1.–8. novembrini (kaasa arvatud) saab saavutada puhastustules viibivatele hingedele täieliku indulgentsi. Lisaks tavapärastele täieliku indulgentsi saavutamise tingimustele (piht ja Kommunioon) on veel tingimuseks 1.-8. novembrini igal päeval surnuaial (näiteks inimese haual, kellele tahetakse indulgents saavutada) Meie Isa palve ja „Requiem aeternam dona eis Domine, et lux perpetua luceat eis” palvetamine. Kõikide hingede pühal saab saavutada indulgentsi ka surnuaia asemel kiriku või kabeli külastamisega, muud tingimused on samad.
Rubriik: Kirikuaasta
„Hoiduge eelkõige kahest peamisest veast, mida peaaegu kõik teevad, kes Roosipärga palvetavad.
Esimene viga seisneb selles, et Roosipärga ei seota kindla intentsiooniga, sooviga, ja kui siis palvetajalt küsida, mille eest ta Roosipärga palvetab, siis ei oska ta sellele vastata. Seetõttu hoia alati, kui sa Roosipärga palvetad, silme ees kindlaid arme, mida Sa palud, mõnda voorust, milles tahad kasvada, või mõnda pattu, millest tahad lahti saada.
Teine viga, mida tavaliselt Roosipärja palvetamisel tehakse, seisneb selles, et Roosipärga alustades tahetakse võimalikult kiiresti selle palvetamisega lõpule jõuda. See tuleb sellest, et Roosipärga võetakse koormana, mis raskelt õlgadel lasub nii kaua, kuni seda ei ole palvetatud, eriti kui Roosipärjast on tehtud südametunnistuse asi või seda võetakse kui patukaristust oma pattude eest ja vastu tahtmist palvetatakse. Kahju on vaadata, kuidas enamik inimesi Roosipärga palvetab. Nad palvetavad seda eriliselt kiirustades ja sõnadest üle hüpates. Isegi kõige madalamale inimesele ei osutata nii armetul viisil sellist ebaviisakust, ja siis veel usutakse, et sellise palvetamise läbi austatakse Jeesust ja Maarjat! Saab siis üldse imestada, kui kristliku religiooni kõige püham palve jääb peaaegu viljatuks ja kui peale tuhandeid ja kümneid tuhandeid Roosipärgi ei ole inimene pühamaks muutunud?”
Püha Louis Marie Grignion de Montfort
Marguerite Maria Alacoque on pühak, kes on eriliselt tuntud Jeesuse Pühima Südame sügava austamise tõttu. Tänu temale seadis Kirik sisse Jeesuse Pühima Südame püha, samuti Jeesuse Pühima Südame reede (iga kuu esimene reede).
P. Marguerite Maria Alacoque sündis 1648. a. Autuni diötseesi külakeses Prantsusmaal. Juba väikse tüdrukuna oli temas näha püüdlust Jumalale pühitsetud elu poole. Noore neiuna astus ta kloostrisse, kus temast sai väga eeskujulik ja sügava palveeluga nunn. Temas oli sügav kannatlikkus, suur ligimesearmastus, sisemine tugevus ja andumine palveelule ning mõtisklusele. Ta oli tuntud ka oma imetegude poolest.
Kristus ilmus pühale Marguerite Mariale mitmeid kordi. 1675. a. ilmumises, mis on nendest ilmumistest kõige tuntum, näitas Jeesus pühakule oma Pühimat Südant, mis leegitses ja oli okaskrooniga ümbritsetud. Ta andis nunnale ülesande levitada Kirikus Tema Pühima Südame austamist, et toodaks lepitust ja hüvitust kõikide solvamiste ja haavamiste eest, mis Tema Pühimale Südamele on tehtud. Samuti ütles Ta pühakule järgmist: „Ma tõotan Sulle, et need, kes minu Pühimat Südant austavad ja teisi sellele üles kutsuvad, saavad ülirikkalike jumalike armude osaliseks”.
Püha Marguerite Maria Alacoque suri 1690. a. ja kuulutati pühakuks paavst Benedictus XV poolt.
Kristuselt pühale Marguerite Maria Alacoque’le antud tõotused nende suhtes, kes Tema Pühimat Südant austavad:
Ma annan neile kõik nende seisuse jaoks vajalikud armud.
Ma kingin rahu nende perekondadele.
Ma lohutan neid kõikides nende kannatustes.
Ma olen neile kindlaim varjupaik nende elus, eriti surmatunnil.
