Rubriik: SSPX

Ajal, mil paavst Benedictus XVI on tänu oma sammudele P. Pius X Preestrite Vennaskonna ja nelja piiskopi suhtes sattunud suure rünnaku alla, andkem oma allkiri paavsti toetuseks ja näidakem sellega talle oma austust, tänu ja lojaalsust!

Internetileht, mille kaudu saab paavsti toetada, on erinevates keeltes. Seda aktsiooni toetavad ka mitmed tuntud katoliiklikud ühendused, nagu näiteks Una Voce.

http://www.soutienabenoitxvi.org

Vaatamata piiskop Williamsoni intervjuuga esile kerkinud meediatormile ei tohiks tegelikult toimunut – ekskommunikatsioonidekreedi tagasivõtmist – silme eest kaotada. Seetõttu toome siin ära P. Pius X Preestrite Vennaskonna kindralülema msgr. Fellay intervjuu Itaalia ajalehele „Libero“, mis ilmus päev pärast dekreedi avalikustamist 25. jaanuaril 2009. a.

Msgr. Fellay, siin laua peal on Püha Tooli dekreet, millega võetakse tagasi P. Pius X Preestrite Vennaskonna nelja piiskopi ekskommunikatsioon. Mida Te tunnete?

Msgr. Fellay: Rõõmu, rahulolu. Need ei ole inimese tunded, kes usub end olevat võitja.

See, mida P. Pius X Preestrite Vennaskond on alates asutamisest teinud ja ka edaspidi teeb, on ta teinud ja teeb ka edaspidi ainult Kiriku heaks. Ka 1988. aasta piiskopipühitsus teenis seda eesmärku – Kiriku hüve ja ellujäämist. Peapiiskop Lefebvre pidi – ma rõhutan: pidi – järgnevuse kindlustama.

Me ei ole midagi muud kui väike paat tormisel merel. Me oleme kogu aeg Kirikut teeninud ja teeme seda alati ka edasi.

Ekskommunikatsiooni tagasivõtmine ja motu proprio vana Missa vabakslaskmiseks paavst Benedictus XVI poolt on olnud meie väikse paadi jaoks tähtis – tõepoolest tähtis – signaal. Seetõttu räägin ma rõõmust ja rahulolust.

Millal ja kus saite Te dekreedist teada?

Msgr. Fellay: Ma sain sellest teada mõni päev tagasi Roomas, kardinal Castrillon Hoyose, Ecclesia Dei komisjoni presidendi büroos. Me embasime teineteist selle uudise peale.

Seepeale tänasin ma kõigepealt Jumalaema. See on Tema kingitus. Et saavutada tema eestkostet, palvetasid usklikud 1,7 miljonit roosipärga selle eest, et ekskommunikatsioonidekreet tagasi võetaks.

Kes töötas Vatikanis kõige rohkem selleks, et jõuda selle lahenduseni?

Msgr. Fellay: Kindlasti kardinal Castrillon Hoyos, kes juhatab Ecclesia Dei komisjoni, mis hoolitseb Püha Tooli ja Vennaskonna suhete eest, kuid eelkõige paavst Benedictus XVI.

Ma mõistsin seda juba esimesel audientsil, mis mulle peatselt pärast paavsti valimist osaks sai.

Kui ta ka teeb meile etteheiteid, siis on Pühal Isal olnud alati leebe hääl – tõepoolest isalik hääl.

Dekreedis seisab, et Püha Isa usaldab Teie pingutusi „mitte jätta ühtegi vaeva nägemata, et veel avatumalt süvendada vajalikes küsimustes arutelu Püha Tooliga“. Mida see tähendab?

Msgr. Fellay: See tähendab, et me – nagu kõik Kiriku pojad – oleme kutsutud diskuteerima küsimuste üle, mis on põhimõttelised usu ja Kiriku elu seisukohalt.

Ma usun, et tunnistatakse tõsiselt meie positsiooni, mida eelnenud nelikümmend aastat on kritiseeritud.

Me ei palu midagi muud kui luua selgus meie suhtes. Tõsiasi, et Püha Isa tahe on selle suuna võtnud, on meile tõeliselt suur lohutus.

Tähtis on mõista, et ka nendel hetkedel, mil oleme teravalt kritiseerinud, ei ole me olnud kunagi Kiriku või paavsti vastu. Kuidas me saaksimegi olla?

