Au, kiitus, ülistus sulle olgu, Kuningas ja Lunastaja. Kristus! Poiste hulk sulle laulis vagalt Hosianna.
Paastuajal avaldame iga pühapäeva epistli ja evangeeliumi ning pühapäevaste tekstidega seotud lühikese mõtisklusteksti. Need meditatsioonid on katkendid raamatust “JUMALA LÄHEDUS – mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks“ (isa Maria Magdalena Gabriel OCD).
Lugemine püha Pauluse kirjast filiplastele (Fl 2:5–11)
Vennad! Mõtelge iseenestes sedasama, mida Kristuses Jeesuses: kes, olles Jumala kuju, ei arvanud osaks olla Jumalaga võrdne, vaid loobus iseenese olust, võttes orja kuju, saades inimese sarnaseks; ja ta leiti välimuselt inimesena. Ta alandas iseennast, saades kuulekaks surmani, pealegi ristisurmani. Seepärast on Jumal tõstnud ta kõrgemaks kõrgest ja annetanud talle selle nime, mis on üle iga nime, et Jeesuse nimes nõtkuks iga põlv nii taevas kui maa peal kui maa all, ja et iga keel tunnistaks: Jeesus Kristus on Issand – Jumala Isa auks.
Meie Issanda Jeesuse Kristuse kannatuslugu püha Matteuse järgi (Mt 26:36–75; 27:1–60)
Sel ajal tuli Jeesus koos oma jüngritega paika, mida hüütakse Ketsemaniks, ja ütles jüngritele: „Istuge siin, kuni ma lähen ja palvetan seal!” Ja ta võttis enesega kaasa Peetruse ja kaks Sebedeuse poega ning muutus kurvaks ja tundis ahastust. Siis ta ütles neile: „Mu hing on väga kurb surmani. Jääge siia ja valvake koos minuga!” Ja ta läks pisut eemale, langes silmili maha ja palvetas: „Minu Isa, kui see on võimalik, siis möödugu see karikas minust! Ometi ärgu sündigu nõnda, nagu mina tahan, vaid nii nagu sina!” Ja Jeesus tuli jüngrite juurde ja leidis nad magamast ning ütles Peetrusele: „Niisiis te ei jaksanud ühtainustki tundi koos minuga valvata? Valvake ja palvetage, et te ei satuks kiusatusse! Vaim on küll valmis, aga liha on nõder.” Ta läks teist korda ära ja palvetas: „Minu Isa, kui see ei saa mööda minna nii, et ma sellest ei joo, siis sündigu sinu tahtmine!” Ja kui ta tuli tagasi, leidis ta jüngrid taas magamast, sest nende silmad olid rasked unest. Ja ta jättis nad sinna ning läks jälle ära ja palvetas kolmandat korda, lausudes uuesti needsamad sõnad. Siis Jeesus tuli jüngrite juurde ja ütles neile: „Teie aina magate ja puhkate! Vaata, tund on lähedal ja Inimese Poeg antakse patuste kätte! Tõuske üles, läki! Ennäe, mu äraandja on lähedal!” Ja kui Jeesus alles rääkis, ennäe, tuli Juudas, üks neist kaheteistkümnest, ja temaga oli kaasas suur rahvahulk mõõkade ja nuiadega, saadetud ülempreestrite ja rahvavanemate poolt. Aga tema äraandja oli andnud neile tähise: „See, kellele ma suud annan, ongi tema. Tema võtke kinni!” Ja otsekohe astus Juudas Jeesuse juurde ja ütles: „Tere, rabi!” ning andis talle suud. Aga Jeesus ütles talle: „Sõber, milleks sa siin oled?” Siis nad astusid Jeesuse juurde, panid käed tema külge ja võtsid ta kinni. Ja ennäe, üks Jeesuse kaaslastest sirutas käe ja tõmbas tupest oma mõõga ja lõi ülempreestri sulast ning raius ta kõrva ära. Siis ütles Jeesus talle: „Pista oma mõõk tuppe tagasi, sest kõik, kes mõõga tõmbavad, mõõga läbi hukkuvad! Kas sa arvad, et