Ma õnnistan rikkalikult kõiki nende ettevõtmisi.
Patused leiavad minu Südames halastuse allika ja lõputu ookeani.
Laisad hinged muutuvad usinaks.
Usinad hinged saavutavad kiiresti suure täiuslikkuse.
Ma õnnistan neid maju, kus on minu Pühima Südame pilt ja kus seda austatakse.
Preestritele annan ma armu ka kõige kangemaid südameid puudutada.
Kõikide nende nimed, kes minu Pühima Südame austamist levitavad, saavad olema kirjutatud minu Südamesse ja need jäävad sinna igavesti.
Minu Südame üliküllases halastuses tõotan ma sulle, et kõikidele, kes üheksa järjestikus kuu esimesel reedel kommunitseerivad, annab minu kõikvõimas armastus hea surma armu, nii et keegi neist ei sure seisundis, milles ei ole armu ega ilma püha sakramendi vastuvõtmiseta; minu Süda on nende viimasel tunnil kindel varjupaik.
Pildi allkiri: Paray-le-Monial’ basiilika, kus Kristus avaldas pühakule oma Pühima Südame saladused.
„Oo Jumal, Sa saadad oma lõputult targas Ettenägevuses pühad inglid meid kaitsma; anna meile meie alandliku palve läbi armu, et oleksime alati inglite kaitse all ja võiksime igavesti rõõmustada nende juuresoleku üle. Kristuse, meie Issanda läbi, kes elab ja valitseb igavikust igavikuni. Aamen.”
(Kirikupalve kaitseingli pühal)
Serviitide ordu pühitses alates õndsa Innocencius XI (1676-1689) pontifikaadist järgmisel päeval peale Risti Ülendamise püha Neitsi Maarja Seitsme Valu püha. Paavst Pius VII (1800-1823) tegi selle püha kohustuslikuks tervele Kirikule, tähistamaks sellega ka vabanemist 1814. a. Napoleoni vangistusest, sest väga palju palvetati selle nimel Valurikka Emanda poole.
Ka täna peaksid kõik usklikud palvetama paavsti vabaduse eest.
Maarja Seitse Valu:
1. Siimeoni ettekuulutus
(„Ja Siimeon õnnistas neid ja ütles Maarjale, tema emale: „Vaata, seesinane on seatud langemiseks ja tõusmiseks paljudele Iisraelis ja tähiseks, mille vastu räägitakse – ent sinu omastki hingest peab mõõk läbi tungima – et saaksid avalikuks paljude südamete mõtlemised!” (Luuka 2, 34))
2. Põgenemine Egiptusesse
3. Jeesuslapse otsimine templist
4. Kohtumine Kristusega Ristiteel
5. Kristuse ristilöömine
6. Kristuse mahavõtmine ristilt
7. Kristuse asetamine hauda
Peale seda, kui keiser Heraclius pärast võitu pärslaste üle nende poolt röövitud Kristuse risti 3. mail 628. a. tagasi sai, lasi ta viia selle Konstantinoopolisse. Seal leidis sama aasta 14. septembril aset suur võimas protsessioon, mille ees kanti Kristuse risti. See kulges läbi Kuldse Värava ja lõppes Hagia Sophia kiriku juures.
Järgmisel, 629. aastal viis keiser risti tagasi Jeruusalemma, kust pärslased selle 614. a. pärast linna vallutamist ja selle laastamist olid röövinud. Keiser Heraclius kandis isiklikult, alandlikkuse märgisk paljajalu, risti, millel Kristus oli kannatanud, 21. märtsil 629. a. oma õlgadel Hauakirikusse.
Risti ülendamise püha on seotud ka Hauakiriku pühitsemisega Jeruusalemmas, mis leidis aset 13. septembril 335. a. Päev peale seda asetati Kristuse rist pidulikult oma kohale Kolgata mäel.
Pildil: Hauakirik Jeruusalemmas
Maarja nimi tuleneb aramekeelsest sõnast „Marjam”, mis omakorda lähtub heebreakeelsest sõnast „Mirjam”. Vana Testamendi aegadel kandsid seda nime eelkõige naised, kuid on teada, et ka meestele pandi seda nime.
Sõna „Maarja” tähendus on teadmata. Varasel keskajal omistati sellele nimele tähendus „Koidutäht”.
