Autor: sten

Kindralülema kiri sõpradele ja heategijatele nr. 93 (detsember 2024)

Armsad usklikud, sõbrad ja heategijad!

Mõne päeva pärast algab Katoliku Kirikus uus juubeliaasta. Loodan, et 20. augustil 2025 tulevad paljud teist meiega Rooma. Seal anname tunnistust oma usust, usust, mille oleme saanud Kirikult Tema traditsiooni kaudu. See on meie elav usk, mida meil on kohustus edasi anda täpselt niisugusena, nagu oleme selle saanud, kohandamata seda maailmavaimu järgi.

Tähistagu see juubeliaasta ka lootust, eelkõige seoses Katoliku Kiriku vääramatusega tulevikus.

Kui oleme vanade aegade kombel tihedalt seotud Roomaga, peaksime olema tõsises mures homse Kiriku pärast. Me teame muidugimõista, et Kristus on lubanud kuradi rünnakutele vaatamata olla oma Kirikuga aegade lõpuni – peame aga aru saama, et see tõotus eeldab ka meie osalust. Meie Õnnistegija ootab, et meie Tema armust ajendatuna pingutaksime, et tagada Kiriku vääramatus.

Millised aga on need pingutused, mida Õnnistegija meilt ootab, et kindlustada Kiriku tulevik? Kokkuvõttes ootab Ta et pingutaksime koos preestri- ja kloostrikutsumuste rohkuse nimel. Paavstid ja pühakud on meile alati südamele pannud, et saame olla pühad vaid juhul, kui meil on püha vaimulikkond. Rahvaski saab uuesti kristlikuks alles siis, kui Kiriku vaimulikud ta pühitsevad.

Hool homse Kiriku eest tähendab, et peame tegema kõik endast oleneva, et vaimulikke kutsumusi kasvatada, julgustada ja hoida.

Jeesuse Kristuse kangelaslikud tunnistajad

Kes oleks õige inimene ütlemaks, millised peaksid olema tulevikuvaimulikud? Peapiiskop Lefebvre kostis oma seminaristidele nii:

„Praegu on kangelaste aeg! Nüüd, mil ühiskonna ja Kiriku struktuur on kokku kukkumas, ei ole meil vaja leigeid hingi või neid, kes annavad järele segadusele ja kahtlustele, mida maailm levitab. Sinna hulka kuuluvad ka kahtlused meie Issanda Jeesuse Kristuse jumalikkuse kohta – ja need valitsevad isegi Katoliku Kirikus. Praegu on nende aeg, kes usuvad meie Issandasse Jeesusesse Kristusesse ja sellesse, et Tema ristisurm tõi lahenduse meie kõikide isiklikele probleemidele.“[1]

Maailma hetkeolukord nõuab uut põlvkonda preestri- ja kloostrikutsumusi, nii mehi kui naisi, kes igasugustest raskustest hoolimata tunnistaksid Jeesust Kristust. See poolsurnud maailm vajab hädasti inimesi, kes tunnistaksid Issandat – ja ainult Teda – meie kõikvõimsa lunastajana. Me vajame põlvkonda, kes annab sellest tõest tunnistust oma sõnadega, kartmatult ja vankumatult, ning enamgi oma eluviisiga, mis on sisse seatud Tema seaduste ja armastuse järgi. Vajame põlvkonda, kus iga inimene saab, nagu ütles paavst Pius XII, omal viisil elavaks pildiks meie Päästjast [2].

Maailma valgus

Inimesed võivad vahel tunda hirmu tormide ees, mis maailmas möllavad ja seda raputavad, kuna need viivad meid Jumalast kaugemale. Seepärast tahame neile öelda meie Õnnistatud Issanda kombel, kes rahustas oma apostleid, enne kui vaigistas lained: ärge kartke [3]. Tormi jõud on märgiks tuletorni veelgi suuremast väest, mis ei lakka kunagi säramast ja juhatab meid turvalisse sadamasse.

Mina olen maailma valgus [4]. Kristuse järgimine on Kiriku olemus. Selle järgi peavad elama ka Tema vaimulikud ja usklikud, olles juurdunud ja kinnitatud armastuses ja kandes Jeesust Kristust usu kaudu oma südames [5]. Koos püha Paulusega saavad nad öelda: Sest ma olen veendunud, et ei surm ega elu, ei inglid ega peainglid, ei praegused ega tulevased, […] ega mis tahes muu loodu suuda meid lahutada Jumala armastusest, mis on Kristuses Jeesuses, meie Issandas [6].

Seega, pimeduse kartmise asemel ujutavad nad selle üle valgusega, mida nad endas kannavad. Lihtne klassiruum, kus nunn lapsi õpetab, kantsel, millest preester jutlust peab – need on kohad, mille kaudu Kirik hingi kinnitab, südameid ülendab ja maailma valgustab.

Vaiksetes kloostrites ja pihitooli hämaruses valab Katoliku Kirik Kristuse rahu inimeste hingedesse, ja varsti ka tervetesse linnadesse.

Ärge kahelge: meie maailm, mis mähib end iga päevaga üha kõvemini oma enesehävituslikku loogika võrkudesse, januneb selle valguse järele, mis kätkeb endas kogu tõde ja armastust.

“Franciscus, mine ja paranda mu koda, mis on lagunemas.” Need olid Ristilöödud Kristuse sõnad noorele Assisi Franciscusele. Jumaliku valguse levitamiseks pimedas maailmas ja meie Õnnistatud Issanda sõnumi laiali kandmiseks inimeste seas vajame hingi, kes on valmis andma tunnistust tõest [7] – sündigu see ülempreestri ees või Pontius Pilaatuse ees. Jah, saatana suits on tunginud Kirikusse ja lõhestav kurat on moondunud valguse ingliks. Ärgem aga kahelgem: Kirikus vohav õpetuslik ja moraalne allakäik kuulutab ette modernistliku utoopia hukku.

Leegitsev sõjavägi

Meie Issanda ja Maarja Puhtaima Südame võit saavutatakse täielikult ja kogu südamest elatud pühitsetud elu kaudu. See sünnib preestri- ja kloostrikutsumuse väe läbi – kutsumuse, mis paneb inimese vabatahtlikult loobuma kõigest, et järgida meie Issandat Jeesust Kristust.

Muidugi vajavad need kangelaslikud ja säravad tunnistajad suurt hingejõudu ja üllaid voorusi. Tugevast ja sügavast usuvaimust innustatuna peavad nad olema suutelised keelduma igasugusest kompromissist kurjuse või eksitusega, olles samas täidetud tasaduse ja armastusega.

Need vallutajad suudavad saavutada edu ainult siis, kui nad on täidetud meie Issanda Jeesuse Kristuse armastuse leegiga. Nad peavad innust leegitsema, pühendades end jäägitult Kiriku hüvangule. Peapiiskop Lefebvre pani oma seminaristidele südamele: „Te peate olema kangelased, pühakud ja märtrid – märtrid selles mõttes, et olete katoliku usu tunnistajad. Teid kritiseeritakse kõikjal, kuid julgustagu teid nende eeskuju, kes on andnud usu eest oma elu ja vere. Teid tugevdab ka Õndsa Neitsi Maarja eeskuju, tema abiga viite te selle töö lõpule – omaenda ja kõigi hingede pühitsemise nimel“ [9].

