Autor: admin

Püha Cajetanus sündis oktoobris 1480 Veneetsia aadliperre, kes elas Veneetsia külje all Vicenzas.

P. Cajetanus õppis õigusteadust Padovas, kus ta promoveeriti 1505. aastal õigusteaduste doktoriks. Pärast vastuvõtmist vaimulikku seisusesse läks ta Rooma, et seal Kirikule kasulik olla. 1506. aastal nimetas paavst Julius II p. Cajetanuse salasekretäriks ja paavstlikuks pronotariks.

Pärast Julius II surma astus p. Cajetanus nendest ametitest tagasi ja hakkas valmistuma preestripühitsuseks, mille ta võttis vastu 1516. aastal. Usklikud, kes nägid teda Missat pühitsemas, on ütelnud, et ta oli seerav altari ees ja apostel kantslis.

P. Cajetanus astus 1517. a. Roomas asutatud Jumaliku Armastuse oratooriumi liikmeks. Selles vennaskonnas oli nii vaimulikke kui ka ilmikuid, kes hoolitsesid ühelt poolt vaeste ja haigete eest, teiselt poolt aga püüdsid süvendada katoliku usku rahva hulgas. Selle oratooriumi liikmete hulka kuulus ka hilisem paavst Paulus IV (1555-1559).

1518. a. pöördus p. Cajetanus tagasi sünnikohta Vicenzasse oma ema Maria Porta juurde, kes oli haigestunud. Pärast ema surma 1519. a. jäi p. Cajetanus oma kodulinna ja astus püha Hieronymuse oratooriumisse, mille asutas püha Bernardus Feltrest 15. sajandil. Selle oratooriumi tegutsemispõhimõtted olid sarnased eelmise oratooriumi omadega.

Pühaku pihiisa saatis ta Veneetsiasse, kus ta asus tööle äsjaehitatud haiglas, ja mõne aja pärast tagasi Rooma, kus pühak asutas koos mitme teise nimeka vaimulikuga uue kongregatsiooni, mille liikmeid hakati hiljem kutsuma teatiinideks (Ordo clericorum regularium theatinorum) või kajetaanlasteks.

Kongregatsiooni liikmed elasid ranges vaesuses, hoolitsesid pühendunult hingehoiu ja preestrite harimise eest.

1527. aastal pagendasid keiser Karl V (1519 – 1556, alates 1516 Hispaania kuningas) väed ordu Roomast minema. Selle teo põhjus oli paavst Clemens VII osalemine keisri- vastases liidus, mille peamine juht oli Prantsuse kuningas François I. Keiser pidi sel ajal seisma vastu Euroopat vallutada püüdvatele türklastele, kes 1529. a. Viini piirasid. Samal ajal hakkas olukorda veelgi raskemaks tegema reformatsiooni algus Saksamaal.

12 Roomast välja kihutatud teatiinid põgenesid Veneetsiasse, kus nad said peavarju püha Tolentino Nicolause kloostris. P. Cajetanus valiti nüüd ordu ülemaks.

Püha Cajetanus jäi Veneetsiasse 1530. aastani, mil tal tuli paavsti palvel minna Veronasse, et seal taastada rahu kohaliku piiskopi ja rahva vahel. Kõigi ootuste vastaselt rahu tagasitoomine pühakul ka õnnestus.

1533. aastal läks p. Cajetanus orduvendadega Napolisse, et seal uus klooster asutada. 1540. aasta reisis pühak tagasi põhja poole, viibides taas Veneetsias, Veronas ja Vicenzas. 1543. a. pöördus ta Napoli kloostrisse tagasi, kus ta 7. augustil 1547. a. suri.

Oma eluajal pühendas pühak sageli kuus kuni seitse tundi päevast vaimulikele harjutustele, samuti on tuntud paljud imed, mis tema kaudu toimusid. Oma viimasel eluhetkel koges ta müstilisel viisil ristilöömist.

Cajetanuse kuulutas õndsaks 8. oktoobril 1629. a. paavst Urbanus VIII ja Clemens X kuulutas ta pühakuks 12. aprillil 1671. a. Tema reliikviad asuvad San Paolo kirikus Napolis.