Maarja nime püha mainitakse esimest korda Hispaanias Cuenca piiskopkonnas 1513. a. Sealt hakkas selle püha pühitsemine levima, kuni õnnis paavst Innocentius XI tegi selle kohustuslikuks tervele Kirikule. 1683. a. 14. pühapäeval peale Nelipüha, seega Maarja sündimise püha oktaavi pühapäeval saavutati Viini all Kahlenbergi lahingus võit türklaste üle ja kuna seal mindi lahingusse Maarja nime all, siis seotakse Maarja nime pühitsemist ka selle suure võiduga. Innocentius XI poolt ettekirjutatud Maarja nime püha ja Meie Võidu Emanda püha peeti kaua Maarja sündimise püha oktaavi pühapäeval, kuni püha Pius X pani selle püha 12.septembrile.
1683. a. olid moslemidest türklased jõudnud Viini lähedale, austerlaste visa vastupanu oli lõppenud senini lüüasaamisega. Iga kaotatud lahingu järel paastus keiser Leopold I vee ja leiva peal, et paluda Jumalalt halastust ja armu. Juuli keskpaigaks olid türklased jõudnud Viini külje alla. Linna langemine oleks tähendanud ka Saksamaa vallutamist ja lõpuks tahtsid türklased jõuda välja Roomani. Püha Peetruse katedraalist tahtsid nad teha hobusetalli…
Osmani armees oli 200 000 jalaväelast ja ratsaväelast, lisaks toetasid neid veel tatarlased. Armeed juhtis suurvesiir Kara Mustafa, kes oli võtnud aastatel 1677-1681 ette ka sõjeretke Venemaale. Eurooplaste armeed juhatas kindral krahv Ernst Rüdiger von Starhemberg. Tema käsu all oli kokku ligi 20 tuhat meest, seega 10 korda vähem sõjamehi.
Keiser Leopold I tahtis nooruses saada tegelikult preestriks, kuid kui tema troonipärijast vend Ferdinand suri, pidi ta ise riigi krooni vastu võtma. Kui türklased hakkasid Austriale liginema, tegi keiser palverännaku Passausse Maarja, Kristlaste Abi imettegeva pildi juurde. Teda saatis sellel palverännakul kaputsiinlasest preester Marco d’Aviano, kes oli tuntud imede tegemise poolest,
Ka paavst Innocentius XI osales vastupanus türklastele. Ta muretses keiserlikule armeele raha ja kutsus kõiki kristlasi üles neljatunnisele palvele, et ähvardav oht mööduks. Peale selle püüdis ta ühendada Euroopa kroonitud peasid võitluseks Euroopat ähvardava islami vastu.
Keiser Leopold I palvel nimetas paavst isa Marco d’Aviano paavstlikuks legaadiks. 1. septembril 1683. a. saabus preester Austriasse Linzi, kus ta vestles keisriga kaks päeva. Preester soovitas tungivalt keisril endal Viini lahingust mitte osa võtta. Seepeale läks keiser koos keisrinnaga taas palverännakule Passausse, et paluda seal Jumalaemalt eestkostet ja abi. Teda saatis palverännakul suur rahvahulk.
Preester läks aga Viini, kus ta ühines armeega. Armee koosnes Poola kuninga Jan Sobieski ja paljude Saksa vürstide sõduritest: peale poolakate kuulusid armeesse ka austerlased, baierlased, saksid ja sõdurid Edela-Saksamaalt. Jan Sobieski oli juba kümme aastat varem (11. novembril 1673) edukalt löönud Moldaavias tagasi ülekaaluka moslemite armee, mis ähvardas Varssavit. Selle võidu tõttu krooniti Jan Sobieski ka pärast kuningas Michal I surma uueks Poola kuningaks (Jan III).
Pärast seda lüüasaamist Poola vastu lasi moslemite armee juht Kara Mustafa ühes vallutatud linnas võtta kinni kristlase, kellel ta lõikas elusalt pea maha ja saatis selle trofeena sultanile. 1678 otsis Kara Mustafa kontakti Ungari aadlikega, kes oli rahvuslikel motiividel keisri vastu meelestatud peale seda, kui Prantsusmaa oli neile toetust lubanud. 1682 tunnistati Imre Thökölyd, nn. rahvusliku ülestõusu protestantlikku juhti türklaste poolt Ungari kuningana.
