Püha Pius X Preestrite Vennaskond„Minu armastatud valitsejanna ja päästja, ma tahan tegutseda suure usaldusega Sinu vastu ja mitte karta, sest Sina oled minu jõud ja minu au Issandas… Ma olen täielikult Sinu, ja kõik, mis mul on, kuulub Sinule. Oo ülev Neitsi, kes Sa oled õnnistatud kogu loodu seas, vajuta end pitserina mu südamesse, sest Sinu armastus on tugev kui surm!”
Püha Bonaventura
„Ta (Jeesus) tõotas mulle, et ükski neist, kes pühitsevad end Tema Pühimale Südamele, ei lähe iial hukka, ja et Tema, Kõikide Õnnistuste Allikas, saadab rikkalikult arme igasse kohta, kus on austamiseks ja armastamiseks üleval Tema Pühima Südame pilt. Selle vahendi läbi tahab Ta eemaldada perekondadest kõik lahkhelid ja aidata neid, kes on hädas.”
(Tsitaat p. Margareta Maria Alacoque kirjast)
Jeesuse Pühima Vere püha asetas 1. juulile püha Pius X, 1962. aasta missaali kohaselt on see 1. klassi püha.
Kristuse Veri on meie lunastuse hind. Meie Issanda Pühima Südame ja Tema Pühima Vere vahel on väga olemuslik side. Tema Veri ei valgunud mitte ainult Tema läbitorgatud Südamest ja Tema haavadest, Tema Pühim Veri on ka igal Missal peale Muutmist meie ees altaril karikas.
Kristuse Pühima Vere austamist levitas eriti püha Casper, kes asutas selle tiitli all ka kongregatsiooni. Vennaskonna kaitse all on selle kongregatsiooni naisharu üks klooster – Hinnalise Vere Maarja tütarde klooster Scwarzwaldis Saksamaal on valinud piiskop Fellay oma piiskoplikuks eestkostjaks.
KRISTUSE PÜHIMA VERE LITAANIA
Issand, halasta – Issand, halasta
Kristus, halasta – Kristus, halasta
Issand, halasta – Issand, halasta
Kristus, kuule meid – Kristus, võta meid kuulda
Jumal-Isa taevas – halasta meie peale
Jumal-Poeg, maailma Lunastaja –
Jumal Püha Vaim –
Püha Kolmainus Jumal –
Kristuse, igavese Isa Ainusündinud Poja Veri – päästa meid
Kristuse, lihakssaanud Jumala Sõna Veri –
Kristuse, uue ja igavese Lepingu Veri –
Kristuse Veri, surmaahastuses maha nirisenud –
Kristuse Veri, piitsutamisel valatud –
Kristuse Veri, okaskroonimisel välja voolanud –
Kristuse Veri, Ristil ära valatud –
Kristuse Veri, meie õndsuse lunahind –
Kristuse Veri, milleta pole pattude andeksandmist –
Kristuse Veri, jook pühimas Armulauasakramendis ja hingede puhastus –
Kristuse Veri, halastuse hoovus –
Kristuse Veri, kurjade vaimude võitja –
Kristuse Veri, märtrite vaprus –
Kristuse Veri, usutunnistajate tugevus –
Kristuse Veri, neitsite eluallikas –
Kristuse Veri, ohusolijate tugi –
Kristuse Veri, kannatajate leevendus –
Kristuse Veri, nutjate lohutus –
Kristuse Veri, meeleparandajate lootus –
Kristuse Veri, surijate kergendus –
Kristuse Veri, südamete rahu ja sulnidus –
Kristuse Veri, igavese elu tagatis –
Kristuse Veri, hingede pääste puhastustule sügavusest –
Kristuse Veri, kõige kirkuse ja au vääriline –
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad – hoia meid, Issand
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad – võta meid kuulda, Issand
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad – halasta meie peale
P. Oma Verega oled Sa meid lunastanud, Issand.
K. Ja oled meid Jumala kuningriigi osalisteks teinud.
Palugem. Kõigeväeline Igavene Jumal, kes Sa seadsid oma ainusündinud Poja maailma Lunastajaks ja tahtsid saada lepitatud Tema Vere läbi: palume Sind, lase meil oma õndsuse lunahinda austada ja olla selle väega kaitstud maise elu hädaohtude eest, nii et võiksime selle viljast Taevas igavesti rõõmu tunda, Kristuse, meie Issanda läbi.