ma ei või oma Isa paluda, ja ta saadaks mu käsutusse praegu rohkem kui kaksteist leegioni ingleid? Aga kuidas siis saaksid täide minna kirjad, et see nõnda peab sündima?” Sel tunnil ütles Jeesus rahvahulgale: „Kas te olete nagu teeröövli kallale tulnud mõõkade ja nuiadega mind kinni võtma? Ma olen päevast päeva istunud pühakojas õpetamas ja te ei ole mind vangistanud!” Aga see kõik on sündinud, et prohvetite kirjad läheksid täide. Siis põgenesid kõik jüngrid, jättes tema maha. Aga Jeesuse vangistajad viisid ta ülempreester Kaifase juurde, kuhu olid kogunenud kirjatundjad ja vanemad. Peetrus järgnes talle eemalt kuni ülempreestri õueni, läks sisse ja istus maha teenijate juurde, et näha, kuidas asi lõpeb. Aga ülempreestrid ja terve Suurkohus otsisid valetunnistust Jeesuse vastu, et teda surmata, ent ei leidnud, kuigi palju valetunnistajaid astus ette. Viimaks aga astusid ette kaks, kes ütlesid: „Tema on lausunud: „Ma võin Jumala templi lammutada ja kolme päevaga üles ehitada.” Siis ülempreester tõusis püsti ja ütles Jeesusele: „Kas sa ei vasta midagi selle kohta, mida need sinu vastu tunnistavad?” Aga Jeesus vaikis. Ja ülempreester ütles talle: „Ma vannutan sind elava Jumala ees, et sa meile ütleksid, kas sina oled Messias, Jumala Poeg?” Jeesus vastas talle: „Need on sinu sõnad. Ometi ütlen mina teile: Siitpeale te näete Inimese Poja istuvat Väe paremal käel ja tulevat taeva pilvedel.” Siis ülempreester käristas oma rõivad lõhki ja ütles: „Ta on teotanud pühadust! Mis tunnistajaid meil veel on vaja! Vaata, nüüd te olete ise kuulnud pühaduseteotust! Mis teie arvate?” Aga nemad kostsid: „Tal on surmasüü!” Siis nad sülitasid Jeesusele näkku ja peksid teda rusikatega, mõned aga lõid teda kepiga ja ütlesid: „Ütle meile prohveti viisil, Messias, kes see on, kes sind lõi?” Peetrus istus aga väljas õuel. Ja ta juurde astus üks teenijatüdruk ja ütles: „Ka sina olid galilealase Jeesusega.” Aga tema salgas kõigi ees: „Ma ei mõista, mida sa räägid!” Kui ta läks aga värava poole, nägi teda teine teenijatüdruk ja ütles neile, kes seal olid: „Tema oli naatsaretlase Jeesusega.” Ja taas salgas ta vandega: „Ma ei tunne seda inimest!” Üsna varsti ütlesid aga sealviibijad Peetrusele ligi astudes: „Tõesti, ka sina oled üks nende seast, sest su kõneviiski annab su ära.” Siis hakkas ta hirmsasti sajatama ja vanduma: „Ma ei tunne seda inimest!” Ja kohe laulis kukk ja Peetrusele tuli meelde, mis Jeesus oli öelnud: „Enne kui kukk laulab, salgad sina minu kolm korda ära.” Ja sealt lahkudes puhkes ta kibedasti nutma. Aga varahommikul langetasid kõik ülempreestrid ja rahvavanemad Jeesuse kohta otsuse, et ta tuleb surmata, ja viisid ta aheldatult ära ning andsid maavalitseja Pilaatuse kätte. Kui siis tema reetja Juudas nägi, et Jeesus oli mõistetud surma, kahetses ta ja viis need kolmkümmend hõberaha ülempreestritele ja vanematele tagasi, öeldes: „Ma olen teinud pattu, olen süütu vere ära andnud.” Nemad aga vastasid: „Mis see meie asi on? Vaata ise!” Ja visanud hõberahad templisse maha, Juudas eemaldus, läks ära ja poos enese üles. Aga ülempreestrid ütlesid