summa injuria, mida võib tõlkida “ülimast õigusest saab ülim ebaõiglus”. See on õppetund, mille jättis meile Jumalateenistuse Kongregatsiooni prefekt.

Armsad P. Pius X Preestrite Vennaskonna liikmed ja sõbrad,

motu proprio Traditiones custodes ja selle kaaskiri on niinimetatud traditsioonilistes ringkondades tekitanud suurt vastukaja. Me näeme väga loogiliselt, et järjepidevuse hermeneutika ajajärk selle kahetähenduslikkuse, illusioonide ja võimatute pingutustega on läbi saanud ja justkui peoga pühitud. Motu proprios toodud väga selged ja ühemõttelised meetmed Vennaskonda otseselt ei puuduta, kuid need peaksid ärgitama meid sügavale järelemõtlemisele. Seetõttu on oluline vaadelda asju distantsilt ja esitada endale alati vana ja alati uus küsimus: miks on Tridenti Missa pärast viitkümmet aastat ikka ja jälle vaidluste põhiteemaks?

Me peame eelkõige meenutama, et püha Missa on kõikide aegade kibedaima võitluse jätkamine: lahing Jumala riigi ja saatana riigi vahel. See sõda saavutas oma kõrgpunkti Kolgata mäel meie Issanda triumfiga. Kristus sai inimeseks selle võitluse ja selle võidu pärast. Kuna meie Issanda võit leidis aset ristil ja Tema Veres, siis on mõistetav, et selle jätkamine on palistatud konfliktide ja vastuoludega. Iga kristlane on kutsutud sellesse võitlusesse: meie Issand tuletab seda meile meelde, öeldes, et Ta “ei ole tulnud tooma rahu, vaid mõõka” (Mt 10:32). Ei ole imestada, et kõikide aegade Missa, mis on täiuslik väljendus meie Issanda lõplikust võidust läbi lepitusohvri, on ise vastuolude märk. 

Kuid miks on Missa koguni Kiriku sees muutunud vastuolude märgiks? Vastus on lihtne ja see vastus muutub aina ilmsemaks. Pärast viitkümmet aastat valgustavad selle vastuse elemendid iga hea tahtega kristlast: Tridenti Missa väljendab ja vahendab sellist arusaama kristlikust elust ja seega ka Kirikust, mis on täiesti ühildamatu Vatikani II kirikukogu eklesioloogiaga. Probleem ei ole seega mitte ainult liturgilisel, esteetilisel või puhtformaalsel tasandil. Probleem on samal ajal ka õpetuslikul, moraalsel, vaimsel, eklesioloogilisel ja liturgilisel tasandil. Kokkuvõtvalt: probleem puudutab eranditult kirikliku elu kõiki aspekte – see on küsimus usust. 

Ühel pool on kõikide aegade Missa, sellise Kiriku lipp, mis esitab maailmale väljakutse ja on teadlik oma võidust, sest tema lahing ei ole midagi muud kui meie Issanda võitluse jätkamine, et hävitada patt ja saatana riik. Missaga ja Missa läbi kaasab Kristus kristlikud hinged oma võitlusesse ja laseb neil saada osa nii Tema ristist kui Tema võidust. Kaks asja iseloomustavad seda kõike: ohvrivaim ja kõigutamatu lootus. 

Teisel pool on aga Paulus VI Missa, autentne väljendus Kirikust, mis tahab elada maailmaga harmoonias ja võtab kuulda maailma nõudmisi; Kirikust, mis ei taha enam viia võitlusesse maailma vastu, sest tal ei ole maailmale midagi enam ette heita; Kirikust, millel pole enam midagi õpetada, sest ta kuulab maailma jõude; Kirikust, millel pole enam meie Issanda ohvrit vaja, sest ta ei tunne enam patu mõistet ja kus pole seetõttu ka meeleparandust vaja; Kirikust, millel ei ole enam ülesannet taastada meie Issanda kõikehõlmav kuningriik, sest ta tahab panustada parema, vabama, võrdõiguslikuma ja keskkonnateadlikuma maailma kujundamisesse. Ta tahab saavutada seda kõike inimlike vahenditega. Humanistlikule missioonile, nii nagu Kiriku juhid on eesmärgiks seadnud, peab vastama ka humanistlik ja sakraalsuseta liturgia. 