Peame ellu kutsuma selle uue preestri- ja kloostrikutsumuste, nii meeste kui ka naiste, põlvkonna, sest ilma nendeta ei ole jumalikul ettehooldusel vahendeid oma lunastustöö tegemiseks. Küsigem siis endalt: kuidas seda saavutada?

Kingitus, mida Jumalalt paluda

Nagu sõnast endast järeldub, on kutsumus Jumala kingitus. Jumal üksi kutsub: „Ja keegi ei võta enesele seda au ise, vaid Jumala kutsel [10]“. Ainult Jumal valab hingedesse armu, ja preestri- või kloostrikutsumus on väga eriline ja väärtuslik arm.

Sellist armu tuleb aga paluda, selline kingitus sõltub meie palvetest.

Meie Issandki tuletab meelde: Lõikust on palju, töötegijaid aga vähe. Paluge siis lõikuse Issandat, et Ta saadaks töötegijaid välja oma lõikusele! [11].Mida väärtuslikum kingitus, seda tugevam peab olema palve. Ent kas see ikka tõepoolest kehtib meie palvete kohta kutsumuste eest? Kahjuks veedame rohkem aega kurjuse üle kaeveldes, kui Jumalalt abi paludes. Kui oleme tõepoolest veendunud, et ainult pühad kutsumused taastavad Kiriku ja seeläbi ka maailma, ning kui tahame tõesti, et juba meie ajal võidutseks taas meie Issanda lunastustöö, siis peame järjekindlalt paluma rohkeid pühi kutsumusi. Me peame oma anumised kahekordistama.

Nii nagu Vana Testamendi õiged inimesed ootasid innukalt Päästja tulekut, peame meiegi paluma Taevast, et Ta saadaks meile tõelisi pilte Jumala armastusest ja Jeesuse Kristuse elavaid eeskujusid – teisisõnu uusi Püha Franciscuse, Padre Pio, Avila Teresa või Siena Katariina sarnaseid pühakuid ning arvukalt pühasid preestreid, kes jagaksid hingedele kallihinnalist pärlit, Jeesuse Kristuse vere ammendamatuid rikkusi [12].

See on kahtlemata meie aja kõige pakilisem palve.

Me teame, et Jumal ei hülga oma Kirikut ja et Ta tahab anda meie ajastule pühakuid, keda see vajab. Kuid Ta teeb seda vaid niivõrd, kui järjekindlalt ja alandlikult me Teda palume. Just seda lootust ja palvet tahame viia Rooma juubeliaasta puhul. Seepärast oleme oma palverännaku teemaks valinud „Mitte operarios in messem tuam“ – „Saada oma lõikusele töötegijaid“ [13].

Sündigu leegion!

Siiski ei taha me selle missiooni täitmiseks piirduda ainult mõnetunnise palvega juubeliaasta tähistamisel. Vastupidi, tahame, et mure kutsumuste pärast elaks meis kõigis edasi ka järgnevatel aastatel. See peab olema esikohal meie palvetes, aga ka innukuses, mida igaüks meist selle eesmärgi nimel ilmutab.

Me kõik peame töötama selle suure eesmärgi nimel: preestrid kahtlemata oma eeskuju ja üleloomuliku innuga, aga ka isad ja emad! Sellest innukusest, mida nad oma peresid pühal viisil kasvatades üles näitavad, sõltuvad homsed kutsumused. Paavst Pius XI võttis selle kokku järgmiselt: „Esimene ja loomulikem koht, kus pühamu lilled peaaegu iseenesest peaksid kasvama ja õitsema, on tõeliselt ja sügavalt kristlik perekond“[14]. Naaseme nende mõtete juurde edasises kirjas.

Ärgu olgu kahtlust meie kavatsustes. Me käivitame projekti, mis kestab aastaid! Seepärast tahame selle anda Valurikka Ema erilise kaitse alla. Hetkel, kui Maarja ütles inglile „Fiat!“, sai tema neitsilikust ihust esimene katedraal, kus Sõna võttis vastu inimloomuse. Selles katedraalis sai Ta salvitud ja seal pani Ta aluse uuele preesterkonnale. Hiljem, Risti jalamil, usaldas Jeesus Maarja Valurikka ja Immakulaatse Südame hoolde püha Johannese, määrates Maarja oma armastatud apostli kaudu kõigi preestrite Emaks. Nõnda, oma kaastunde ja kannatustega, mille ta ühendas oma jumaliku Poja kannatustega, sünnitas meie Ema eilse, tänase ja homse Kiriku.

Seepärast peame suunama oma kõige pakilisemad palved temale.

Palugem temalt kindlameelselt neid kutsumusi, mida me nii hädasti vajame. Väga konkreetselt öeldes – palvetagem lakkamatult roosipärga, pidagem seda oma võimsaimaks relvaks. Kogu selle juubeliaasta jooksul, mis algab 24. detsembril 2024 ja lõpeb 6. jaanuaril 2026, palvetagem kutsumuste eest väsimatult ja tuliselt roosipärga.

Me ei pea roosipärgade üle arvet, küll aga loodame, et igaüks pühendab selle püha aasta otsustavalt viljakale roosipärja palvetamisele. Loodame eriti laste palvetele pereringis ja koolides ning ka laste ohvritele. Seepärast kutsume vanemaid ja õpetajaid üles tegema kõik selleks, et aidata lastel olla erakordselt helded.

Nii saame 20. augustil 2025 viia meie Õndsa Ema jalge ette lugematul hulgal roosipärgi ja ohvreid, näitamaks oma tänulikkust ja alandlikku usaldust tema emaliku eestkoste vastu. Töötagem siis tema juhtimisel selle nimel, et puhkeks õitsele rohkelt kutsumusi, mis muudavad homse Kiriku pühaks.

Soovin teile ja teie peredele väga püha ja õnnistatud Jõuluaega.
Jumal õnnistagu teid!

Menzingen, 20. detsember 2024
Kindralülem Davide Pagliarani

[1] Jutlus, Ecône, 7. jaanuar 1973

[2] Entsüklika Menti Nostræ.

[3] Jh 6:20.

[4] Jh 8:12.

[5] Rm 8:38-39.

[6] Ef 3:17.

[7] Jh 18:37.

[8] 2Kr 11:14.

[9] Jutlus, Ecône, 21. mai 1983

[10] Hb 5:4.

[11] Mt 9:37-38.

[12] Entsüklika Menti Nostræ.

[13] Missale Romanum, votiivmissa preestrikutsumuste eest[14] Entsüklika Ad Catholici sacerdotii

Tõlkis Loviisa Mänd

Tänase Missa, nagu ka eelmise pühapäeva Missa laulud väljendavad nii inimese armetut seisundit peale pattulangemist kui ka tema usku päästmisesse.

Epistli lugemise valiku määras paavsti Missa p. Pauluse basiilikas. Tundub, et sellesse kirja valas p. Paulus kogu oma hinge, niivõrd suurepärane on selle keel. “Kuid Tema (Issand) ütles mulle: «Sulle piisab minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks». Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõrkusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.”

Tänane evangeelium esitab veel ühe tähendamissõna koos Jeesuse selgitusega. Evangeelium kujutab Jumalat hea seemne külvajana ja kirjeldab tingimusi, mis on vajalikud, et see seeme meis head vilja kannaks: “Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda heas ja üllas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad”.