Jan Sobieski mõistis 1683. aasta alguses, et moslemite ähvardav oht muutub aina selgemaks. Tal ei olnud keisriga head suhted, kuid ta nägi, milline ohv ähvardab Õhtumaad, kaasa arvatud Poolat: moslemid tahtsid Viini ja Kölni kaudu ka Danzigisse välja jõuda. Kuid isegi selles olukorras keeldusid näiteks nii Prantsuse kuningas kui ka Brandenburgi vürst Friedrich Wilhelm oma sõjalisest abist keisrile. Jan Sobieski pidi keisri aitamiseks saama nõusoleku aadlikest koosnevast seimist. Vastavalt kehtivale õigusele ei tohtinud sõjalise abi andmise puhul olla ühtegi vastuhäält seimis. Esimesel hääletusel 27. jaanuaril oli paraku ka vastuhääli. Peale seda tegi Jan Sobieski palverännaku Czestochowasse ja pühitses seal oma mõõga Jumalaemale. Teisel hääletusel 30. märtsil sai sõjaline abi keisrile kogu seimi heakskiidu. Maarja Taevassevõtmise suurpühal asus kuningas Krakowist teele, et keisrit moslemite vastu aidata.
Osmani armee oli vahepeal jõudnud võidukalt läbi Ungari Austriasse, kus 24. juunil ühineti tatarlaste armeega. Juuli keskpaiku algas Viini piiramine. Kuigi eeslinnad osutasid tugevat vastupanu, et aeg võita, murdsid moslemid augusti jooksul Viini eesmisest kaitseliinist läbi. Moslemite võitudega samal ajal algas nende poolt ka kaubitsemine sõjavangidega. Viinis oli selleks hetkeks muutunud olukord ülimalt tõsiseks, sest ümberpiiratud linna laastasid ka nälg ja haigused. 11. septembril õnnestus moslemitel juba tükk linnamüüri õhku lasta, mis tähendas ka viimase suure pealetungi peatset algust. Linna kaitsjatel oli aga laskemoon otsakorral.
Kristlaste armee allutati täielikult Jan Sobieskile, kelle juhatada oli nüüd ligi 80 000 meest 152 kahuriga. Ta lähenes Viinile lääne poolt, kuna linnast idapoolne ala oli türklaste käes. 11. septembril jõudis kristlaste armee Viini metsadesse ja järgmisel päeval toimus otsustav lahing Kahlenbergis. 12. septembri hommikul pühitses õnnis Marco d’Avianio moslemite poolt mahapõletatud kloostri kirikus enne lahingut püha Missa, millel ministreeris kuningas Jan Sobeski ise ja pühendas lahingu Neitsi Maarja nimele. Kuigi armees oli ka protestante, mindi ülekaaluka vastasega lahingusse hüüdega „Jeesus, Maarja!”
Kristlased oli võidukad ja kella kuueks õhtul oli lahingu saatus ostustatud ning moslemid põgenema aetud. Võitjate armees oli langenud ainult 3000 meest. Moslemid rääkisid peale lahingut, et peamine paanika algas nende ridades siis, kui nad nägid keset lahinguvälja hiiglaslikku munka, kes hoidis käes risti. Näis, nagu muutuks munk aina suuremaks ja ulatuks õige pea taevani.
Tänu võidule moslemite üle Kahlenbergi lahingus tegi paavst Innocentius XI 1683. aastal kogu Kirikule kohustulikuks Maarja nime püha pühitsemise. Austrias ja Lõuna-Saksamaal kerkisid mitmed Maarja nimele pühitsetud kirikud , samuti loodi mitmed Maarja nime pühitsetud vennaskonnad.
Isa Marco d’Aviano soovitas peale Viini võitu moslemitele järgneda, et nad lõplikult Euroopast välja ajada. Nii marssiski keiserlik armee 18. septembril Ungarisse, samal ajal andis paavst isa Marcole käsu armeed saata. 1684. aastal võideti mitmed Ungari linnad moslemite käest tagasi, 1686. aastal vabastati Buda, 1688 ka Belgrad.
Kümne aasta pärast asusid moslemid taas vasturünnakule, jõudes Belgradini. Paavst Innocentius XII aga keisrit ei toetanud. Pötschi külas Ungaris toimus sel ajal ime – Madonna pildist voolasid kuu aega järjest pisarad. See pilt rändas paljudesse Ungari kirikutesse ja pandi lõpuks üles Viinis Stephansdomis. Moslemite ähvardav oht muutus aina suuremaks, kuni Savoy vürst Eugene, kes oli võtnud osa ka Kahlenbergi lahingust, 1697. aastal Zenta all Osmani armee lõplikult võitis.