Sageli süüdistatakse meid „lefebvristideks“ olemises. Kuid me ei ole „lefebvristid“, kuigi see jääb meile justkui aunimetuseks: me oleme katoliiklased. Esimene mittelefebvrist oli meie asutaja peapiiskop Lefebvre ise. Kui see saab selgeks, siis mõistetakse ka meie positsioone paremini.

Kõik see vajab veel aega. Kuid ma usun, et samm-sammult saab selgemaks, et kõik, mida me teeme, on Kiriku tegu.

Kas ekskommunikatsiooni tagasivõtmine on läbirääkimiste või kokkuleppe tulemus, või Püha Tooli ühepoolne samm?

Msgr. Fellay: Me oleme palju kordi palunud vana Missa vabakslaskmist ja ekskommunikatsioonidekreedi tagasivõtmist. Ometi ei ole see, mis on praegu toimunud, läbirääkimiste ega kokkuleppe tulemus. See on vaba ja ühepoolne samm, millega Rooma näitab oma heatahtlikkust. See on tõeline hüve. Pikka aega oli meil tunne, et Rooma ei taha sisuliselt asjast rääkida. Siis aga kõik muutus ja me täname paavsti selle eest.

Miks tahtis Benedictus XVI nii väga seda sammu astuda? Kas ekskommunikatsioonidekreedi tagasivõtmine oli keerulise olukorra mõistmine?

Msgr. Fellay: Oo jaa, ma usun, et ta oli täiesti teadlik kõige erinevamatest ja segasematest reaktsioonidest. Peale selle on ta paljudes intervjuudes enne ja pärast paavstiks valimist rääkinud ühemõtteliselt Kiriku kriisist.

Kui ma rääkisin paavsti isalikust leebusest, siis tahtsin mainida tõsiasja, et siin kumab temast läbi teadlikkus meie aja olukorrast, otsustavus siin midagi ette võtta ja tähelepanelikkus kõikide oma vendade ja õdede suhtes.

Seetõttu panevad rohkem või vähem halvad reaktsioonid tema sammule teda kannatama. Kuid kindlasti ei pane need teda meelt muutma. Selles seisneb ka selle otsuse motiiv.

Kas äsja toimunut formuleerida püüdes võib tõdeda, et Traditsioon ei ole enam ekskommunitseeritud?

Msgr. Fellay: Jah, isegi kui see võtab veel mõnda aega, kuni see kogu katoliiklikus maailmas toimub. Kuni tänaseni suhtuti meisse paljudes valdkondades halvemini kui saatanasse. Kõik see, mida me tegime ja ütlesime, pidi igal juhul halb olema. Ma ei usu, et see olukord muutub järsku. Kuid nüüd on olemas Püha Tooli dokument, mis autoriteetselt ütleb: Traditsioon ei ole enam ekskommunitseeritud.

Mida tunneb oma elus ekskommunitseeritu?

Msgr. Fellay: Tunneb tõelist valu, justkui oleks põletusmärgiga märgistatud.

Mis aga meie olukorda puutub, siis pean ma ütlema, et me ei ole end kunagi tundnud ekskommunitseerituna või skismaatilisena. Me tundsime end alati Kiriku osana. Uudis, millest me praegu räägime, näitab, et meil oli õigus.

Siinkohal küsitakse, miks see olukord nii kaua kestis.

Msgr. Fellay: Ma sõnastan selle lühidalt. Me nägime, et Kiriku sees võeti ette uus tee. See tee oli aga meie arusaamise kohaselt suurte hetkeprobleemide põhjuseks.

Mis meid puudutab, siis ei ole me teinud midagi muud kui mõtelnud, õpetanud ja praktiseerinud seda, mida Kirik kuni suunamuutuseni on alati teinud. Ei rohkem ega vähem. Me ei ole midagi uut leiutanud.

Me oleme vaid täpselt Traditsiooni järginud, ja täna ei ole Traditsioon enam ekskommunitseeritud.