Viimase viiekümne aasta võitlus, mis koges 16. juulil tähenduslikku momenti, on sõda kahe riituse vahel: viimaselt on see sõda kahe erineva ja vastandliku arusaamise vahel Kirikust ja kristlikust elust; need arusaamised on absoluutselt ühildamatud ja neid ei saa omavahel siduda. Sarnaselt püha Augustinusega saame me ütelda: kaks Missat (Missakorda) on loonud kaks linna – kõikide aegade Missa(kord) lõi kristliku linna ning uus Missa(kord) lõi humanistliku ja ilmaliku linna. 

Kui armas Jumal laseb sellel kõigel sündida, siis kindlasti ainult seetõttu, et sellest tekiks suurem hüve: eelkõige meile, kel on teenimatu õnn tunda Tridenti Missat ja saada sellest vaimset kasu. Meil on varandus, mille väärtust ei oska me alati hinnata ja mida me tihti harjumusest säilitame. Kui midagi väärtuslikku rünnatakse või põlatakse, siis aitab see meil mõista ka kogu selle väärtust. Teenigu see 16. juulil avaldatud ametlike tekstide karmuse põhjustatud “šokk” eesmärki, et me uuendaksime oma truudust Tridenti Missale, seda süvendaksime ja uuesti avastaksime: see Missa – meie Missa – peab muutuma tõepoolest selleks pärliks evangeeliumi tähendamissõnast, mille nimel me kõigest loobume. Kes ei ole valmis Missa eest verd valama, ei ole ka väärt seda Missat pühitsema. Kes ei ole valmis kõigest loobuma, et seda Missat hoida, ei ole ka väärt sellest Missast osa võtma. 

See peaks olema meie esimene reaktsioon nende sündmuste valguses, mis Kirikut praegu raputavad. Meie kui preestrite ja katoliiklaste reaktsioon peab sügavuselt ja ulatuselt ületama kõik võimalikud rahutukstegevad ja lootusetud kommentaarid. 

Armsal Jumalal on kindlasti eesmärk, miks Ta sellel uuel rünnakul Tridenti Missa vastu laseb toimuda. Kellelgi ei saa olla kahtlust, et viimastel aastatel on arvukad preestrid ja usklikud selle Missa avastanud ning jõudnud seeläbi uuele vaimsele ja moraalsele tasandile, mis on avanud nende hingedele tee pühitsusele. Äsja selle Missa vastu seatud meetmed peaksid neid hingi sundima eemalduma sellest, mis nad on avastanud. Nüüd peavad nemad valima selle, mida iga läbinägeliku katoliiklase südametunnistus nõuab. Neil on olemas vahendid, et asjadel vahet teha. Paljud hinged seisavad tähtsa valiku ees, mis puudutab nende usku, sest – korrakem seda veel – Missa on õpetusliku ja moraalse universumi kõige kõrgem väljendus. Lõpuks on küsimus selles, kas valida katoliku usk kogu selle täiuses ja teha sellega otsus meie Issanda Jeesuse Kristuse, Tema risti, Tema ohvri ja Tema kuningriigi kasuks. Küsimus on selles, kas otsustada Tema Vere kasuks, jäljendada Ristilöödut ja järgida Teda täieliku, radikaalse ja järjekindla truudusega kuni lõpuni. 

P. Pius X Preestrite Vennaskond on võtnud kohustuseks abistada kõiki hingi, kes on praegu ehmatuses ja segaduses. Meie kohustus on eelkõige anda neile faktide abil kindlust ja teadmist, et Tridenti Missa ei hääbu maa pealt mitte kunagi. See on ääretult hädavajalik lootuse allikas. Lisaks peab igaüks meist, olgu siis preester või ilmik, ulatama neile abistava käe, sest see, kellel ei ole püüdlust anda teistele hüvesid, mida ta ise kasutada saab, ei ole ise neid hüvesid väärt. Nii näitame me ka tegelikkuses oma armastust hingede ja Kiriku vastu. Sest iga hing, mille me võidame meie Issanda ristile ja Tema mõõtmatule armastusele, mida Ta tõestas oma ohvri läbi, on tõepoolest võidetud Kirikule ja armastusele, mis Kirikule elu annab ja millest ka meie peame olema hingestatud. 