Introitus Ps 43:23-26
Tõuse, Issand! Miks Sa magad? Tõuse üles, ära tõuka meid ära jäädavalt! Miks Sa pöörad ära oma palge ja unustad meie vaeva? Meie ihu on kinni maa küljes: tõuse, Issand, aita meid ja vabasta meid. V. Jumal, me oleme oma kõrvaga kuulnud, meie isad on meile jutustanud.

Kirikupalve
Jumal, Sa näed, et me ei looda ühelegi omaenda teole: anna meile armuliselt, et rahvaste Õpetaja eestkoste kaitseks meid kõikide hädade eest. Aamen.

Epistel 2Kr 11:19-33; 12:1-9
Vennad! Te sallite meeleldi rumalust, olles ise arukad. Te ju sallite, kui keegi teid orjastab, kui keegi teid paljaks sööb, kui keegi teid koorib, kui keegi ülbitseb, kui keegi lööb teid näkku. Häbi pärast tunnistan, et meie oleme olnud liiga nõdrad. Mida aga keegi söandab – ma räägin rumaluses –, seda söandan minagi. Nemad on heebrea mehed. Mina ka. Nemad on Iisraeli lapsed. Mina ka. Nemad on Aabrahami sugu. Mina ka. Nemad on Kristuse teenrid. Ma räägin pööraselt – mina olen rohkem. Ma olen palju rohkem vaeva näinud, palju rohkem vangis olnud, saanud palju enam hoope, tihti olnud surmasuus. Ma olen juutide käest viis korda saanud ühe hoobi vähem kui nelikümmend, mind on kolm korda keppidega pekstud, ükskord püütud kividega surnuks visata, kolm korda olen üle elanud laevahuku, terve öö ja päeva olen olnud veevoogudes; tihti olen olnud teekondadel, ohus jõgedel, ohus teeröövlite käes, ohus oma rahva seas, ohus paganate seas, ohus linnades, ohus kõrbes, ohus merel, ohus valevendade käes, töös ja vaevas, tihti valvamises, näljas ja janus, tihti paastumises, külmas ja alasti; peale kõige muu päevast päeva rahva kokkuvool minu juurde, mure kõigi koguduste pärast. Kes on nõder, ja mina ei oleks nõder? Keda kiusatakse, ja mina ei süttiks? Kui tuleb kiidelda, siis ma kiitlen oma nõtruse üle. Jumal ja meie Issanda Jeesuse Kristuse Isa, kes olgu kiidetud igavesti, teab, et ma ei valeta. Damaskuses valvas kuningas Aretase ametimees damasklaste linna, et mind kinni võtta, ja mind lasti korviga läbi müüriakna alla ning ma pääsesin tema käest. Tuleb kiidelda, ehkki sellest pole kasu. Nüüd tahan ma tulla nägemuste ja Issanda ilmutuste juurde. Ma tean ühte inimest Kristuses, keda neljateistkümne aasta eest – kas ta oli ohus, seda ma ei tea, või kas ta oli ohust väljas, seda ma ei tea, Jumal teab –, tõmmati kolmanda taevani. Ja ma tean, et sama inimest – kas ta oli ihus või ihust lahus, seda ma ei tea, Jumal teab – tõmmati paradiisi ja ta kuulis öeldamatuid sõnu, mida inimene ei tohi rääkida. Selle inimese üle ma kiitlen, iseenesest ei kiitle ma aga muu kui nõtruse üle. Jah, kui ma tahaksingi kiidelda, ei oleks ma rumal, sest ma rääkisin tõtt. Aga ma loobun sellest, et mõni ei arvaks minust enamat, kui ta mind näeb olevat või mida ta minult kuuleb, ka võrratult suurte ilmutuste tõttu. Seepärast, et ma ei läheks kõrgiks, on mulle liha sisse antud vai, saatana ingel, mind rusikatega peksma, et ma ei läheks kõrgiks. Ma olen selle pärast kolm korda Issandat palunud, et see minust lahkuks. Kuid Tema ütles mulle: «Sulle piisab Minu armust, sest nõtruses saab vägi täielikuks». Nii ma siis kiitlen meelsamini oma nõrkusest, et Kristuse vägi laskuks elama minu peale.

Graduaal Ps 82:19 ja 14

Teadku paganarahvad, et Su nimi on Jumal, Sina üksi oled Kõigekõrgem üle kogu maailma. V. Mu Jumal, tee nad ohakakera sarnaseiks, nagu põhk tuule kätte!

Tractus Ps 59:4; 6

Sina panid maa vabisema, sa lõhestasid selle. V. Paranda ta praod, sest ta kõigub! V. Et Sinu valitud põgeneksid ammu eest ja saaksid vabastatud.

Evangeelium Lk 8:4-15
Kui rahvahulki kogunes ja kõigist linnadest Jeesuse juurde tuli, rääkis ta neile tähendamissõnaga: «Külvaja läks välja oma seemet külvama. Ja külvamisel pudenes osa seemet tee äärde ning tallati ära ja taeva linnud nokkisid selle. Ja osa kukkus kaljule, ja see kuivas tärgates, sest sel ei olnud niiskust. Ja osa kukkus ohakate keskele, ja samal ajal tärganud ohakad lämmatasid selle. Ja osa kukkus heasse mulda, ja kui see tärkas, kandis see sajakordselt vilja.» Seejärel ta hüüdis: «Kel kõrvad on kuulda, kuulgu!» Jeesuse jüngrid küsisid temalt, mida see tähendamissõna tähendab. Jeesus ütles: «Teile on antud ära tunda Jumala riigi saladusi, aga muudele inimestele on kõik tähendamissõnades, et nad vaadates ei näeks ja kuuldes ei mõistaks. See tähendamissõna aga tähendab: seeme on Jumala sõna. Teeäärsed on need, kes kuulevad, aga pärast tuleb kurat ja võtab sõna ära nende südamest, et nad ei usuks ega pääseks. Kaljupealsed on need, kes kuuldes võtavad sõna rõõmuga vastu, ent neil ei ole juurt, üürikest aega nad usuvad, ent kiusatuse ajal taganevad ära. Mis ohakate sekka kukkus, on aga need, kes sõna küll kuulsid, ent edaspidi lämmatavad neid muretsemised ja rikkus ja elulõbud ning nende vili ei saa küpseks. Aga mis on heas mullas, on need, kes sõna kuuldes seda kaunis ja heas südames säilitavad ja kannatlikkuses vilja kannavad.

Ofertoorium Ps 16:5-7
Täiusta mu samme Sinu jälgedes, et mu sammud neist kõrvale ei kalduks. Kalluta oma kõrva ja võta kuulda mu sõnu, osuta oma imelist halastust, Issand, kes Sa päästad neid, kes Sinu peale loodavad.

Secreta
Ohver, mida me Sulle toome, Issand, elustagu ja kaitsku meid alati. R. Aamen.

Kommuniooni antifoon Ps 42:4

Ma astun Jumala altari ette, Jumala ette, kes on mu nooruse rõõm.

Kommunioonijärgne palve
Me palume Sind alandlikult, kõigeväeline Jumal, luba neil, keda Sa kosutad oma sakramentidega, Sind väärikalt teenida ka Sulle meeldivate kommete läbi. Aamen.