Me oleme saanud teada intervjuust, mille piiskop Richard Williamson, meie Vennaskonna liige, on andnud Rootsi televisioonile. Selles intervjuus väljendab ta oma arvamust ka ajalugu puudutavates küsimustes, eriti juutide mõrvamise ja natsionaalsotsialistide küsimuses. On selge, et piiskop saab rääkida kirikliku autoriteediga ainult usu ja moraali küsimustes. Meie Vennaskond ei pea ennast autoriteediks ajalugu puudutavates ja teistes sekulaarsetes küsimustes. Vennaskonna missioon on autentse katoliku õpetuse, nagu see on dogmadesse pandud, taastamine ja levitamine. Selle tegevuse kaudu tuntakse meid ka üle kogu maailma, meid aktsepteeritakse ja hinnatakse. Me näeme suure murega, kuidas sellest ülesandest üleastumisega meie liikme poolt on kahjustatud meie religioosset missiooni. Ma palume seetõttu vabandust Pühalt Isalt ja teistelt hea tahtega inimestelt, keda toimunu on pahandanud. Olgu siinjuures selge, et need [piiskop Williamsoni] arvamused ei peegelda mingil viisil meie preestrite ühenduse hoiakut. Seetõttu olen ma keelanud piiskop Williamsonil praeguseks avalikud seisukohavõtud poliitilistes ja ajalugu puudutavates küsimustes.

Pidevalt uuesti tehtavad süüdistused meie Vennaskonna vastu teenivad ilmselgelt eesmärki meid diskrediteerida. Kuid me ei lase sel end segada jätkamast katoliku õpetuse kuulutamist ning sakramentide jagamist vana ja väärika riituse järgi.

Menzingenis, 27. jaanuaril 2009. a.

Piiskop + Bernard Fellay

Kindralülem

Armsad usklikud!

Piiskoppide kongregatsiooni poolt 1. juulil 1988. a. väljastatud dekreet, millega ekskommunitseeriti peapiiskop Marcel Lefebvre poolt pühitsetud piiskopid, on tagasi võetud. Oleme seda ekskommunikatsiooni alati õigustühiseks pidanud. Nagu te pressiteatest võisite lugeda, võeti see dekreet sama kongregatsiooni teise dekreediga 21. jaanuarist 2009. a. paavsti korraldusel tagasi. See oli ka palveintentsioon, mille ma teile Kristus-Kuninga pühal 2008. a. oktoobris Lourdes’is usaldasin. Ta vastasite mu palveüleskutsele üle ootuste arvukamalt, palvetati 1 703 000 roosipärga, et Meie Armsa Emanda eestkostel saavutada selle teotuse lõppemine.

Vennaskonna piiskoppide kaudu rõhus see teotus ka kõiki neid, kes on Traditsiooniga lähemalt või kaugemalt seotud. Tänagem nüüd Õndsaimat Neitsi Maarjat, kes sisendas Pühale Isale selle selge, heatahtliku ja julge teo. Kinnitagem Pühale Isale oma usinad palved tema eest.

Tänu sellele žestile ei ole katoliiklased, kes on üle maailma Traditsiooniga seotud, tulevikus enam ebaõiglaselt põlatud ega hukka mõistetud seetõttu, et nad on hoidnud oma isade usku. Katoliiklik Traditsioon ei ole enam ekskommunitseeritud. Kuigi ta ei ole seda iseenesest kunagi olnud, on see sageli ja julmal viisil tõsiasi olnud. Täpselt nii nagu Tridenti Missat ei ole kunagi ära keelatud, nagu Püha Isa oma 7. juuli 2007. a. motu proprios Summorum Pontificum õnneks ütelnud on.

21. jaanuari dekreedis tsiteerib piiskop eelmise aasta 15. detsembri kirja kardinal Castrillon Hoyosele, milles ma väljendasin seotust „Jeesuse Kristuse Kirikuga, mis on Katoliku Kirik“ ja samuti toonitasin uuesti, et me järgime kahe tuhande aastast õpetust ja usume kindlalt Peetruse primaati. Ma tõstsin esile, kuidas me Kiriku praeguse olukorra tõttu kannatame, kus see õpetus ja see primaat on tehtud naerualuseks, ning ma lisasin: „Me oleme valmis kirjutama Credole, modernismivastasele tõotusele ja Pius IV usutunnistusele alla oma verega ja järgime kõiki kirikukogusid kuni I Vatikani kirikukoguni k.a. Kuid me ei saa ümber sellest, et me väljendame reservatsioone seoses II Vatikani kirikukoguga. See kirikukogu tahtis olla kirikukogu, mis erineb teistest (vrdl paavstide Johannes Paulus II ja Paulus VI kõnesid). Kõige selle juures jääme me veendunult truuks senisele hoiakule, mille eeskujuks on meie asutaja peapiiskop Marcel Lefebvre, ja me loodame, et ta varsti rehabiliteeritakse.