Me usaldame selle kõik Maarjale, Valuemale, temale suuname me oma palved, sest mitte keegi teine ei mõista paremini meie Issanda ohvrit ja Tema võitu ristil. Mitte keegi peale Maarja ei ole nii sügavuti meie Issanda kannatustest ja triumfist osa võtnud. Tema kätesse asetas Issand kogu Kiriku. Seetõttu usaldati Maarjale ka Kiriku kõige hinnalisem vara: meie Issanda testament – püha Missaohver.

Menzingenis 22. juulil 2021. a., püha Maarja Magdaleena pühal
Don Davide Pagliarani, kindralülem

Paavst Franciscuse pontifikaadi teemaline intervjuu Püha Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülemaga 

DICI: Austatud isa, paavst Franciscuse tõusmisest püha Peetruse troonile on möödunud kaheksa aastat. Selle aastapäeva puhul olite lahkesti nõus andma meile intervjuu, mille eest oleme teile väga tänulikud. 

Mõnedele paavst Franciscuse pontifikaadi vaatlejatele, eriti neile, kes on seotud Traditsiooniga, näib ideede võitlus nüüd läbi olevat. Nende sõnul domineerib nüüd praktika, see tähendab laialdasest pragmatismist inspireeritud konkreetne tegevus. Mida teie sellest arvate?

Isa Pagliarani: Ma ei ole päris kindel, et tegusid ja ideesid peaks niimoodi vastandama. Paavst Franciscus on kahtlemata väga pragmaatiline. Ent valitsejana teab ta suurepäraselt, kuhu suundub. Suuremahuline tegevus tõukub alati teoreetilistest põhialustest, ideede kogumist, kus on sageli valdavaks üks keskne idee, millega võib ja peab olema seotud igasugune praktika. 

Tuleb tunnistada, et püüdlused mõista Franciscuse pragmatismi põhialuseid on toimunud katse ja eksituse meetodil. Näiteks arvasid mõned inimesed, et tema tegutsemispõhimõtted võib leida teologia del pueblo’st, vabastusteoloogia hulga mõõdukamast Argentina versioonist. Kuid tegelikult tundub mulle, et Franciscus on nii sellest kui üldse igast teadaolevast süsteemist väljaspool. Usun, et tema tegusid elustavat mõtlemist ei saagi rahuldavalt analüüsida ega tõlgendada, kui piirduda traditsiooniliste teoloogiliste kriteeriumitega. Ta ei ole mitte ainult igast teadaolevast süsteemist väljaspool, vaid neist kõigist kõrgemal! 

Mida te silmas peate?

Näiteks Johannes Paulus II ajal jäid kõigele taunitavale vaatamata katoliku õpetuse teatud punktid puutumatuks. Ka Benedictus XVI puhul oli tegemist Kiriku juurtega seotud vaimsusega. Tema märkimisväärsed pingutused teha ringist ruutu sobitades Traditsiooni kirikukoguaegse või -järgse õpetusega olid küll nurjumisele määratud, kuid näitasid siiski muret Traditsioonile ustavaks jäämise pärast. Ent Franciscus selle pärast ei muretse. Valitsusaeg, mille all elame, on Kiriku jaoks ajalooline pöördepunkt: veel säilinud kindlused on nüüd inimlikust seisukohast igaveseks purustatud; ning samal ajal on Kirik oma hingi ja maailma puudutava missiooni ümber määratlenud, muutes seda radikaalselt.

Selle murrangu täit ulatust on veel vara hinnata, kuid võime juba proovida seda analüüsida.

Patt ja halastus

Ütlete, et veel püsinud kindlused on nüüd purustatud. Millistest kindlustest on jutt?