Innustavaid tsitaate pühakult

Bernadette Soubirous oli kõigest 35-aastane, kui ta 16. aprillil 1879 tuberkuloosi suri. Paavst Pius XI kanoniseeris ta 54 aastat pärast tema surma, 8. detsembril 1933, Pärispatuta Saamise pühal.

Tema pühakupäev määrati sümboolsele kuupäevale – 18. veebruarile, mis on kolmanda ilmumise päev ja täpselt nädal pärast Lourdes’i Jumalaema püha.

Bernadette Soubirous ei ole pühak mitte temale osaks saanud ilmumiste tõttu, vaid tänu oma kristlikule elule, mis oli alandlik ja kuulekas, hooliv teiste, eriti haigete vastu.

Allpool toodud sisukad ja väärtuslikud tsitaadid annavad tunnistust sellest, kes ta oli ja milline oli tema tee pühaduseni. Olgu tema eeskuju meile innustuseks ja abiks!

Slaidiseansi täisekraanil ja muusikaga vaatamiseks

kliki siia

Vaikne ja väikeseformaadiline slaidiseanss: SIIN ALL

https://www.canva.com/design/DAGfNVKnE_s/CBn2_d_G0CIuv_HX3d7KHA/view

Isikupärastatud lugemistempo jaoks vahetage slaide käsitsi

Tõlkis Siivi Mänd

Mõeldes meie rahva ja riigi peale on raske ühest küljest varjata imetlust selle mineviku üle ja teisalt muret selle tuleviku pärast. On kahtlemata üleloomulik taeva kingitus, et Eesti kui tolmukübe maailmakaardil on iseseisev riik oma keele ja kultuuriga. Taolisi kingitusi ei tehta niisama, see saab kahtlemata olla vaid paljude meie esivanemate palvete ja kannatuste Kristus-Kuninga ristiohvriga ühendamise vili. Meie maad on sajandeid kutsutud Maarjamaaks ning meie rahvast ristirahvaks.

Kuid kuhu suundub meie rahvas täna ja millised on selle suundumuse paratamatud tagajärjed?
Kõige kurjakuulutavam on tõe järk-järguline asendamine valega. Löögi all on terve mõistus kõigis oma avaldustes, alates üldiste ühiskondlike hüvede ja toimetuleku hävitamisest ja lõpetades loomu- ja loodusseaduste ümberdefineerimisega.

Palugem siis nüüd oma riigi ja rahva ning selle valitsejate eest – palves on ainus lootus, mis meile ja järeltulijatele on jäänud!

Fra Celestin

Juba püha Paulus manitses kristlasi palvetama oma riigi ja juhtide eest, täpsustades, et see palve on vajalik ja Jumal ootab seda meilt:

Ma kutsun siis üles anuma, palvetama, tegema eestpalveid ja tänupalveid kõigi inimeste eest, kuningate ja kõigi ülemuste eest, et me võiksime elada vaikset ja rahulikku elu kõiges jumalakartuses ja väärikuses. See on hea ja meeldiv Jumala, meie Päästja silmis, kes tahab, et kõik inimesed pääseksid ja tuleksid tõe tundmisele.
1Tm 2:1-4

Vanas Testamendis pöördus Jumal ise otse oma rahva poole, selgitades, mida ta meilt ootab ja mis sünnib, kui me Tema poole pöördume:

Ja kui siis Minu rahvas, kellele on pandud Minu nimi, alandab ennast ja nad palvetavad ja otsivad Minu palet ning pöörduvad oma kurjadelt teedelt, siis Ma kuulen taevast ja annan andeks nende patu ning säästan nende maa.
2Aj 7:14

Vanas Testamendis palvetas ka Taaniel oma rahva eest, ja tema palve võiks olla meie kõigi palve oma rahva eest:

Pööra, mu Jumal, oma kõrv ja kuule, ava oma silmad ja vaata meie hävingut ja linna, millele on pandud Sinu nimi, sest me ei heida oma anumisi Su palge ette mitte oma õiguse pärast, vaid Sinu suure halastuse pärast!
Issand, kuule, Issand, anna andeks, Issand, pane tähele ja tee see teoks iseenese pärast; mu Jumal, ära viivita! Sest Su linnale ja Su rahvale on pandud Sinu nimi.
Tn 9:18-19

Psalmis 32 laulab Taavet rahva nimel ja õpetab meid usaldama Jumalat:

Õnnis on rahvas, kelle Jumal on Issand, rahvas, kelle Tema on valinud enesele pärisosaks!
Meie hing ootab Issandat, meie abi ja meie kilp on Tema!
Sinu heldus, Issand, olgu meie peal, nõnda nagu me ootame Sind!
Vulgata psalm 32:12, 20 ja 22

Jeesus andis meile Meie Isa palve, et meid õpetada ja panna küsima, mis peaks olema iga inimese ja seega ka iga rahva eesmärk:

Meie Isa, kes Sa oled taevas, pühitsetud olgu Sinu nimi, Sinu kuningriik tulgu, Sinu tahtmine sündigu, nagu taevas, nõnda ka maa peal.
Mt 6:9-10

“Sinu tahtmine sündigu” maa peal!

“Sinu tahtmine sündigu” Eestimaal!

Maarjamaa kuninganna on see, kes järgis kogu oma elu kestel kõiges Jumala tahet. Pöördugem siis tema poole, et ta suunaks meie juhte ja kogu Eesti rahvast Valguse poole ja aitaks meist igaühel oma elus täita Jumala tahet! Meie taevane Ema on võimas ja “kardetav nagu lahingukorda seatud vägi”! (Ül 6:4)
Kui küsime temalt abi, palub ta oma jumalikku Poega meie rahva ja riigi eest, just nagu Kaana pulmas!

“Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?“

SEPTUAGESIMA AJAL, MIS EELNEB PAASTUAJALE, VÄLJENDAB LITURGIA INIMLOOMUSE KOHUTAVAT SEISUNDIT. KRISTLIKU LOOTUSE TÄIE JÕUGA, MIS PÕHINEB KRISTUSE TOODUD LUNASTUSEL, HÜÜAB INIMENE SIISKI JUMALA POOLE.

SEPTUAGESIMA PÜHAPÄEV

Inimene, keda on õiglaselt karistatud tema pattude eest, on täielikult teadlik oma armetust seisundist ja anub Jumalalt halastust. (Kirikupalve)

Tänane evangeelium julgustab meid vastama Jumala kutsele, mis on suunatud kõikidele inimestele ja igale põlvkonnale. Mis iganes on selle kutse esitamise aeg, kutsub Jumal meid töötama oma õndsuse nimel Tema viinamäel.

Introitus (Ps 17:5–7)

Mind ümbritsesid surma ägamised, põrgu valud ümbritsesid mind; ja oma kitsikuses hüüdsin Issandat ja Ta kuulis oma pühast kojast minu häält. V. Armastan Sind, Issand, mu tugevus: Issand on mu kindlus ja mu pelgupaik ja mu vabastaja.

Kirikupalve

Me palume Sind, Issand, võta kuulda oma rahva palveid, ja kui me oma pattude pärast õiglaselt kannatame, vabasta meid oma püha nime auks oma halastuse läbi. R. Aamen.