K. Aamen.
“Kõik on andnud Isa minu kätte, ja ükski muu ei tunne Poega kui ainult Isa, ja ükski ei tunne Isa kui ainult Poeg ja see, kellele iganes Poeg tahab seda ilmutada. Tulge minu juurde kõik, kes olete vaevatud ja koormatud, ja mina annan teile hingamise! Võtke endi peale minu ike ja õppige minust, et mina olen tasane ja südamelt alandlik; ja te leiate hingamise oma hingedele. Sest minu ike on hea ja minu koorem kerge!”
(Matteuse 11, 27-30)
Pildil:Jeesuse Pühima Südame pilt Müncheni St. Michaeli kirikus
Juliana sündis 1270.a. Falconieri aadliperekonnas Firenze lähedal. Ta jäi oma vanemate ainukeseks lapseks, tema isa suri, kui tüdruk veel väga noor oli.
Juba 14-aastaselt otsustas Juliana loobuda abielust. Ta oli püha Alexius Falconieri, kes oli üks serviitide ordu seitsmest pühast asutajast, vennatütar. Nagu serviidid, oli ka Juliana suur Valurikka Jumalaema ja Pühima Altarisakramendi austaja.
U. 1280.a. paiku asutati serviitide ordu naisharu. Juliana sinna ordusse ei astunud, küll aga võttis ta iga päev osa nende tunnipalvetest. Juliana hoolitses ka vaeste ja haigete eest. Tema vaimulikuks isaks oli püha Philippus Benitius, kes oli ka serviitide ordu naisharu asutaja. Püha Philipp Benitius võttis lõpuks ka Juliana ordusse vastu ja ulatas talle serviitide musta ordurüü.
Püha Juliana Falconieri ümber kogunesid naised, kes samuti tundsid soovi sügavama religioosse elu järele. Sellest tekkis 1304.a. serviitide ordu naisharu kolmas ordu, mis sai oma kasutusse Juliana vanemate maja. Juliana jäi kuni oma surmani tertsiaaride ülemaks.
Serviitide tertsiaarid kandsid musta rõivast, millel olid lühikesed käised, et oleks lihtsam füüsili töid teha ja haigeid aidata. Itaalias kutsuti neid seetõttu ka mantellate’deks või ka Maarja teenijannadeks. Tertsiaaride ülemana oli Juliana tuntud sügava palve- ja patukahetsuselu poolest ning eriliselt armastatud oma kangelasliku ligimesearmastuse tõttu.
Kui püha Juliana Falconieri lamas surivoodil, ei olnud tal oma tervise tõttu enam võimalik kommunitseerida, sest haiguse tagajärjel ei saanud ta enam midagi alla neelata. Ta palus seetõttu preestrit, et too asetaks püha Hostia korporaalel südame kohale linaga kaetud rinnal, et ta saaks sellielt viisil osutada oma austust Kristusele Pühimas Altarisakramendis. Preester tegigi nii ja mõned hetked hiljem nägid pühaku ümber kogunenud tertsiaarid ja preester, kuidas püha Hostia Juliana sisse kadus. Sel viisil sai pühak imeliselt viisil enne surma kommunitseerida. Viiv peale seda imet Juliana suri. 19.juunil 1341, kui pühaku surnukeha pesti, avastati tema kehal südame lähedalt Hostia kujutis.
Püha Juliana Falconieri kuulutati pühakuks 1737.a. Tema reliikviad asuvad Firenzes S.Annunziata kirikus ja Roomas S.Marcello kirikus.
Pildil: Püha Juliana Falconieri kuju Roomas Püha Peetruse basiilikas.
„Kui suur on Kristuse armastus, mis kõiki enda juurde kutsub. Ta tahab ennast meile anda ja armastusest meie vastu soovib kanda ise meie kõigi ja igaühe pahed. Seetõttu anna oma patud suurima usaldusega Tema armastuse kätte ja õige pea tunned sa oma hinges kergendust.”
(Püha Petrus Canisius)
Jumalaema ütles 10. detsembril 1925 Fatimas Luciale:
„Mu tütar, vaata minu Südant, mis on ümbritsetud okastest, mida inimesed sellesse igal hetkel oma pühaduseteotuste ja tänamatusega torkavad. Püüa vähemalt sinagi mind lohutada ja tee minu nimel teatavaks, et ma tõotan olla surmahetkel kõigi pääsemiseks vajalike armudega abiks kõigile neile, kes viie järjestikuse kuu esimesel laupäeval käivad pihil, võtavad vastu Püha Armulauda, palvetavad viis Roosipärja saladust ja on mulle seltsiks viisteist minutit, mõtiskledes viieteistkümne Roosipärja saladuse üle, ning teevad seda minule hüvituse toomise intentsiooniga.”
Miks viis hüvituslaupäeva?