Pärast Missat läksid lapsed koju, võtsid oma valmispandud moonapakid ja asusid karjaga teele aasa poole, mille Lucia oli välja valinud – väike maalapike Cova da Irias, mis kuulus tema vanematele. Nad läksid kiirustamata rõõmsalt mööda teed, et lambad saaksid ka teeäärset rohtu süüa. Rada oli kivine ja võttis aega, kuni nad lõpuks keskpäevaks aasale jõudsid. Fatima kirikukellad kutsusid keskpäevasele Missale. Nüüd ei kaotanud lapsed aega, et lahti teha oma moonakotte, mis sellisel imeilusal päeval kindlasti nauditavaid üllatusi sisaldasid. Nad tegid risitmärgi, palvetasid „Meie Isa” puhastustules viibivate hingede eest ja alustasid einetamist. Nad pidid hoolitsema selle eest, et ka pärastiseks jääks natuke süüa, värskenduseks enne koduteed. Me võime ette kujutada, et selle päeval kuulas meie Emand nende süütut palvet erilise heameelega.

Pärast seda ajasid nad lambad nõlvapidi ülespoole värskemale murule ja hakkasid mängumaja ehitama. Francisco kui poiss oli arhitekt ja müürsepp ning väiksed tüdrukud oli tema abilised. Lühikese ajaga olid müürid püsti ja kahtlemata oleks väike tark müürimeister maja ehitamisega ühele poole saanud, kui midagi omapärast ei oleks juhtunud.

Sellel hetkel helendas valgus, mida lapsed välguks pidasid. Ehmunult lasid nad kivid maha kukkuda, teades hästi, et välk on tormi käskjalg. Nad vaatasid üles, et näha, kust välk tuli. Kuid ei idas ega läänes polnud näha vähimatki märki tormist ja ükski pilv ei varjanud sügavsinist taevast. Õhk ei liikunud, ainult särav päikesevalgus leegitses kirkas õhus. Nagu tavaliselt, võttis Lucia ohjad oma kätte:

„Parem on, kui me läheme koju tagasi, sest lõi välku ja võimalik, et tuleb torm.” Teised nõustusid temaga ja sel silmapilgul jäid nad äkki järgmise valgushelenduse peale kivistunult seisma. Pea automaatselt astusid nad kõik paar sammu edasi ja pöörasid end spontaanselt, teadmata miks, paremale.

Nad nägid ilmutust. Väikese iilekstamme tipus nägid nad justkui õhku kaheks jagunevat. Lapsed seisid liikumatult, kohkunult, olles ise täielikult selle valguse sees, mis ilmutusest kiirgas.

Lucia tuntud kirjeldus on järgmine:

„Seal oli daam, riietatud valgesse, säravam kui päike. Temast tuli veel heledamat valgust kui kõige heledamast päikesekiirest ja see kiirgus meenutas otsekui veega täidetud kristallist kiiri. Ilmutusest üllatununa jäime me seisma. Me seisime talle nii ligidal, et jäime ise selle valguse sisse, mis teda ümbritses või temast kiirgas. Vahemaa võis olla umbes poolteist meetrit. Siis ütles meie Emand:

„Ärge kartke! Ma ei tee teile kurja!”

„Kust Te tulete?” küsisin ma temalt.

„Ma olen Taevast!”

„Ja mida Te tahate minult?”

„Ma olen tulnud paluma teid, et te järgneval kuuel kuul, iga kuu kolmeteistkümnendal päeval samal tunnil siia tuleksite. Siis ma ütlen teile, kes ma olen ja mida ma tahan. Pärast seda tulen ma veel seitsmendat korda siia tagasi.”

„Kas ka mina saan Taevasse?”

„Jah, muidugi!”

„Ja Jacinta?”

„Samuti!”

„Ja Francisco?”

„Samuti, kuid ta peab veel palju Roosipärgi palvetama.”

Sel hetkel vaatasid daami silmad väikest poissi, justkui kontrollides ja samas kaasa tundes. Selle põhjust ei saanud me teada. Vahest oli see väikeste varjatud vigade tõttu. Me oleme harjunud nägema asju oma inimlike silmadega, mis tunnistab ainult nähtavat ja me unustame, et Jumal näeb valguse meres ka kõige väiksemat varju.