Epistel (2Kr 9:24-27; 10:1-5)

Vennad! Eks te tea, et kes võidu jooksevad, need jooksevad küll kõik, kuid auhinna saab ainult üks? Jookske nõnda, et teie selle saaksite! Ent iga võistleja on kasin kõiges; nemad küll selleks, et saada närtsivat pärga, aga meie, et saada närtsimatut. Sellepärast ma jooksen, aga mitte nagu pimesi; ma võitlen, aga mitte nagu tuult pekstes, vaid ma karistan oma ihu ja sunnin ta oma orjaks, et muile jutlustades ma ise ei muutuks väärituks. Vennad, ma ei taha, et teil jääks teadmata, et kõik meie esiisad olid pilve all ja kõik läksid läbi mere ja kõik ristiti Moosesesse pilves ja meres, ja kõik sõid sama vaimulikku rooga ja kõik jõid sama vaimulikku jooki, sest nad jõid vaimulikust kaljust, mis saatis neid; see kalju oli aga Kristus. Kuid enamik neist ei olnud Jumalale meelepärased.

Graduaal (Ps 9:10-11; 19–20)

Issand on abimees edus ja kitsikuses: Sinu peale loodavad need, kes Sind tunnevad, sest Sa ei jäta neid, kes Sind otsivad, Issand. V. Sest vaest ei unustata jäädavalt, vaeste kannatlikkus ei kao igaveseks: tõuse, Issand, ärgu võitku inimene.

Tractus (Ps 129:1-4)

Sügavikest hüüdsin ma Sinu poole, Issand: Issand, võta kuulda mu häält. Olgu Su kõrvad pööratud oma sulase palvele. Kui Sa, Issand, pead meeles patte, Issand, kes siis pääseks? Sest Sinu juures on halastus ja Sinu seaduse pärast ootasin Sind, Issand.

Evangeelium (Mt 20:1-16)

Neil päevil rääkis Jeesus oma jüngritele järgmise tähendamissõna: Taevariik on pereisa sarnane, kes läks varahommikul välja palkama töötegijaid oma viinamäele. Kui ta oli töölistega päevapalga kokku leppinud ühele teenarile, läkitas ta nad oma viinamäele. Ja kui ta läks välja kolmandal tunnil, nägi ta turul teisi jõude seismas. Ja ta ütles neilegi: «Minge ka teie viinamäele, ja ma annan teile, mis iganes õiglane!» Ja need läksid. Taas läks ta välja kuuendal ja üheksandal tunnil ning tegi nõndasamuti. Aga kui ta üheteistkümnendal tunnil välja läks, leidis ta teisi seisvat ja ütles neilegi: «Mis te siin kogu päeva jõude seisate?» Nad ütlesid talle: «Meid ei ole keegi palganud.» Ta ütles neile: «Minge ka teie viinamäele!» Aga kui õhtu tuli, ütles viinamäe isand oma valitsejale: «Kutsu töölised ja anna neile palk viimasest kuni esimeseni!» Ja üheteistkümnendal tunnil palgatud tulid ning said igaüks ühe teenari. Kui siis esimesed tulid, oletasid nad, et nemad saavad rohkem, aga nemadki said igaüks ühe teenari. Aga kui nad selle olid saanud, siis nad nurisesid pereisa üle: «Need viimased on töötanud ainult ühe tunni, ent sina oled teinud nad võrdseks meiega, kes me oleme kandnud päeva koormat ja lõõska!» Isand aga vastas ühele nendest: «Sõber, ma ei tee sulle ülekohut! Kas sa ei leppinud minuga kokku ühele teenarile? Võta oma palk ja mine oma teed, aga sellele viimasele tahan ma anda nagu sullegi! Kas ma ei tohi enese omaga teha, mida tahan? Või on sinu silm kade, et mina olen hea?» Nõnda saavad viimased esimesteks ja esimesed jäävad viimasteks. Sest paljud on kutsutud, aga vähesed on valitud.»

Ofertoorium (Ps 91:2)

Hea on tunnistada Issandat ja laulda Sinu nimele, Kõigekõrgem.

Secreta

Me palume Sind, Issand, et see ohvriand puhastaks meid süütegudest ja pühitseks Sinu alamate ihu ja meeled ohvriteenistuse pühitsemiseks. R. Aamen.

Kommuniooni antifoon (Ps 30:17-18)

Lase oma pale paista oma sulase peale ja päästa mind oma halastuses! Issand, ärgu ma jäägu häbisse, sest ma hüüan Sind appi!

Kommunioonijärgne palve

Jumal, kinnita oma ustavaid oma andidega, et nad neid vastu võttes neid alati igatseksid ja igatsedes neist alati toituksid. R. Aamen.

Kui Sa, Issand, pead meeles patte, Issand, kes siis pääseks? Sest Sinu juures on halastus ja Sinu seaduse pärast ootasin Sind, Issand! (Ps 129:3-4)

Neitsi Maarja sõnad Lourdes‘is

167 aastat tagasi, 11. veebruaril 1858 ilmus Neitsi Maarja Massabielle’i-nimelises grotis 14-aastasele tütarlapsele Bernadette’ile, kui too oli koos oma noorema õe ja nende ühise sõbraga hagu korjamas.
Kirjelduse järgi kandis Neitsi Maarja voogavat valget rüüd ja sinist särpi ümber piha.
Sellest kohtumisest kuni 16. juulil 1858 toimunud viimase kohtumiseni ilmus Neitsi Maarja Bernadette’ile 18 korda.

Nende rohkete ilmumiste ajal andis Jumalaema p. Bernadette’ile mitu sõnumit:

18. veebruaril 1858:
Maarja ütles: “Seda, mis mul öelda on, ei ole vaja kirja panna; tee mulle ainult seda heameelt, et tuled siia viisteist päeva järjest.” Bernadette lubas nii teha ja Jumalaema vastas: “Ka luban ma sind õnnelikuks teha, kuid mitte siin maailmas, vaid tulevases.”

21. veebruaril 1858:
Bernadette pani tähele, et Jumalaema muutus kurvaks, ja küsis: “Mis on lahti? Mida ma saaksin teha?” Jumalaema vastas: “Palveta patuste eest.”

27. veebruaril 1858:
“Patukahetsust! Patukahetsust! Patukahetsust! Palu Jumalat patuste eest. Mine, suudle maapinda patuste pöördumise eest. Mine ja ütle preestritele, et siia ehitataks kabel.”

25. märtsil 1858:
“Mina olen Pärispatuta Saamine.”

Kulus neli aastat, kuni 18. jaanuaril 1862 said Lourdes’i Jumalaema ilmumised Vatikanilt ametliku tunnustuse.

Seitseteist aastat hiljem, 16. aprillil 1879 suri p. Bernadette kõigest 35-aastasena tuberkuloosi. Kuni oma lahkumiseni oli ta suurema osa oma hilisemast elust veetnud Nevers’i Halastuse õdede juures alandlikus
teenimises.
“Neitsi Maarja kasutas mind kui harja tolmu pühkimiseks. Kui töö on tehtud, pannakse hari ukse taha tagasi,” ütles p. Bernadette mõni aasta pärast oma nägemusi.

Paavst püha Pius XI kanoniseeris p. Bernadette’i 8. detsembril 1933, Pärispatuta Saamise pühal.