Õnnis Marcus d’Aviano suri sama aasta 13. augustil.
Pildil: Neitsi Maarja nime tiitlikirik SS. Nome di Maria al Foro Traiano Roomas
Inigo (Ignatius on pühaku nime ladinakeelne variant) sündis 1491. aastal Loyola aadlilossi tallis Baskimaa ühe tähtsama aadliperekonna viimase, kolmeteistkümnenda lapsena. Tema ema, kes tahtis tuua lapse ilmale just tallis, et olla samas olukorras, milles oli Jumalaema, suri varsti pärast sünnitust. Ignatius kasvas üles oma vanima venna peres.
1506. aastal alustas noor Ignatius oma õpinguid Kastiilia ülemvarahoidja Don Juan Velazquez de Cuellari juures. Kuna poisi õpetaja pidi oma ametikohustuste tõttu sageli reisima, õppis Ignatius juba varakult Kastiiliat hästi tundma. Õige pea hakati talle usaldama erinevaid haldusülesandeid õukonnas ja lisaks pidi ta tegelema ka õiguslike küsimustega.
1516. aastal andis keiser Karl I Don Juan Velazquez de Cuellarile käsu loobuda läänivaldustest, kes küll kaitses oma õigusi valdustele, kuid pidi 1517. aastal oma allajäämist tunnistama ja samal aastal ka suri. Sellega lõppes ka Ignatiuse õppimisaeg õukonnas. Ta astus 1518. aastal Hispaania Navarra asekuninga Don Antonio Manrique de Lara teenistusse. Navarras tegeles Ignatius peamiselt haldusküsimustega ja elas väga külluslikku elu.
Nn. Comunerose ülestõusu ajal, mille abil püüdis 1512. aastal Hispaaniast pagendatud Henri d’Albret Prantsusmaa toel taas oma võimu kätte saada, nimetas asekuningas usaldusväärse Ignatiuse oma esindajaks läbirääkimistel. Henri d’Albret aga püüdis võtta ette uusi vallutusi ja ründas Pamplona linna, kus viibis ka Ignatius, kellest sai kindluse kaitse põhiline hing ja juht. 20. mail 1521. aastal sai ta lahingus haavata, kui kahurikuul lömastas tema parema sääre. Prantslased lubasid austusest vapra ohvitseri vastu viia ta kindlusest Loyolasse paranema.
Nüüd algas Ignatiuse pikk paranemisaeg. Ta soovis lugeda haigevoodis rüütliromaane, kuid neid ta lossist ei leidnud. Ühelt raamaturiiulilt sattus talle aga kätte kartuuslase Saksi Ludolphi raamat Vita Christi (Kristuse elu). See ja teised vaimulikud raamatud, mida ta haigena luges, muutsid tema elu.
Ignatiuse jalg paranes, kuid jäi siiski lühemaks teisest jalast, mistõttu ta jäi kergelt lonkama. Siiski võttis ta 1522. aastal ette palverännaku Maarja pühamusse Aranzazusse ja siis Montserrati. Pärast üldpihti palvetas ta 24. märtsil kogu öö Montserratis asuva Maarja imettegeva pildi ees. Ta jättis oma relvad altari ette märgiks, et nüüd on ta Kristuse sõdur. Varahommikul käis ta Kommunioonil, jättis oma hobuse kloostrile ja vahetas uhked riided tagasihoidlikumate vastu. Pärast seda veetis Ignatius ligi aasta erakuna Manresas dominiiklaste kloostris. Ta elas peamiselt leivast ja veest ning palvetas iga päev seitse tundi. Sel ajal koges ta suuri hingepiinasid, aga ka kosutavaid vaimseid hetki. Eraku-ajal sai talle Cardonéri jõe ääres osaks nägemus Pühimast Kolmainsusest. See andis talle arusaamise inimese olemisest, mis sai põhialuseks tema vaimulikele harjutustele (nn. Ignatiuse vaimulikud harjutused), mis aitavad süvendada vaimulikku elu Kristust järgides. Nägemusele järgnenud ajal panigi ta kirja vaimulikud harjutused, mis peale mõningat ümbertöötamist 1548. aastal Roomas raamatuna ilmusid.