Pean siin eriti silmas viimseid kõlbelisi aluseid, millel rajaneb nii kristlik ühiskond kui iga loomulik ühiskond. See pidi juhtuma varem või hiljem, see oli ainult aja küsimus. Seniajani on Kirik hoolimata mõningatest kõrvalekalletest jäänud kindlaks oma moraalsetele nõudmistele, mis puudutavad näiteks kristlikku abielu, ja kõik seksuaalhälbed endiselt selgesti hukka mõistnud… Paraku põhinesid need nõudmised sellisel dogmaatilisel teoloogial, mis oli oma eesmärgist kõrvale kaldunud ning seeläbi ebastabiilseks muutunud. Oli vältimatu, et needki kord vankuma lööksid. Kindlad tegutsemispõhimõtted ei saa kaua püsida, kui nende jumaliku autori mõiste on nõrgenenud või moonutatud. Need moraaliprintsiibid suutsid jääda kestma mõneks ajaks, lausa aastakümneteks, kuid oma alustalast ilma jäetuna kuulutati nad ühel päeval paratamatult „vananenuks“ ja neid hakati sama hästi kui eitama. Sellele me olemegi tunnistajaks Franciscuse pontifikaadi ajal, iseäranis 2016. aasta 19. märtsil avaldatud apostelliku ekshortatsiooni Amoris laetitia puhul. Nimetatud dokument ei sisalda mitte ainult tõsiseid eksitusi, vaid näitab ka läbinisti uut historistlikku lähenemist.

Missugune see uus lähenemine on? Mis võis sellise valiku tingida?

Paavst Franciscusel on väga täpne üldnägemus kaasaja ühiskonnast ja tänapäeva Kirikust – ning isegi kogu ajaloost. Mulle näib, et ta on mõjutatud mingist hüperrealismist, mis on väidetavalt „pastoraalne“. Tema sõnul peab Kirik faktidele näkku vaatama: tal on võimatu jätkata moraaliõpetuse kuulutamist, nagu ta seda seni teinud on. Seetõttu peab ta otsustama anda järele nüüdisaegse inimese nõudmistele ja järelikult oma emarolli ümber kujundama.

Muidugi peab Kirik alati ema olema. Ent selle asemel, et olla ema oma elu edasi andes ja lapsi kasvatades, on ta nüüd ema niivõrd, kuivõrd ta oskab oma lapsi kuulata, mõista ja nendega kaasas käia… Sellist hoolt, mis ei ole iseenesest halb, tuleb siin mõista uues ja väga konkreetses mõttes: Kirik ei saa ega tohi ennast enam peale suruda. Ta peab olema passiivne ja kohanema. Just kirikuelu, nagu seda praegu elatakse, tingib ja määrab Kiriku missiooni ja isegi tema raison d’être. Kuna ta ei saa näiteks enam nõuda Püha Armulaua vastuvõtmisel samu tingimusi kui varem sel põhjusel, et tänapäeva inimene näeb neis talumatut sallimatust, seisneb selle loogika järgi ainus realistlik ja tõeliselt kristlik reaktsioon olukorraga kohanemises ja nende nõuete ümber määratlemises. Nõnda muutub moraal olude sunnil: igavesed seadused alluvad nüüd arengule, mida tingivad ajaloolised olud ning võltsi ja valesti mõistetud ligimesearmastuse käsud.

Kas paavst on teie arvates selle arengu pärast rahutu? Kas ta tunneb vajadust seda õigustada? 

Kahtlemata pidi paavst olema juba algusest peale teadlik reaktsioonist, mille niisugune protsess Kirikus esile kutsub. Küllap oli ta teadlik ka sellest, et avab uksi, mis olid üle kahe tuhande aasta kindlalt suletud olnud. Kuid tema jaoks kaaluvad ajaloolised nõuded üles kõik teised kaalutlused. 