Lourdes’i Jumalaema, palu meie eest!

Nädala pärast, 18. veebruaril, on püha Bernadette’i püha. Sel puhul avaldatakse artikkel.

Tõlkis Siivi Mänd

Evangeelium (Mt. 13, 24-30) Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: “Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand,eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?” Tema lausus neile: “See on vihamehe töö.” Siis küsisid sulased temalt: “Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?” Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: “Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!”

Dom Guérangeri kommentaar evangeeliumile

“Taevariik, millest Jeesus selles tähendamissõnas räägib, tähistab siin Tema võitlevat Kirikut, Temasse uskujate kogukonda. Tema hoole ja armastusega rajatud põld on aga raiheinast umbe kasvanud: sinna on pugenud hereesiad, seal siginevad skandaalid.
Kas see peaks siis panema meid kahtlema Tema ettenägelikkuses – Tema, kes teab kõike ja ilma kelle loata ei sünni midagi? Kaugeltki mitte. Issand ise õpetab meile, et nii peabki olema. Inimestele on antud vabadus valida hea ja kurja vahel: meie asi on seda vabadust kasutada ja Jumala asi on kõik oma auks pöörata.
Võrsugu siis hereesia pealegi kui kuri taim – me teame, et kord tuleb päev, mil see juuripidi üles kistakse. Me saame näha, kuidas ta, närbudes omaenda varre otsas, lõplikult välja juuritakse ja tulle heidetakse. Kus on nüüd need hereesiad, mis laastasid Kirikut tema alguse päevil? Kus on saja aasta pärast need hereesiad, mis kolme sajandi jooksul on reformi kauni nime varjus Kirikule nii palju kahju tekitanud? Sama on skandaalidega, mis Kiriku rüpes võrsuvad. Raihein on nuhtlus, kuid teda on vaja meile proovikiviks.

Hea isa ei kitku nisuvõrsete kaitsmiseks umbrohtu välja. Miks? Sellepärast, et kui head ja halvad inimesed kasvavad kõrvuti, õhutab see häid mitte lootma inimestele, vaid püüdlema kõrgemale. Pealegi on Issanda halastus nii suur, et jumaliku armu läbi võib lõpuks raiheinastki saada nisu.
Varugem seega kannatust. Kuna aga vaenlane külvab umbrohtu just sel ajal, kui valvurid magavad, palugem oma karjaste eest ja anugem, et Peakarjane annaks neile valvsust. Valvsus on karja pääsemise põhitagatis ja Kirik on oma vaimulikke karjasteks nimetades määranud valvsuse nende põhiliseks omaduseks.”

Katkend Dom Prosper Guérangeri „Liturgilisest aastast“.

Dom Guéranger, Solesmes’i abt aastatel 1837–1875, oli oma aja tuntumaid munkteadlasi ja liturge. Tema kirjutised leidsid laia kõlapinda nii Prantsusmaal kui ka mujal maailmas. Tänapäeval teatakse teda enim teose „L’Année Liturgique“ („Liturgiline aasta“) tõttu, mida ta alustas aastal 1841, et tuua liturgia rikkus usklikele
lähemale. Viieteistkümnes köites, mida ta ise ei jõudnud lõpetada, järgib ta kirikuaasta tsüklit. Ta kommenteerib ja tõlgendab traditsioonilist liturgiat, rikastades oma kirjeldusi tähelepanekutega teistest ida- ja läänekristluse riitustest.

Tänane lugemine lõpeb siin, kuid Matteuse evangeeliumi edasi lugedes leiame Jeesuse enese jüngrite palvel antud seletuse sellele tähendamissõnale. Maailma lõpupäevil saavad kurjad oma karistuse ja õiged tasu.
” Siis laskis Jeesus rahvahulgad ära minna ja tuli koju. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ning ütlesid: „Seleta meile tähendamissõna raiheinast!” Ja tema kostis: „Hea seemne külvaja on Inimese Poeg. Põld on maailm, hea seeme Kuningriigi pojad, raiheinad aga kurja pojad. Ent vihamees, kes neid külvab, on kurat. Lõikus on ajastu lõpp, lõikajad on inglid. Nii nagu nüüd raiheinad korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis. Kel kõrvad on, kuulgu!”

Tõlkis Loviisa Mänd

Küünalde õnnistamisel pöördub preester Jumala poole sügava sisuga palvete ja soovidega ladina keeles, mis on Kiriku sakraalne keel.

Et tseremoonia ajal paremini kaasa palvetada, tasub neid kindlasti juba eelnevalt lugeda.

Valgesse pluviaali riietatud või albat ja valget stoolat kandev preester asub ministrantide saatel küünlaid õnnistama.

V. Issand olgu teiega. R. Ja sinu vaimuga.

Palvetagem: Issand, Püha Isa, kõigeväeline igavene Jumal, kes Sa kõik eimillestki lõid ja kelle käsul Sa mesilaste tööga selle neste vaha täiuslikkuseni viisid ning kes Sa tänasel päeval õiglase Siimeoni palve täitsid: me palume Sind alandlikult, et Sinu pühima nime appi hüüdmise ja õndsaima, alati Neitsi Maarja eestkoste läbi, kelle püha me täna andunult pühitseme, arvaksid Sa heaks neid küünlaid inimeste tarbeks ning ihu ja hinge terviseks nii maa kui mere peal õnnistada ja pühitseda ning oma pühast Taevast ja auhiilguse troonilt kuulda võtta oma rahva häält, kes neid auga käes kanda ja Sind lauludega kiita soovivad, ning olla armuline kõigile Sinu poole hüüdjaile, kelle Sa oled lunastanud oma Poja kallihinnalise Verega: kes koos Sinuga elab ja valitseb igavesti. R. Aamen.

Palvetagem : Kõigeväeline igavene Jumal, kes Sa tänasel päeval oma ainusündinud Poega püha Siimeoni kätel oma pühas templis esitasid, me palume alandlikult, et Sa neid küünlaid, mida me Sinu sulastena soovime Sinu nime auks vastu võtta ja põleva leegiga kanda, arvaksid heaks armulikult õnnistada ja pühitseda ning taevase valguse õnnistusega läita, et me neid Sulle, meie Issandale Jumalale ohverdades ja Sinu magusa armastuse pühast tulest sütitatuna Sinu auhiilguse pühas templis seista vääriksime. Sellesama Kristuse, meie Issanda läbi. R. Aamen.

Palvetagem : Issand Jeesus Kristus, tõeline valgus, kes Sa valgustad iga inimest, kes tuleb siia maailma, saada oma õnnistus neile küünaldele ja pühitse nad oma armu valgusega. Ole meile armuline, et nagu need nähtava tulega läidetud küünlad hajutavad ööpimeduse, valgustaks meie südameid nähtamatu tuli, mis on Püha Vaimu sära, et vabaneksime kõigi pahede pimedusest, nii et suudaksime puhastatud vaimu pilguga ära tunda, mis on Sulle meelepärane ja meie päästeks kasulik, ning et me pärast selle maailma ohtliku pimeduse ületamist vääriksime jõudmist lakkamatusse valgusse. Sinu läbi, Jeesus Kristus, maailma Päästja, kes Sa täiuslikus Kolmainsuses elad ja valitsed, Jumal igavesest ajast igavesti. R. Aamen.