Ignatius asutas end 1523. aastal teele palverännakule Pühale Maale. Enne pidi ta minema aga Rooma, et saada selleks paavsti luba. Ta läks kerjusena Rooma, sai loa ja siirdus siis Veneetsia kaudu Pühale Maale. Ignatius sooviski sinna jääda, kuid sealsete frantsisklaste ülem seda ei lubanud, viidates kristlaste sagedastele röövimistele moslemite poolt, kes nad taas raha eest vabaks lasid. 1524. aasta jaanuaris pöördus Ignatius tagasi Euroopasse.
Ignatius tundis, et sügavamaks vaimulikuks eluks ja hingede Jumala juurde juhtimiseks jäävad tema teadmised vaatamata saadud heale haridusele puudulikuks. 1524-1525 külastas ta Barcelonas koos paari teise täiskasvanuga ladina kooli hoolimata sellest, et tal oli vanust juba üle 40 eluaasta. 1526-1527 õppis ta filosoofiat Alcalas ja Salamancas. Kuna ta muretses väga palju oma kaasõpilaste hingeõndsuse pärast ja nägi vaeva nende hingede hea käekäigu nimel, hakati teda selle eest pilkama ja süüdistama sekti loomises ning kutsuma fanaatikuks. See tõi talle kaasa neli korda inkvisitsioonilkohtu ette sattumise ja mõned nädalat vangistust. Teades, et tema südametunnistus on täiesti puhas, loobus Ignatius alati kaitsjast.
1528. aastal läks Ignatius õppima Prantsusmaale, jõudes Maarja valgusmissa ajaks Pariisi. Järgneval kahel aastal süvendas ta oma ladina keele oskust ja külastas filosoofialoenguid püha Barbara kolledžis, kus oli ka tema eluase. Teda vaimustasid eriti skolastiliste dispuutide meetodid. Ta rakendas neid meetodeid hiljem ka oma ordus, kus ta alati enne otsust kaalus avalikult kogu põhjalikkusega kõiki poolt- ja vastuargumente.
Prantsusmaalt reisis Ignatius kolma korda Flandriasse ja Londonisse, kuhu ta saabus ka 1531. aastal, mil Henry III andis kõikidele vaimulikele Inglismaal käsu tunnistada teda paavsti asemel Inglismaa kiriku peana. 1532. aastal sai Ignatius bakalaureusekraadi ja kaks aastat hiljem magistrikraadi filosoofias.
St. Barbara kolledžis leidis pühak kuus mõttekaaslast, kellest moodustus teatud vaimulik ühendus. Viis neist pärinesid Ibeeria poolsaarelt, üks aga, püha Petrus Faber, Savoyst. Nende kuue mõttekaaslase hulgas oli ka püha Franciscus Xavier. Maarja Taevassevõtmise suurpühal 1534. aastal andsid need seitse meest Montmartre’i künka maa-aluses kabelis oma tõotuse, kusjuures siis ei olnud neil veel mõtet asutada ordut. Nad tahtsid elada vaesuses ja kasinuses ning juhtida hingi Kristuse juurde, ja nad palusid ka paavsti, et ta saadaks nad misjonäridena Pühale Maale. Samas lisasid nad, et kui paavst neid aasta jooksul Pühale Maale ei saada, siis andku ta neile apostolaadis mõni muu ülesanne. Pärast tõotuste andmist pidas samal aastal preestriks pühitsetud p. Petrus Faber maa-aluses kabelis püha Missa.
1537. aastal lõpetas Ignatius Veneetsias teoloogiaõpingud ja seejärel pühitseti koos viie kaaslastega preestriks. Pärast pühitsust läksid nad kõik Rooma, et oma tõotust täita.
Teel Rooma tegid mehed puhkepausi La Storta kiriku varemete juures, mis asusid Siena ja Rooma vahel. Püha Ignatius läks varemetesse, et seal palvetada. Seal kuulus ta äkitselt Jumal-Isa häält: „Ma tahan teile Roomas palju arme anda.” Ignatius vaatas üles ja nägi risti kandvat Lunastajat. Jumal-Isa ütles oma Pojale: „Ma tahan, et Sa selle oma sulaseks võtaksid.” Nägemusest mõjutatuna hakkas pühak Jeesuse Pühimat Nime sedavõrd austama, et tal valis ka hiljem tähed IHS oma asutatud ordu tunnuseks. Samuti mõistis ta, et tema ordu peab kandma nime Societas Jesu.