neid hõberahasid üles korjates: „Neid ei tohi templivaramusse panna, sest see on vere hind.” Nad võtsid nõuks osta nende eest potissepa põllu matmispaigaks muulastele. Seepärast hüütakse seda põldu Verepõlluks tänini. Siis läks täide, mis prohvet Jeremija kaudu on räägitud: „Ja nad võtsid kolmkümmend hõberaha, hinna, mille vääriliseks Iisraeli lapsed ta olid hinnanud, ja andsid need potissepa põllu eest, nii nagu Issand mind oli käskinud.” Jeesus pandi aga seisma maavalitseja ette, ja maavalitseja küsis temalt: „Sina oled siis juutide kuningas?” Aga Jeesus lausus: „Need on sinu sõnad.” Ent ülempreestrite ja vanemate kaebuste peale tema kohta ei vastanud Jeesus midagi. Siis ütles Pilaatus talle: „Kas sa ei kuule, mida kõike nad sinu vastu tunnistavad?” Tema ei vastanud talle selle peale ainsatki sõna, nõnda et maavalitseja pani seda väga imeks. Maavalitsejal oli aga tava vastu pühi lasta vabaks üksvang, keda rahvahulk tahtis. Tollal oli vangide seas Barabase-nimeline kurikuulus mees. Kui nad nüüd koos olid, küsis Pilaatus neilt: „Kumma te tahate, et ma lasen teile vabaks, kas Barabase või Messiaks nimetatud Jeesuse?” Ta ju teadis, et nad olid Jeesuse kadeduse pärast tema kätte andnud. Aga kui Pilaatus istus kohtujärjel, saatis ta naine talle sõna: „Ärgu olgu sul midagi tegemist selle õigega, sest ma olen täna öösel unenäos tema pärast palju kannatanud!” Ülempreestrid ja vanemad keelitasid aga rahvahulki, et need nõuaksid Barabast, Jeesuse aga laseksid hukata. Maavalitseja küsis veel kord: „Kumma neist kahest te tahate, et ma vabaks laseksin?” Nemad vastasid: „Barabase!” Pilaatus küsis neilt: „Mis ma siis pean tegema Jeesusega, keda nimetatakse Messiaks?” Nad kõik ütlesid „Löödagu risti!” Aga tema lausus: „Miks nii, mis halba on ta siis teinud?” Rahvahulk karjus aga veel valjemini: „Löödagu risti!” Kui siis
Pilaatus nägi, et ta midagi ei võinud parata, vaid lärm läks aina suuremaks, siis ta võttis vett ja pesi rahvahulga ees oma käsi, öeldes „Ma olen süüta selle verest! Küll te näete!” Ja kogu rahvas kostis talle: „Tema veri tulgu meie ja meie laste peale!” Siis ta laskis neile vabaks Barabase, Jeesust aga laskis piitsutada ja andis ta risti lüüa. Siis võtsid maavalitseja sõdurid Jeesuse kaasa kohtukotta ja kogusid tema kallale terve väesalga. Ja nad võtsid ta riidest lahti ja panid talle selga punase mantli. Ja pununud kibuvitstest pärja, panid selle talle pähe ja pilliroo ta paremasse kätte ja tema ette põlvili heites teotasid teda: „Tervist, juutide kuningas!” Ja nad sülitasid ta peale ja võtsid pilliroo ning lõid talle pähe. Ja kui nad olid teda küllalt teotanud, tõmbasid nad tal mantli seljast ja riietasid Jeesuse ta oma rõivastesse ja viisid ta ära ristilöömiseks. Välja minnes leidsid nad Küreene mehe, nimega Siimon, seda nad sundisid kandma Jeesuse risti. Ja kui nad jõudsid paika, mida hüütakse Kolgataks – see tähendab Pealuu paigaks –, andsid nad Jeesusele juua sapiga segatud veini. Kui ta seda oli maitsnud, siis ta ei tahtnud juua. Aga kui nad tema olid risti löönud, jagasid nad liisku heites ta rõivad omavahel ja istusid