Kuigi Francisco seisis samas valguses, milles Lucia ja Jacinta, tema ilmutust ei näinud. Ta kuulis Luciat rääkimas, kuid ta ei kuulnud daami vastuseid. Mõte Taevast lummas Luciat kõige enam. Ta oli nüüd kindel, et ta saab ühel päeval Jacinta ja Francisco seltsis seal olla. See oli nii hea. Samal ajal hakkas teda piinama üks kahtlus. Aljustrelis olid äsja surnud kaks tüdrukut, kes olid käinud nende majas toiduvalmistamist ja kudumist õppimas. Ta küsis arglikult:

„Kas Maria da Neves on juba Taevas?”

„Jah, muidugi.”

„Aga Amelia?”

„Tema on puhastustules.”

Lucia silmad täitusid pisaratega. Siis ütles daam: „Kas te tahate võtta vastu Jumala pakkumise taluda kõiki kannatusi, mis Ta teile saadab, hüvituseks pattude eest, millega Teda solvatakse, ja patuste pöördumise palumiseks?”

„Jah, me tahame seda!”

„Teil tuleb nüüd edaspidi palju kannatada, kuid Jumala arm on teie tugevus!”

Lucia meenutab: „Kui Neitsi Maarja ütles neid viimaseid sõnu (Jumala arm..), avas ta esimest korda oma käed ja saatis meile tugevat valgust, mis justkui peegeldusena tema kätest tuli. See valgus tõstis meid otsekui Jumala juurde, kes oligi see valgus, kirkalt ja selgelt. Sisemise erutuse tõttu, mis meid oli tabanud, langesime me põlvili ja kordasime andunult: „Oo Pühim Kolmainsus, ma kummardan Sind. Mu Jumal, mu Jumal, ma armastan Sind Pühimas Sakramendis.””

Lapsed jäid viivuks sellesse valgusemerre, kuni daam ütles: „Palvetage iga päeva Roosipärga rahu eest maailmas ja selle eest, et sõda lõppeks!”

Sõda, rahu? Mis see oli? Lapsed ei teadnud sellest midagi, kuid daam, kes luges nende südametest, teadis, et nad täidavad tema käsku.

Nii lõppes Jumalaema esimene kõnelus kolme väikese Portugali karjuslapsega. Lucia kirjeldab tema lahkumist nõnda:

„Siis hakkas ta vaikselt ülespoole tõusma ja päiksetõusu suunas liikuma, kuni ta lõpmatusse kadus. Valgus, mis teda ümbritses, näis avavat talle taevavõlvi.”

Pilt: Fatima Jumalaema

http://www.fatima.ch/Bilder/HERZ_M_BILD%20klassisch.gif

Issand, halasta
Kristus, halasta
Issand, halasta
Kristus, kuule meid
Kristus, võta meid kuulda
Jumal, taevane Isa,
halasta meie peale
Jumal Poeg, maailma Lunastaja
Jumal Püha Vaim
Püha Kolmainsus, üks Jumal
Püha Maarja, palu meie eest
Püha Joosep, palu meie eest
Aurikas Taaveti võsu,
Patriarhide valgus,
Jumalasünnitaja peigmees,
Neitsi karske kaitsja,
Jumala Poja toitja,
Kristuse agar kaitsja,
Püha perekonna pea,
Õiglasim Joosep,
Karskeim Joosep,
Targim Joosep,
Vapraim Joosep,
Kuulekaim Joosep,
Ustavaim Joosep,
Kannatlikkuse peegel,
Vaesuse armastaja,
Töötegijate eeskuju,
Koduse elu ehe,
Neitsite kaitsja,
Perekondade tugi,
Rõhutute lohutus,
Haigete lootus,
Surijate eestkostja,
Kurjade vaimude kohutus,
Püha Kiriku valvaja,
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, hoia meid, Issand
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, võta meid kuul­da, Issand
Jumala Tall, kes Sa maailma patud ära kannad, halasta meie peale
P. Ta seadis Joosepi oma maja isandaks.
K. Ja kogu oma varanduse valitsejaks.
Palugem. Jumal, Sa tahtsid valida imelises ettehoolduses püha Joosepi oma pühima Ema peigmeheks; me palume Sind, lase meil pälvida ka Taevas tema eestkoste, keda me austame oma kaitsjana maa peal, kes Sa elad ja valitsed igavikust igavikuni.
K. Aamen.