Selles valguses omandab tema sõnavõttudes kõikjal esinev halastuse mõiste oma täieliku väärtuse ja ulatuse. See ei ole enam armastava Jumala vastus, kes avasüli tervitab kahetsevat patustajat, et ta uueks muuta ja anda talle tagasi elu armus. Nüüd on sellest saanud hukatuslik halastus, mis on muutunud vajalikuks, et rahuldada inimkonna tungivaid vajadusi. Inimestel, keda peetakse nüüd võimetuks isegi loomuseadusi austama, on range õigus sellele halastusele, omamoodi armulikule amnestiale Jumalalt, kes samuti kohandub ajalooga, olemata enam selle valitseja.  

Nii ei loobuta mitte ainult usust ja üleloomulikust korrast, vaid ka ausaks ja õiglaseks eluks hädavajalikest moraaliprintsiipidest. See on hirmutav, sest tähendab moraali ristiusustamisest loobumist: vastupidi, katoliiklased peavad nüüd omaks võtma maailma moraali, või vähemalt kohandama – igal üksikjuhul eraldi – moraaliseadust praegustele moraalinormidele, ka „taasabiellunud“ lahutatud paaride ja isegi samasooliste paaride normidele. 

Sellest halastusest on saanud midagi imerohu laadset, alus uuele evangeliseerimisele, mida pakkuda ajastule, mille pööramine ei ole enam võimalik, ning kristlastele, kellele ei saa enam peale panna kümne käsu iket. Selle asemel et ohus olevaid hingi usus innustada ja kinnitada, rahustatakse ja lohutatakse neid nõnda nende patuses olekus. Usu valvur kaotab seda tehes isegi loomuliku korra – mis tähendab, et järele ei jää üldse midagi.

Nende eksituste aluseks on transtsendentsuse ja vertikaalsuse täielik puudumine. Enam ei ole ühtki – isegi mitte kaudset – viidet üleloomulikele asjadele, elule pärast surma, armule ja eelkõige meie Issanda lunastustööle, kes kindlustas kõigile inimestele pääsemiseks vajalikud vahendid. Nende vahendite igikestvat mõjusust ei kuulutata ega tunta enam. Me ei usu enam nendesse! Selle tulemusel taandub kõik puhtalt horisontaalsele ja historistlikule nägemusele, kus ettenägematus valitseb põhimõtete üle ja kus on tähtis üksnes maine heaolu.

Kas see pöördepunkt, mida te mainisite, on veel kooskõlas Vatikani II kirikukoguga, või jääb see juba Vatikani III kirikukogule, mis ei ole veel toimunud?

Kirikukogul sõnastatud suunistega ollakse kooskõlas ja samas neid ka ületatakse. Sellel on väga lihtne põhjus: Vatikani II kirikukoguga tahtis Kirik end maailmaga sobitada, „ajakohastuda“ tänu aggiornamento’le, mida edendasid Johannes XXIII ja Paulus VI. Nõnda siis jätkab Franciscus seda maailmaga kohanemist, kuid uues ja äärmuslikus mõttes: Kirik peab nüüd kohanema maailma enda patuga – vähemalt seni, kui see patt on „poliitiliselt korrektne“. Seega esitatakse seda siis armastuse ehtsa väljendusena kõigis vormides, mida kaasaja ühiskond aktsepteerib ja mida lubab halastaja Jumal. Ikka üksikjuhtumite kaupa, kuid need erandjuhud on määratud saama normiks, nagu võib juba näha Saksamaal. 

Paavst Franciscuse utoopia

Kas traditsioonilise moraali hävitamise kõrval soovitab paavst Franciscus kasvatada ka väärtusi? Teisisõnu, missugusele vundamendile ta teie arvates ehitada tahab?

See on väga asjakohane küsimus, millele paavst ise andis vastuse 3. oktoobril 2020 oma viimases entsüklikas Fratelli tutti, tehes meile ettepaneku „võtta vastu väljakutse kujutada ette uut inimkonda. […] See on tõeline tee rahuni.” Seda nimetatakse utoopiaks, ja nii juhtub kõigiga, kes end oma juurtest ära lõikavad. Lüües lahku jumalikust traditsioonist, pürgib paavst ideaalse ja abstraktse täiuslikkuse poole, mis on reaalsusest lahti ühendatud.