maha ning valvasid teda seal. Ja nad panid ta pea kohale kirja tema süüga: „See on Jeesus, juutide kuningas.” Siis nad lõid koos Jeesusega risti kaks teeröövlit, ühe ta paremale ja teise vasemale käele. Möödujad aga parastasid teda päid vangutades: „Sina, kes lammutad templi ja kolme päevaga üles ehitad, päästa iseennast! Kui sa oled Jumala Poeg, siis astu ristilt alla!” Nõndasamuti teotasid teda ka ülempreestrid koos kirjatundjate ja vanematega: „Teisi on ta päästnud, iseennast ei suuda päästa. On ta Iisraeli kuningas, astugu nüüd ristilt alla ja me usume temasse! Ta on lootnud Jumala peale, eks tema päästku ta, kui ta teda tahab, ta ju ütleb, et ta on Jumala Poeg.” Just niisamuti teotasid teda ka koos temaga ristilöödud teeröövlid. Keskpäeval aga tuli pimedus üle kogu maa kuni kella kolmeni pärast lõunat. Kella kolme paiku aga kisendas Jeesus valju häälega: „Elii, elii, lemaa sabahtani?” – see tähendab: „Mu Jumal, mu Jumal, miks sa mu maha jätsid?” Aga mõned sealseisjaist laususid seda kuuldes: „See hüüab Eelijat appi!” Ja kohe jooksis üks nende seast ja võttis äädikaga immutatud käsna, pistis selle roo otsa ja pakkus talle juua. Aga teised rääkisid: „Noh olgu, eks me näe, kas Eelija tuleb teda päästma!” Jeesus aga, kisendades taas valju häälega, heitis hinge. Ja ennäe, templi vahevaip kärises ülalt alla kaheks ja maa värises ja kaljud murdusid ja hauakambrid avanesid ja ärkas üles palju magama uinunud pühade ihusid ja need tulid hauakambritest välja ja läksid pärast tema surnuist ülesäratamist pühasse linna ja paljud said seda näha. Aga kui väeülem ja need, kes koos temaga Jeesust valvasid, nägid maavärisemist ja seda, mis sündis, lõid nad väga kartma ja ütlesid: „Tõesti, see oli Jumala Poeg!” Aga seal oli toimuvat eemalt vaatamas palju naisi, kes olid Jeesusele järgnenud Galileast alates teda teenides, nende seas Maarja Magdaleena ja Jaakobuse ja Joosepi ema Maarja ning Sebedeuse poegade ema. Aga õhtu jõudes tuli rikas mees Arimaatiast, nimega Joosep, kes oli ka Jeesuse jünger. See läks Pilaatuse juurde ja palus enesele Jeesuse ihu. Siis Pilaatus käskis selle anda. Ja Joosep võttis ihu, mässis selle puhtasse linasse ja pani oma uude kaljusse raiutud hauakambrisse, ning veeretanud haua ukse ette suure kivi, läks ära.
JEESUSE VÕIDUKÄIK
Jumala kohalolu – Oo Jeesus, ma tahan Sind saata Sinu võidukäigul, et võiksin järgneda Sulle ka Kolgata teel.
MÕTISKLUS
Jeesus lubab end pidulikult austada, jäädes samas alandlikuks ja leebeks. Ta teab, et Tema vaenlasigi on imbunud sellesse rahvahulka, kes hüüab „Hoosanna“. Ta teab, et peagi hüüavad nad hoopis „Löö ta risti!“. Ta teab seda ja tal oleks võim nad oma jumaliku käega peatada. Jeesus aga ei soovi valitseda jõuga – Tema kuningriik on rajatud armastusele ja tasadusele. Evangelist Matteuski ütleb, et „ütelge Siioni tütrele: Ennäe, su kuningas tuleb sulle tasane, istudes emaeesli seljas“. Selle tasaduse tõttu nõustub Jeesus saama rahva silmis kurjategijaks. Ta laseb end mõnitada, Ta on valmis saama troonilt tõugatud kuningaks. Ent just sellisena, ristilt, tõmbab Ta kõiki enda juurde.