Sõit Pühale Maale aga ei teostunud, sest türklased olid oma laevadega Itaalia ranniku lähedal ega lasknud läbi ühtegi palverändurite laeva. Nii andsid nad end apostolaadiks Püha Isa käsutusse. Paavst Paulus III võttis nende pakkumise teenistuseks vastu ja rakendas neid apostolaadis.
Tasapisi küpses meeste seas idee kujundada sellest väiksest seltskonnast uus ordu. Nad esitasid paavstile oma Formula instituti ja paavst andis loa uue ordu asutamiseks juba 1540. aastal. Ordu loobus ühisest kooripalvest ja orduriietusest. Jesuiidid tahtsid eelkõige läbi jutluste ja vaimulike harjutuste (rekollektsioonide) ning lastele ja vaestele katekismuse õpetamise tuua inimesi Jumala juurde.
Pärast ordu asutamist algas aktiivne misjonitegevus. P. Franciscus Xavier reisis 1540. aastal Indiasse, paljud jesuiidid läksid misjonäridena 1547. aastal Aafrikasse. Hiljem reisisid nad ka Ladina-Ameerikasse.
1541. aastal valiti püha Ignatius ordukindraliks. Ta valis oma deviisiks „Omnia ad maiorem gloriam Dei” – „Kõik Jumala suuremaks auks”, mis sai ka ordu juhtlauseks.
Püha Ignatius suri 31. juuli varahommikul 1556. aastal Roomas.
Pildil: Püha Ignatiuse haud ordukirikus Roomas.
Raymund Nonnatus sündis 1200. a. (mõnedel andmetel 1204. a.) Kataloonias Portellos. Tema ema suri sünnituse ajal, Raymund tuli ilmale keisrilõike abil. Sellest tuleb ka pühaku nimi „Nonnatus“, mis tuleneb ladinakeelsetest sõnadest non natus – mitte sündinud.
Kuna Raymunduse perekond kuulus aadlisoosse, siis soovis tema isa näha teda Aragoonia kuninga teenistuses. Kuid Raymund eelistas sellele vaimulikku elu. Et noore mehe mõtteid vaimulikust elust eemale viia, pani isa ta kaubahoovi valitsejaks, kuid seegi ei aidanud. Lõpuks andis isa järele ja Raymund astus 1218. a. mertsedaaride ordusse. Ordurüü võttis ta vastu pühalt Petrus Nolascuselt .
1226. a. läks püha Raymund Hispaania mauride juurde, et osta vabaks vangilangenud kristlasi. Kolm aastat hiljem võttis ta samal eesmärgil ette rännaku Põhja-Aafrikasse tänase Alžeeria alale. Püha Raymunduse eeskujudeks tema tegevuses olid püha Petrus Nolascus ja püha Serapion. Inglismaalt pärinenud püha Serapion tapeti 1240. a. moslemite poolt Alžeerias, kus ta oli ostmas vange vabaks. P.Serapion pandi ristile ja ta tükeldati seal elusana. Teda peetakse mertsedaaride esimärtriks.
1231. a. reisis püha Raymundus edasi Tuneesiasse, kus ta asus aktiivselt vangide vabastamise nimel tegutsema. Ta andis end koguni ise orjaks, et saada vabaks kristlastest orjad, keda ähvardas kehaline ja vaimne kokkuvarisemine.
Kuid ka orjana jätkas Raymund misjonit. Sageli pidas ta jutlusi, mida tuli kuulama suur hulk inimesi. Isegi paljud moslemid pöördusid tänu nendele jutlustele katoliiklusesse. Kõige selle eest taheti Raymund hukata ja sellest teada saanud, asus tema ordu tegutsema tema vabaksostmise nimel. Lõpuks sultan halastas ta peale, kuid karistuseks peksti julmalt tema jalgu.
Kannatustele vaatamata jätkas pühak oma misjonitegevust ja vangide vabaksostmist. Ta võeti uusti kinni ning tema huuled torgati hõõguva rauaga läbi ja läbi nende põletatud aukude pandi tema huultele tabalukk, mis ainult söömiseks eemaldati, ning ta heideti vangikongi.
Pärast Raymundi kaheksakuulist vangistust suutis mertsedaaride ordu ta lõpuks vabaks osta. Raymund tahtis ka edaspidi jääda Põhja-Aafrikasse, et seal edasi tegutseda ja kristlastest vange vabaks osta, mistõttu pidi ordukindral lõpuks ise andma isikliku käsu tema tagasipöördumiseks ja 1239. a. saabuski pühak Barcelonasse. Teda nähti p.Petrus Nolascuse järeltulijana ordukindrali ametikohal. Paavst Gregorius IX nimetas aga püha Raymundi kardinaliks ja kutsus ta Rooma. Pühak asus seepeale reisile Rooma poole, kuid olles jõudnud vaid 7. miili kaugusele Barcelonast, tabas teda tugev palavikuhoog ja pühak katkestas oma reisi. Ta suri 31. augustil 1240. a. Kataloonias Cordonas.