Ta küll eitab seda, kuid samas lõigus, kus ta möönab, et tema sõnad „kõlavad fantaasiana“, täpsustab ta, millele kavatseb oma seisukohta põhjendades toetuda: see on „suur põhimõte, et on olemas õigused, mis tulenevad ainuüksi meie võõrandamatust inimväärikusest“. Ometi õpetavad Ilmutus ja  Traditsioon just seda, et inimloomus pole sõltumatu. Nagu ütleb Chesterton: „Kui võtta ära üleloomulik, jääb alles vaid ebaloomulik.“ Ilma Jumalata kaldub loodu üksi muutuma „ebaloomulikuks“. Kutsudes ja ülendades inimese üleloomulikku korda, on Jumal korraldanud meie loomuse armu jaoks. Seetõttu ei saa loomus endas sügavat korratust tekitamata üleloomulikku korda kõrvale tõrjuda. Franciscuse unistus on sügavalt naturalistlik. 

Teine märk unistuse utoopilisusest on see, et see omandab universaalse ulatuse: küsimus on selle peale surumisest kõigile autoritaarsel ja absoluutsel viisil. Kunstlikult kavandatud unistusi saab peale suruda ainult kunstlikul viisil…

Kuid millest koosneb paavst Franciscuse utoopia?

Täiuslikus kooskõlas tänapäeva inimese püüdlustega, kes on läbi imbunud oma väidetavatest õigustest ja lahutatud juurtest, võib selle kokku võtta kahe ideega: terviklik ökoloogia ja ülemaailmne vendlus. Ei ole juhus, et paavst on pühendanud kaks võtmetähtsusega entsüklikat neile teemadele, mis tema enda väitel iseloomustavad tema pontifikaadi kahte põhiosa. 

Laudato sì’ (24. maist 2015) terviklik ökoloogia ei ole midagi muud kui tervele inimkonnale pakutud uus moraalsus, mis jätab kõrvale Ilmutuse ja seetõttu ka evangeeliumi.  Selle põhimõtted on puhtalt meelevaldsed ja naturalistlikud. Need harmoneeruvad ilma mingite raskusteta inimkonna ateistlike püüdlustega, mille liikmed suhtuvad kirglikult planeeti, millel elavad, ning on takerdunud puhtmateriaalsetesse küsimustesse. 

Ning Fratelli tutti ülemaailmne vendlus, mida paavst väga pidulikult propageerib Abu Dhabi deklaratsioonis, millele kirjutas 4. veebruaril 2019 alla ka  Al-Azhari suurimaam, ei ole muud kui naturalistlik karikatuur kristlikust vendlusest, mis rajaneb Jumala isadusel, mis on ühine kõigile Kristuse lunastatud inimestele. Selline vendlus on tegelikult identne vabamüürliku vendlusega, mis ei ole kahel viimasel sajandil teinud muud kui külvanud vaenu, eriti Kiriku vastu, metsiku sooviga seada ennast ainsa tõeliselt võimaliku inimestevahelise vendluse asemele.

See ei ole ainult üleloomuliku korra eitamine, mis taandab Kiriku filantrooplikuks vabaühenduseks, vaid ka teadmatus pärispatu haavadest ning selle unustamine, et inimloomuse taastamiseks ja inimeste seas rahu edendamiseks on vajalik Jumala arm.

Kuidas saaks selles kontekstis ikkagi eristada Kiriku ja kodanikuühiskonna rolli?

Tänapäeval esitab Kirik kuvandit preesterlikust väest, mis on kaasaja ühiskonna ja selle sotsiaalpoliitiliste vajaduste teenistuses… Kuid see preesterlus ei ole enam pühendunud institutsioonide ristiusustamisele ega taas paganlikuks muutunud moraalinormide reformimisele. See on traagiliselt inimlik preesterlus, millel puudub üleloomulik mõõde.  Paradoksaalselt leiavad kodanikuühiskond ja Kirik, et nad võitlevad nüüd külg külje kõrval ühiste eesmärkide nimel, nagu kristluse õitseaegadel… kuid seekord soovitab ja surub ilmalikustunud ühiskond oma vaateid ja ideaale Kirikule peale. See on tõeliselt hirmutav: ilmalikust humanitaarsusest on saanud Kiriku valgus ja sool, mis talle maitse annab. Viimaste aastate ummisjalu tormamine õpetuslikes ja moraaliküsimustes on hea näide alaväärsuskompleksist, mis vaimulikel tänapäeva maailma suhtes säilinud on. 

