
Evangeelium (Mt. 13, 24-30) Jeesus kõneles neile veel teise tähendamissõna: “Taevariik on inimese sarnane, kes külvas oma põllule head seemet. Aga inimeste magades tuli ta vaenlane ja külvas raiheina nisu sekka ning läks minema. Kui nüüd oras tärkas ja looma hakkas, tuli ka raihein nähtavale. Peremehe sulased astusid ta juurde ja ütlesid talle: “Isand,eks sa külvanud head seemet oma põllule, kust nüüd tuleb sinna raihein?” Tema lausus neile: “See on vihamehe töö.” Siis küsisid sulased temalt: “Kas sa tahad, et me läheme ning selle kokku korjame?” Ei, vastas tema, sest muidu te kisuksite raiheina korjates üles ka nisu. Laske mõlemaid ühtmoodi kasvada lõikuseni ja lõikuse ajal ma ütlen lõikajaile: “Koguge esmalt raihein ja siduge kimpu põletamiseks, nisu aga pange kokku mu aita!”
Dom Guérangeri kommentaar evangeeliumile
“Taevariik, millest Jeesus selles tähendamissõnas räägib, tähistab siin Tema võitlevat Kirikut, Temasse uskujate kogukonda. Tema hoole ja armastusega rajatud põld on aga raiheinast umbe kasvanud: sinna on pugenud hereesiad, seal siginevad skandaalid.
Kas see peaks siis panema meid kahtlema Tema ettenägelikkuses – Tema, kes teab kõike ja ilma kelle loata ei sünni midagi? Kaugeltki mitte. Issand ise õpetab meile, et nii peabki olema. Inimestele on antud vabadus valida hea ja kurja vahel: meie asi on seda vabadust kasutada ja Jumala asi on kõik oma auks pöörata.
Võrsugu siis hereesia pealegi kui kuri taim – me teame, et kord tuleb päev, mil see juuripidi üles kistakse. Me saame näha, kuidas ta, närbudes omaenda varre otsas, lõplikult välja juuritakse ja tulle heidetakse. Kus on nüüd need hereesiad, mis laastasid Kirikut tema alguse päevil? Kus on saja aasta pärast need hereesiad, mis kolme sajandi jooksul on reformi kauni nime varjus Kirikule nii palju kahju tekitanud? Sama on skandaalidega, mis Kiriku rüpes võrsuvad. Raihein on nuhtlus, kuid teda on vaja meile proovikiviks.
Hea isa ei kitku nisuvõrsete kaitsmiseks umbrohtu välja. Miks? Sellepärast, et kui head ja halvad inimesed kasvavad kõrvuti, õhutab see häid mitte lootma inimestele, vaid püüdlema kõrgemale. Pealegi on Issanda halastus nii suur, et jumaliku armu läbi võib lõpuks raiheinastki saada nisu.
Varugem seega kannatust. Kuna aga vaenlane külvab umbrohtu just sel ajal, kui valvurid magavad, palugem oma karjaste eest ja anugem, et Peakarjane annaks neile valvsust. Valvsus on karja pääsemise põhitagatis ja Kirik on oma vaimulikke karjasteks nimetades määranud valvsuse nende põhiliseks omaduseks.”
Katkend Dom Prosper Guérangeri „Liturgilisest aastast“.

Dom Guéranger, Solesmes’i abt aastatel 1837–1875, oli oma aja tuntumaid munkteadlasi ja liturge. Tema kirjutised leidsid laia kõlapinda nii Prantsusmaal kui ka mujal maailmas. Tänapäeval teatakse teda enim teose „L’Année Liturgique“ („Liturgiline aasta“) tõttu, mida ta alustas aastal 1841, et tuua liturgia rikkus usklikele
lähemale. Viieteistkümnes köites, mida ta ise ei jõudnud lõpetada, järgib ta kirikuaasta tsüklit. Ta kommenteerib ja tõlgendab traditsioonilist liturgiat, rikastades oma kirjeldusi tähelepanekutega teistest ida- ja läänekristluse riitustest.
Tänane lugemine lõpeb siin, kuid Matteuse evangeeliumi edasi lugedes leiame Jeesuse enese jüngrite palvel antud seletuse sellele tähendamissõnale. Maailma lõpupäevil saavad kurjad oma karistuse ja õiged tasu.
” Siis laskis Jeesus rahvahulgad ära minna ja tuli koju. Ja ta jüngrid astusid ta juurde ning ütlesid: „Seleta meile tähendamissõna raiheinast!” Ja tema kostis: „Hea seemne külvaja on Inimese Poeg. Põld on maailm, hea seeme Kuningriigi pojad, raiheinad aga kurja pojad. Ent vihamees, kes neid külvab, on kurat. Lõikus on ajastu lõpp, lõikajad on inglid. Nii nagu nüüd raiheinad korjatakse ja tulega ära põletatakse, nõnda on ka selle ajastu lõpul. Inimese Poeg läkitab oma inglid ja need korjavad tema Kuningriigist kõik pahanduse- ja ülekohtutegijad ja viskavad nad tuleahju: seal on ulgumine ja hammaste kiristamine. Siis säravad õiged nagu päike oma Isa Kuningriigis. Kel kõrvad on, kuulgu!”
Tõlkis Loviisa Mänd