Loodame ka juhatada sisse „kõnelused“ usku puudutavates seisukohtades, mis kõikide aegade Õpetusametile vastu räägivad. Dekreet tunnistab, et sellise kõnelused on „hädavajalikud“. Me võime vaid tõdeda, et praegu on kriis, mis Kirikut raputab ja et [ajaloos] ei ole midagi sellega võrreldavat: kutsumuste kriis, religioosse elu, katekismuse õpetamise ja sakramentide vastuvõtmise kriis… Juba enne meid hoiatas Paulus VI „Saatana suitsu“ sissetungimise ja Kiriku „enesehävitamise“ eest. Johannes Paulus II ei hoidunud tagasi ütlemast, et katoliiklus Euroopas on „vaikiva apostaasia“ olukorras. Lühikest aega enne tõusmist paavstitroonile võrdles Benedictus XVI ise Kirikut laevaga, „kuhu vesi igast küljest sisse voolab“. Seetõttu tahame me nendel kõnelustel Roomaga arutleda praeguse olukorra sügavate põhjuste üle ja anda sobivad vahendid, et jõuda Kiriku õige olukorra põhjaliku taastamiseni.

Armsad usklikud, Kirik on oma Ema, Õndsaima Neitsi Maarja kätes. Usaldagem teda. Ma palusime temalt vabadust kõikide aegade Missale, igas kohas ja igaühele. Me palusime temalt ekskommunikatsioonidekreedi tagasivõtmist. Temalt, tarkuse troonilt, palume ka usuküsimustes vajalikku valgustust hingedele, kes seda segaduses vajavad.

Menzingenis, 24. jaanuaril 2009. a.

+ Bernard Fellay

Eelmise aasta 8. novembril pühitses FSSPX kindralülem Msgr. Fellay sisse uue kiriku Mehhikos Leonis. Leon on tööstuslinn Mehhiko südames, kus elab ligi miljon inimest. Suuruselt on Leon Mehhikos kuues ja Guanajuato provintsis esimene linn.

Uus kirik on pühendatud Meie Roosipärja Emandale. Kirikut hakati ehitama 2002. aastal ja kogu ehitust finantseerisid Mehhiko distrikti katoliiklased ise.

Prantsusmaal Amiens’is on juba kahel nädalavahetusel toimunud Tridenti Missa väljas vaba õhu käes. Viimasel nädalavahetusel leidis Missa aset Amiens’i Notre Dame’i katedraali esisel väljakul kahekraadises miinustemperatuuris. Missast võttis osa mitusada inimest. Mis on selle põhjus, et traditsioonilist Missat pühitsetakse külma käes toomplatsil?

P. Pius X Preestrite Vennaskond pidi üürilepingu lõppemise tõttu 11. novembril 2007 senisest kirikust lahkuma. Juba aasta enne lepingu lõppemist kohtuti mitmel korral omanikega, pakuti erinevaid lahendusi, kuid üürilepingut sellegipoolest ei pikendatud.

Usklikud pöördusid piiskop Bouilleret’ poole, et paluda tal leida võimalus anda Tridenti Missa pidamiseks nende kasutusse üks Amiens’i 450-st kirikust, kusjuures enamus kirikuid seisavad tühjana. See pöördumine on täielikus kooskõlas ka paavsti motu proprioga. Esmalt saatis piiskop vastuse, et ta püüab leida probleemile lahenduse, kuid pärast seda saabus täielik vaikus. Piiskop ei vastanud kahjuks enam ühelegi palvele, järelepärimisele ega kirjale. Alles esimese vabaõhu Missa järel reageeris piiskop pressiteatega, süüdistades Vennaskonda muuhulgas usuvabaduse ja oikumeenia mitteaktsepteerimises.

Amiens’i usklike võitlus kiriku saamiseks, et oleks koht, kus preestrid saaksid pühitseda Tridenti Missat, on saanud Prantsuse meedias väga suure vastukaja osaliseks ning paljud seisukohavõtud on olnud nende usklike suhtes väga pooldavad ja positiivselt meelestatud.

Pildid Amiens’i toomplatsil aset leidnud pühapäevasest Missast leiate järgmistel aadressidel:
http://www.fsspx.info/special/?id=img1197019892

http://www.amiens-catholiques-sdf.com/content/view/24/8/