Ent ometi – ja see on meie usu müsteerium ja ühtlasi meie lootus – Kirik on püha! Ta on jumalik! Ta on igavene! Hoolimata praeguse tunni muredest on tema siseelu kogu oma ülevuses kahtlemata nii kaunis, et vaimustab Jumalat ja ingleid. Nagu alati, on Kirikul ka täna olemas kõik hingede juhatamiseks ja pühitsemiseks vajalikud vahendid! 

Kristus-Kuninga hädavajalikkus

Kuidas saaks Kirik teie arvates vabaneda nendest eksitustest ja ennast uuesti üles ehitada?

Eelkõige tuleb öelda lahti utoopiatest ja pöörduda tagasi reaalsusesse, naasta Kiriku juurte juurde. Võib tuua välja kolm olulist punkti, mis Kirik peab tagasi võitma ning järeleandmisi tegemata ja keerutamata jälle kuulutama: pärispatu olemasolu ja selle tagajärjed (kolme liiki himud, millest räägib püha Johannes oma esimeses kirjas) – see aga on vastuolus igasuguse naturalistliku naiivsusega; armu vajalikkus (arm on lunastuse vili, ainuke, kuid kõikvõimas vahend nende laastavate tagajärgede üle võidu saavutamiseks); ning lõppsihi transtsendentsus (see siht ei ole siin maailmas, vaid Taevas). 

Selle kõige juurde tagasipöördumine tähendaks, et hakatakse jälle „kinnitama oma vendi“. Taas kord kuulutataks tõelist katoliku usku, mis on igasuguse üleloomuliku elu hädavajalik tingimus. See on ka loomuseaduse asendamatu kaitsja, mis on oma päritolult jumalik, igavene ja muutumatu, hädavajalik aluskalju inimese juhtimiseks täiusele.

Need kolm mõistet võib kokku võtta üheksainsaks ideaaliks, milleks on Kristus-Kuningas. Tema on meie usu tuum. Tema on kogu armu allikas. Tema tegi selle loomuseaduse, mille Ta inimeste loomisel nende südamesse kirjutas. Jumalik seaduseandja ei muutu. Ta ei loobu oma meelevallast. Nii nagu ei saa muuta seda seadust ilma usku ennast muutmata, ei saa seda ka taastada, andmata jumalikule seaduseandjale au, mis Talle õigusega kuulub.

Lihtsalt öeldes: me ei tohi alistuda sellele maailmale, vaid peame „võtma kõik kokku Kristuses“. Kirikul on Kristuses ja Kristus-Kuninga läbi kõik vahendid saamaks võitu maailmast, mille vürst on vale isa. Risti läbi on Ta seda juba lõplikult teinud: „Ma olen maailma ära võitnud.“ 

Kas Neitsi Maarjal on selles võidus eriline roll?

Et see on Kristus-Kuninga võit, on see tingimata ka Tema Pühima Ema võit. Jumalaema on alati seotud kõikide oma Poja lahingute ja võitudega. Selle võiduga on ta kindlasti väga eriliselt seotud, sest iial varem pole toimunud niivõrd hukatuslike ja salakavalate eksituste võidukäiku, mis oleksid kristlaste elus teinud nii ulatuslikku ja sügavat laastamistööd. On ju kauneimate aunimede hulgas, mis Kirik on Jumalaemale omistanud, „kõigi eksiõpetuste hävitaja“ – tema purustab nende õpetuste väljamõtlejate pea – ja „kristlaste abi“. Mida lõplikum paistab eksituse võit, seda hiilgavam on Pühima Neitsi Maarja võit.

Intervjuu on tehtud Menzingenis 12. märtsil 2021,
paavst püha Gregorius Suure pühal