Lima linn (Peruu) asutati 1535. a. Francisco Pizarro poolt, kes oli 1531-1536 Peruu valitseja. Limast pidi senise inkade pealinna Cuzcose asemel saama uus keskus. 1543. a. sai Lima piiskopkonnaks ja kaks aastat hiljem peapiiskopkonnaks. 1579. a. nimetati Lima peapiiskopiks püha Turibius Mongrovejo.
Püha Rosa Limast (Isabella de Florenz) sündis 20. aprillil 1586. a. Nende peres oli kokku 11 last, vanemad olid mõlemad Hispaania päritolu – isa oli Gasparo de Florenz ja ema Maria de Olvia.
Isabellat kutsuti juba lapsepõlves Rosaks. Pärimus räägib, et Isabella ristimise ajal nägi tema ema lapse näol roosi. Teada on ka see, et ta oli imeilus tütarlaps, mistõttu teda hakati juba varakult „Roosiks“ kutsuma. Nime „Rosa“ võttis Isabella endale nimeks ka kinnitamise sakramendis.
Juba lapsepõlves näitas Isabella erilist püüdlemist vooruste poole. Tema vaimulik eeskuju oli püha Katariina Sienast. Ta oleks tahtnud astuda dominiiklaste kolmandasse ordusse, kuid tema ema oli selle vastu. Siiski astus Rosa 10. septembril 1606. a. tertsiaariks, valides oma vaimulikuks nimeks Rosa a Santa Maria, mille võiks tõlkida „Püha Maarja Roos“.
Oma venna abiga tegi ta oma vanematemaja aeda laudadest hüti, kuhu ta oma askeetlikku elu elama asus. Varsti ta haigestus, kuid Rosa ei andnud alla ja talus vapralt oma kannatusi. Sageli palvetas ta „Mu Jumal, suurenda mu kannatusi, kuid eelkõige minu armastust“, soovides olla kaaskannataja Kristuse kannatustes. Ligimesearmastusest hoolitses ta sageli haigete ja vaeste eest. Kogu oma vaeva, kogu oma kannatuse ohverdas ta puhastustules viibivate hingede, patuste pöördumise ja Jumalale tehtud solvangute ja teotamiste hüvitamise eest.
Pühal Rosal oli lähedane sõprus püha Franciscus Solanoga, kes samuti elas väga askeetlikku elu. Frantsisklasest preester püha Fr. Solano tuli Peruusse 1596. a., et teha misjonit indiaanlaste seas ja samuti hoolitseda hingehoiu eest Hispaania päritolu rahva juures. Püha Fr. Solano suri Limas 14. juulil 1614. a.
Teada on, et Jumalaema ilmus korduvalt pühale Rosale, et teda lohutada ja julgustada. Enamiku aja tundis pühak, justkui oleks ta Jumalast maha jäetud – mis tegelikult oli talle Jumalalt saadetud proovikivi ja sisemise kasvatamise vahend. Sageli kestis see mahajäetuse tunne pikki aastaid. Peale neid aastaid aga ilmus talle sageli Jeesuslaps, Maarja ja Rosa enda kaitseingel. Rosale sai tavaks hommikul vara minna aasale ja korjata sealt lilli, põimida need kokku ja seeläbi osutada nendega koos oma austust ja tänu Jumalale.
Rosa oleks meeleldi astunud mõnda kontemplatiivsesse kloostrisse, kuid Lima peapiiskopkonnas ei olnud ühtegi sellist kloostrit. Seetõttu võttis pühaks nõuks ise selline klooster püha Siena Katariina eestkoste all asutada. Kahjuks ei jõudnud ta ise kloostri avamist näha – ta suri 24. augustil 1617. a. Klooster avati kuus aastat hiljem, 1623. aastal.
Püha Rosa Limast kuulutati pühakuks 1671. a., teda kutsutakse ka „Lõuna-Ameerika pühaduse esimeseks õieks“.
Pildil: Püha Rosa Limast, klaasaken Saksamaal Gdanendorfi küla kirikus