Palvetagem : Kõigeväeline igavene Jumal, kes Sa oma sulase Moosese kaudu käskisid valmistada puhtaimat õli lampide jaoks, et need alati põleksid Sinu palge ees: vala heldelt oma õnnistuse arm nende küünalde peale; andku nad väliselt valgust jagades alati ka meie meelele Sinu armu läbi Püha Vaimu sisemist valgust, mis meilt kunagi ei kao. Kristuse, Meie Issanda läbi. R. Aamen.

Palvetagem : Issand Jeesus Kristus, Sa ilmusid täna inimeste keskele meie ihulises loomuses ja vanemad tõid Su templisse. Auväärne eakas Siimeon tundis Sinu Vaimust valgustatuna Su ära, võttis oma kätele ja õnnistas Sind. Ole meile armuline, et meiegi sellesama Püha Vaimu armust valgustatuna ja õpetatuna Sind tõeliselt ära tunneksime ja ustavalt armastaksime. Kes Sa elad ja valitsed igavesti. R. Aamen.

Lõpetanud palved, paneb preester viirukipannile viirukit, piserdab küünlaid kolm korda pühitsetud veega, lausudes sealjuures antifooni “Asperges me” ilma psalmita, ja seejärel suitsutab küünlaid kolm korda viirukiga.

Piserda mind, Issand, iisopiga ja ma saan puhtaks; pese mind ja ma muutun lumest valgemaks.

Pühaks valmistumine

Tänavu langeb 2. veebruar pühapäevale, mis võimaldab kõigil usklikel osaleda selle Neitsi Maarja auks peetava tähtsa püha Missal.

Missa eel toimub küünlatseremoonia, mis koosneb kolmest osast: küünalde õnnistamisest, küünalde jagamisest ja ronkäigust küünaldega.

Järg pühast evangeeliumist Luuka järgi, Lk 2:22-32

Neil päevil, kui Maarja puhastuspäevad Moosese Seaduse järgi said täis, viisid nad lapse üles Jeruusalemma, et teda seada Issanda ette, nõnda nagu on kirjutatud Issanda Seaduses: “Iga poeglast, kes on avanud lapsekoja, hüütagu Issandale pühaks”, ja et tuua Issanda Seaduses öeldu järgi ohvriks „paar turteltuvi või kaks tuvipoega”. Ja Jeruusalemmas oli mees, Siimeon nimi. See mees oli õiglane ja vaga ning ootas Iisraeli lohutust, ja Püha Vaim oli tema peal. Püha Vaim oli talle ennustanud, et ta ei sure enne, kui ta on näinud Issanda Messiat. Ta tuli Vaimu ajel pühakotta. Ja kui vanemad tõid sinna lapse Jeesuse, et toimida temaga Seaduse sätte järgi, siis ta võttis tema sülle, ülistas Jumalat ja ütles: “Issand, nüüd sa lased oma sulasel lahkuda rahus oma ütlust mööda, sest mu silmad on näinud sinu päästet, mille sa oled valmistanud kõigi rahvaste silme ees: valgust, mis on ilmutuseks paganaile, ja auks sinu rahvale Iisraelile.”

Sel puhul on isa Fabrice Delestre kirjutanud artikli, mis selgitab Neitsi Maarja puhastamise püha tseremoonia tähendust ja aitab meil selleks sobivalt valmistuda.

“Selle püha liturgia on vaimselt erakordselt rikas ja sügava üleloomuliku tähendusega. Iga aasta 2. veebruaril tähistame Neitsi Maarja puhastamise püha, mis on üks vanemaid Neitsi Maarja auks peetavaid liturgilisi pühi – võib-olla isegi vanim, kuna seda on Jeruusalemmas tähistatud juba 4. sajandist saadik.

Selle pühaga mälestame kahte sündmust, mis leidsid samaaegselt aset Jeruusalemma templis:

Esiteks mõtiskleme Maarja seadusejärgse puhastamise tseremoonia üle templis. Olgugi et Maarja ei olnud selleks kohustatud, kuna ta oli neitsi nii enne oma ainusündinud Poja ilmaletoomist, sünnitamise ajal kui pärast seda, allus ta vabatahtlikult ja kogu südamest puhastamise vagale rituaalile. Nõnda on ta meile alandlikkuse ja kuulekuse imetlusväärseks eeskujuks. Kuna siis ei olnud veel aeg tema emaduse jumaliku saladuse avaldamiseks, oli ta meeleldi nõus samasuguse kohtlemisega nagu kõik teised emakssaanud.

Teiseks mälestame Jeesuslapse esitlemist templis seaduse järgi, mis nägi ette, et „iga esmasündinu tuleb pühitseda Issandale“. Siingi annab Issand meile hämmastava alandlikkuse ja enesesalgamise eeskuju: Ta allutab iseend seadusele, kuigi ei ole selleks kohustatud, kuna Ta on Jumal ning selle ja kõigi teiste seaduste looja. Jeesuslaps tuleb esimest korda Issanda templisse, kus Ta kinnitab uue lepingu oma Isa ja inimkonna vahel just selle tseremoonia käigus. Seal toob Ta end ohvriks kõigi inimeste eest, kes on nii patused ja süüdi.

Seaduse järgi pidid lapse vanemad templis esitlemise tseremoonia puhul tooma ohvriks kaks turteltuvi või harilikku noort tuvi, nagu meenutab selle püha teise vespri viies antifoon. Nende kahe linnuliigi ohverdamise sügavat vaimset tähendust selgitab Aquino Thomas järgmiselt:

Turteltuvil on kolm tähendust: 1. laululinnuna sümboliseerib ta usu kuulutamist ja tunnistamist; 2. kasina linnuna esindab ta puhtust; 3. kuna ta eelistab üksindust, tähistab ta mõtisklust.

Tuvi, kes on malbe ja lihtne lind, sümboliseerib õrnust ja lihtsust. Karjas elada armastava linnuna tähistab ta ka aktiivset eluviisi.

Ülalkirjeldatust järeldab püha Thomas, et tuvide ohverdamine sümboliseerib Kristuse ja Tema müstilise ihu liikmete täiuslikkust. Ta lisab, et kahe samast liigist linnu ohverdamist nägi Issanda seadus ette näitamaks, et nõutud pühadus ei puuduta mitte ainult hinge, vaid ka keha.

2. veebruaril pühitsetavad küünlad aga ei ole pelk sümbol, nagu tuvid, vaid esindavad tõeliselt lihakssaanud Kristuse täiuslikkust, kes tuli meie sekka elama.

Püna Anselmi järgi on küünla juures oluline tähendus kolmel elemendil: vahal, tahil ja leegil.

Vaha, mida mesilased valmistavad õienektarist ja mida vanasti peeti neitsilikkuse sümboliks, esindab jumaliku Lapse neitsilikku ihu, mis vähimalgi määral ei rikkunud ei oma eostamise ega sünni ajal Maarja täiuslikku terviklikkust.
Taht vaha sees esindab Jeesuse Kristuse hinge.
Leek, mis särab küünla otsas, esindab meie Issanda jumalikkust.