„Mu tütar,” ütles Kristus õde Luciale, ”põhjus on lihtne. Maarja Immakulaatse Südame vastu tehtud süütegusid ja pühaduseteotusi on viit liiki:
1. Maarja Pärispatuta Saamise teotamine.
2. Maarja neitsilikkuse teotamine.
3. Maarja jumaliku emaduse teotamine ja teda inimeste emaks tunnistamast keeldumine.
4. Nende teotused, kes püüavad avalikult külvata laste südametesse ükskõiksust, põlgust või isegi vihkamist oma Immakulaatse Ema vastu.
5. Nende süüteod, kes otseselt teotavad tema pühi kujutisi.”
Võtkem kuulda Jumalaema palvet ja kutset ning muutkem kuu esimene laupäev Maarjamaal katoliiklaste seas armastatud päevaks!
(Kes ei saa kuu esimesel laupäeval Maarja soovidele vastu tulla, sellel on võimalik seda teha ka esimesele laupäevale järgneval pühapäeval, „kui minu preester seda sellele hingele lubab”, ütles Kristus õde Luciale.)
Pilt: Maarja Immakulaatse Südame kuju Fatima pühamu fassaadil, mis asetati sinna 13. juunil 1959. 13 tonni raskuse ja 4,7 meetri kõrguse kivikuju valmistas isa Thomas McGlynn OP lähtudes õde Lucialt saadud kirjeldustest.
Täna, 18. mail algab Nelipüha noveen. Soovitame kõikidel – eriti perekondadel ühiselt – palvetada järgneva 9 päeva jooksul palvet “Veni Creator Spiritus”
Veni, Creator Spiritus
mentes tuorum visita
Imple superna gratia quae
tu creasti pectora.
Qui diceris Paraclitus,
Altissimi donum Dei,
fons vivus, ignis, caritas,
et spiritalis unctio.
Tu septiformis munere,
digitus paternae dexterae,
tu rite promissum Patris,
sermone ditans guttura.
Accende lumen sensibus,
infunde amorem cordibus,
infirma nostri corporis,
virtute firmans perpeti.
Hostem repellas longius,
pacemque dones protinus,
ductore sic te praevio,
vitemus omne noxium.
Per te sciamus da Patrem,
noscamus atque Filium,
teque utriusque Spiritum
credamus omni tempore.
Deo Patri sit gloria,
et Filio qui a mortuis
surrexit,ac Paraclito
in saeculorum saecula. Ame
Oh Looja Vaim, nüüd hingesse,
Su lastel tule kõigile.
Meid kõiki täida armuga,
meid oma väega loonud Sa.
Sind kutsutakse Trööstijaks,
Sind meile taevast antakse.
Sa elukaev ja valgustus
ja hinge ülim varandus.
Sa annad andeid rahvale,
Sind Isa sõrmeks peetakse.
Me keeli paned rääkima;
nii Isa tõotust täidad Sa.
Su valgust ise süüta meis
ja armu leeki südameis.
Me ihu nõtrust kinnita,
meid pimeduses valgusta.
Meid kurja küüsist vabasta,
me hinge rahus kosuta,
et Sinu järel truuduses
me kõnnime ja puhtuses.
Meid Isa tundma õpeta
ja Tema Poega Jeesust ka,
et usume kõik südamest,
et Sina lähtud mõlemast.
Au olgu kõigest südamest
ja tänu ikka igavest
nüüd Isale ja Pojale!
Au, kiitus Püha Vaimule! Aamen
P.Pachalis Baylon sündis Nelipühil 16. mail 1540 Hispaanias vaese karjuse perre. Juba seitsmeaastaselt pidi ta karjusena ühe talumehe juures tööle hakkama. Kuid noor Pachalis oli siiski väga teadmishimuline ja küsis alati mööduvate inimeste käest tähti ja numbreid. Kui talle midagi ette näidati, siis kirjutas ta selle kohe krihvliga oma kirjutamistahvlikesele.
Noort Pachalist sidus eriline sügav armastus Pühima Altarisakramendiga, euharistilise Lunastajaga. Ta kahetses sageli, et ta saab oma karjaseameti tõttu ainult pühapäeviti missadel käia. Imelisel viisil saatis aga Taevas talle lohutust: kord, kui poisike taas missale kutsuvaid kirikukelli kuulis ja palveks põlvili laskus, ilmusid talle kaks inglid monstrantsiga. Nad hoidsid Kõigepühamat tema ees, nii et põlvitav Pachalis sai Pühimat Altarisakramenti austada. Inimesed kutsusid poisikest üha enam „pühaks karjuseks”.
Kahekümneaastasena võeti p.Pachalis Baylon vastu paljasjalgsete frantsiskaanide juurde. Ta oli ilmikvend, alguses Valencias ja siis hiljem teistes oma ordu Hispaania kloostrites. Talle anti väga erinevaid ülesandeid ja tema vennad imestasid alati, millise usinuse ja andumisega pühak kõiki talle antud ülesandeid täitis.