Rõõmsa rongkäigu edenedes näeb Jeesus silmapiiril Jeruusalemma. Püha Luukas kirjutab nii: „Ja kui Jeesus lähedale jõudis, nuttis ta linna nähes tema pärast: „Kui ka sina sel päeval ära tunneksid, mis sinu rahuks on vaja! […] Su vaenlased ei jäta kivi kivi peale, seepärast et sa ei ole ära tundnud oma soosinguaega.”
Jeesus nutab püha linna kangekaelsuse pärast. Ta nutab linna pärast, mis ei tunnista Teda Messiana ega võta vastu Tema rõõmusõnumit. Jeesust, tõelist Jumalat ja tõelist inimest valdab sügav inimlik kaastunne, kui Ta näeb hukatust, mille linn on endale armust keeldudes ise kaela tõmmanud. Ta kannatab ja sureb Jeruusalemma eest – linn aga ei pääse; ta ei soovi pääseda, sest „ta ei ole ära tundnud oma soosinguaega“. See on paljude hingede lugu, nende, kes lükkavad tagasi armu. See on Jeesuse südame kõige sügavam valu. Rõõmustagem Issandat, näidates, et Tema kannatused ei ole olnud asjata. Näidakem, et Tema kallis veri ei läinud raisku. Tema armust keeldudes lükkame tagasi ka Tema kannatused ega lase neil mõjule pääseda.
KÕNELUS
„Oo Jeesus, ma vaatan, kuidas Sa sisened võidukalt Jeruusalemma. Teades, et rahvahulgad tulevad Sind tervitama, ronisid Sa eesli selga ja andsid sellega hämmastava eeskuju alandlikkusest. Rahvas hõiskas rõõmust ja laotas oma rõivaid ja palmioksi Su jalge ette. Rahvas laulis kiidulaule, ent Sina olid täis kaastunnet ja nutsid Jeruusalemma pärast. Tõuse nüüd, mu hing, Päästja teener, ja ühine Siioni tütarde rongkäiguga. Mine vastu oma Kuninga tulekule. Saada Taeva ja maa valitsejat, kes istub eesli seljas, järgne Talle palmi- ja oliivipuuokstega, heade tegude ja voorusliku eluga.“ (Püha Bonaventura)
„Oo Jeesus, kui kibedad olid pisarad, mida Sa valasid linna pärast, kes sind ei tunnistanud. Kui palju on hingi, kes Jeruusalemma kombel hukatusse satuvad, keeldudes Sinu armust. Ma palun nende eest kogu oma väega. Mu Jumal, siin peaks avalduma sinu halastus. Millist suurt armu ma palun, tõeline Jumal, anudes, et Sa armastaksid neid, kes Sind ei armasta, vastaksid neile, kes Sinu poole ei hüüa, tervendaksid neid, kes naudivad oma haigust. […] Sa ütled, oo Issand, et oled tulnud otsima patuseid. Vaata, Issand, siin nad on. Meid vaadates ära aga näe meie pimedust, Jumal, vaid oma Poja kallist verd, mis on meie eest valatud. Lase oma halastusel särada isegi suure kurjuse keskel. Ära unusta, Issand, et me oleme Sinu loodud, ja lase oma headusel ja halastusel meie peale tulvata.“ (Püha Teresa Avilast)
Isegi kui me Sinu armule vastu tõrgume, oo Jeesus, oled Sa siiski võitja. Sa oled saavutanud võidu pimeduse vürsti üle ja lunastanud inimkonna. Sina oled hea karjane, kes tunneb ja armastab igat oma lammast ning ihkab kõiki päästa. Sinu armastav süda ei lepi vaid karja lunastamisega – ta tahab, et iga lambuke ka päriselt päästest osa saaks. Issand, anna meile siis head tahet, aita meil võtta vastu arm ja lase oma kannatusel meie elus vilja kanda.
Tõlkis Loviisa Mänd