Maarja puhastamise püha liturgia on seega üleloomuliku ja vaimselt erakordselt rikka tähendusega. Ei ole juhus, et see püha on jõulutsükli viimane – sellel on kaks põhjust:

Esiteks kutsub see meid veel korra mõtisklema lihakssaamise üle, mis on kogu jõuluaja keskne müsteerium. Meile antakse võimalus näha Jeesuses Kristuses lihakssaanud Messiat, kelle tulekut kuulutasid ette kõik Vana Testamendi prohvetid (vt selle päeva Missa epistlit).

Teiseks ühendab see kirikuaasta kaks suuremat tsüklit, jõulu- ja ülestõusmispühade tsükli. Samamoodi ühendas Issand templis rauk Siimeoni ja naisprohvet Hanna esindatud vana Iisraeli uue Iisraeliga, katoliku Kirikuga, mis sündis sõduri löödud haavast ristilöödud Jeesuse küljes (vt selle päeva Missa evangeeliumit).

Seetõttu on igati kohane kasutada selle kauni püha ajal võimalust tänamaks Issandat ja Neitsi Maarjat kõigi üleloomulike armude eest, mida oleme saanud jõulutsükli jooksul. Samuti peaksime neilt paluma arme, mida vajame, et astuda algavasse paastuaega võimalikult suure pühendumusega.”

Isa Fabrice Delestre +

Allikas: Le Saint-Anne nr 340 – veebruar 2022

Tõlkis Loviisa Mänd

“Ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!“

Järg pühast evangeeliumist Matteuse järgi, 8:1-13

Sel ajal kui Jeesus tuli mäelt alla, järgnesid talle suured rahvahulgad. Ja vaata, tema juurde astus pidalitõbine, kummardas teda ja ütles: «Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!» Ja Jeesus sirutas käe välja, puudutas teda ja ütles: «Ma tahan, saa puhtaks!» Ja ta sai otsekohe oma pidalitõvest puhtaks. Ja Jeesus ütles talle: «Vaata, et sa sellest kellelegi ei räägi, vaid mine näita ennast preestrile ja ohverda and, mis Mooses on käskinud, neile tunnistuseks!» Aga kui Jeesus tuli Kapernauma, astus tema juurde väeülem ja palus teda: «Issand, minu teener lamab kodus halvatuna maas hirmsas piinas!» Jeesus ütles talle: «Ma tulen ja teen ta terveks.» Ent väeülem vastas: «Ei, Issand, ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb! Minagi olen ju inimene meelevalla all, aga minu käsu all on sõdureid ja kui ma ütlen ühele: «Mine ära!», siis ta läheb, ja teisele: «Tule siia!», siis ta tuleb, ja oma teenijale: «Tee seda!», siis ta teeb.» Aga seda kuuldes Jeesus imestas ja ütles neile, kes temaga kaasas käisid: «Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi! Ma ütlen aga teile, et paljud tulevad idast ja läänest ning istuvad lauda Aabrahami ja Iisaki ja Jaakobiga taevariigis, Kuningriigi lapsed aga tõugatakse välja kaugele pimedusse, ja seal on ulgumine ja hammaste kiristamine.» Ja Jeesus ütles väeülemale: «Mine! Nagu sa oled uskunud, nõnda sündigu sulle!» Ja tema teener paranes selsamal tunnil.

Tänane evangeelium toob meie ette kaks Jeesuse imetegu, kaks alandlikkuse, usu ja armastuse õppetundi.

1. Pange tähele pidalitõbise alandlikku usku: “Issand, kui sa tahad, siis sa võid mu puhtaks teha!”

Ta on nii kindel Jeesuse võimes ta terveks teha, et ei pea oma paranemiseks vajalikuks midagi muud kui Issanda tahet. Kristlik usk ei uita ringi mööda peeneid arutluskäike; selle loogika on lihtne: Jumal võib teha kõike, mida tahab; järelikult on vajalik üksnes Tema tahe.

Ometi ei nõua pidalitõbine midagi: kes elab usu järgi, see teab, et Jumal tahab alati temale parimat, isegi kui see toob kannatusi. Järelikult eelistab ta nõudmisele enda andmist Jumala heasoovlikkuse meelevalda.

2. Järgmisena tuleb väeülem.

See tugev ja uhke Rooma sõdur ei häbene isiklikult anuda galilealaselt Jeesuselt abi oma halvatud teenrile. Meie Issandat liigutab see alandlikust armastusest kantud samm ning ta ütleb otsekohe: “Ma tulen ja teen ta terveks!”

Kuid väeülem jätkab: “Ma ei ole seda väärt, et sina mu katuse alla tuleksid. Ütle ainult üks sõna ja mu teener paraneb!“ Siinkohal muutub alandlikkus veelgi sügavamaks ja usk jõuab haripunkti: Issandal ei olegi vaja minna; Tema vägi on nii suur, et kaugelt eemalt lausutud sõnast piisab mis tahes ime kordasaatmiseks.

Jeesus ise imestas ja ütles : “Tõesti, ma ütlen teile, nii suurt usku ei ole ma leidnud Iisraelis ühelgi!” Kas ei ole see etteheide neile, kes elavad nii Tema lähedal, kes võib-olla elavad Tema enda majaski, võttes Temalt pidevalt vastu heategusid, samal ajal kui nende usk jääb väga nõrgaks ja seetõttu ebapiisavaks?”

Isa Maarja Magdaleena Gabriel OCD . Katkend raamatust JUMALA LÄHEDUS – Mõtisklused siseelust igaks liturgilise aasta päevaks

Tõlkis Siivi Mänd

Lugemine püha apostel Pauluse kirjast roomlastele, 12:16-21

Vennad! Ärge olge endi meelest targad! Ärge tasuge kellelegi kurja kurjaga, mõelge sellest, mis on hea, mitte ainult Jumala, vaid ka kõigi inimeste silmis! Kui võimalik, nii palju kui oleneb teist, pidage rahu kõigi inimestega! Ärge kaitske ennast ise, armsad, vaid andke maad Jumala vihale, sest on kirjutatud: «Minu päralt on kättemaks, mina tasun kätte» – nii ütleb Issand. Vaid «kui sinu vaenlane nälgib, toida teda, kui tal on janu, anna talle juua, sest seda tehes sa kuhjad tuliseid süsi tema pea peale!» Ära lase kurjal võitu saada enese üle, vaid võida sina kuri heaga!

Kõigeväeline igavene Jumal, vaata armulikult meie nõrkusele ja siruta meie kaitseks välja oma auhiilguse parem käsi. Aamen. (Kirikupalve)

Saada oma lõikusele töötegijaid! – Palvekavatsus juubeliaastaks

Sexagesima pühapäev – tähendamissõna külvajast

18. veebruar – püha Bernadette Lourdes’ist – tema mõtteid ja palveid (slaidiseanss)

Palvetamine kodumaa eest – püha kohustus – KUTSE 24. veebruariks

Septuagesima aeg ja Septuagesima pühapäev – “Põhjatuist sügavusist hüüan ma Sinu poole, Issand: Issand, võta kuulda mu häält.”

11. veebruar – Lourdes’i esimese ilmumise aastapäev

5. pühapäev pärast Kolmekuningapäeva – Nisu ja raiheina tähendamissõna kõneleb kurjusest maailmas

2. veebruar: küünalde õnnistamine

2. veebruar: Püha Neitsi Maarja puhastamise ja Issanda templissetoomise püha

3. pühapäev pärast kolmekuningapäeva – Evangeeliumi kommentaar