Paljasjalgsete fransiskaanide ülesandeks oli ka teha misjonireise üle kogu Hispaania. Pachalise eriliseks ülesandeks oli kutsuda inimesi pihtima, võtma väärikalt vastu Püha Kommuniooni ja austada Pühimat Altarisakramenti. Tal oli suur edu oma ülesande täitmisel tänu oma heale kõneandele, milles oli siirust ja lihtsust.
Oma ordu ülesandel reisis p.Pachalis Baylon 1570.a. Prantsusmaale, kus parajasti leidsid aset verised kokkupõrked katoliiklaste ja protestantide vahel (hugenottide sõda 1562-1598). Tee peal võeti ta kalvinistide poolt kui katoliikliku ordu liige kinni ja teda piinati väga julmalt. Ka see sündmus ei võtnud maha p.Pachalis Bayloni usinust ja andumust, ta ütles: „Kõik, mis Jumalalt tuleb, on hea; Jeesus, minu armastus, löödi ka risti.”
Pühak teadis täpselt ette oma surmapäeva ja –tundi: see oli 17. mai 1592. Ta surigi sel päeval Villarreales Valencia lähedal, Nelipühil, samal pühal, mil ta siia ilma sündis.
P.Pachalis kanoniseeriti paavst Leo XIII poolt 1897.a. ning ta nimetati euharistiliste kongresside ja Pühimat Sakramenti austavate ühenduste patrooniks.
Tema haual Villarreale kloostrikirikus on toimunud palju imesid. Hispaania kodusõjas 1936.a. põletati tema puutumatult säilinud ihu punaste poolt. 1936-1939. aastatel toiminud sõjas tapsid vasakpoolsed arvutult katoliiklasi, sealhulgas üle 7000 preestri, seminaristi ja orduliikme, ühe apostelliku administraatori ja 12 piiskoppi. Põletati kirikuid ja kloostreid ning koos sellega hulgaliselt Hispaania ajaloo- ja kunstipärandit.
Pildil: 17. mail 1992 lasi Hispaani kuningas Villarrealis pühitseda sisse uue kuningliku kabeli, kuhu on asetatud pühaku jäänused. P.Pachalis Baylon on kuulutatud Hispaani kuningakoja kaitsepühakuks.
Jean-Baptiste de la Salle sündis 30. aprillil 1651. aastal Reimsis. Pärast õpinguid Pariisis pühitseti aadlisuguvõsast pärinev Jean-Baptiste de la Salle 1678. aastal preestriks ja nimetati Reimsi kanoonikuks.
Õige pea asus ta aktiivselt tegelema vaestest peredest pärit laste harimisega, asutates juba aasta peale oma pühitsus poistekooli. 1683. aastal loobus ta toomhärra kohast ning asutas ilmikordu, mille põhieesmärgiks sai hariduse andmine kehvades oludes kasvavatele noortele. Ordus asutati õpetajate seminarid, alguses Reimsis, seejärel Pariisis. Võeti kasutusele uued pedagoogilised ja kasvatusmeetodid. Lugemist õpetati emakeeles, mis omakorda sai aluseks hilisemate rahvakoolide tekkele. Ka reaalkooli kontseptsioon on Jean-Baptiste de la Salle’i poolt välja töötatud. Ta asutas ka nädalalõpukoole töölistele ja õppegrupid töötutele noortele. Kõikides õppeasutustes kehtis karistuse kasutamise vältimise printsiip.
Kui pühak 7. aprillil 1719. aastal Rouenis suri, oli tema asutatud koolides üle 200 õpilase, 1789. aastaks, Prantsuse revolutsiooni alguseks aga oli õpilasi juba üle 36 000.
Vaatamata revolutsiooni ajal tema asutatud ordule osaks saanud keeldudele ja tagakiusamistele laienes ilmikordu kiiresti üle Euroopa. Näiteks Saksamaal õppis tema ordu koolides enne II Maailmasõda 300 000 õpilast.
Püha Jean-Baptiste de la Salle maeti St. Severi koguduse kirikusse Rouenis. Tema reliikviad viidi 1734. aastal Roueni St. Yon kabelisse, seejärel revolutsiooni eest Belgiasse ning lõpuks 1937. aastal Rooma.
15. mail 1950. aastal kuulutas paavst Pius XII „Koolide geeniuse”, nagu Jean-Baptiste de la Salle’i kutsutakse, õpetajate kaitsepühakuks.
Pildil: Relikviaar pühaku säilmetega Roomas.
