27. novembril 1830 ilmus Jumalaema Pariisis Rue du Bacil vintsentiini ordu nunnale Catherine Labouréle.
Jumalaema seisis suure maakera peal ja tema sõrmedes nägi Catherine kalliskividega sõrmuseid. Ühtedest kalliskividest väljusid kiired, teistest mitte. Neitsi Maarja ütles Catherine’ile:
„Vaata, need kiired on armud, mida ma annan neile, kes neid minult paluvad. Kalliskivid, mis ei kiirga, on armud, mida ei ole palutud.”
Seejärel ilmus Catherine’i ette ovaalne kujund, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud:
„Oo pärispatuta saadud Maarja, palu meie eest, kes me Sinu juurest varjupaika otsime.”
Catherine kuulis seejärel sõnu:
„Lase selle pildi järgi vermida medaljon! Inimesed, kes seda medaljoni kannavad, saavad palju arme. Need armud on eriti rikkalikud neile, kes seda medaljoni suure usaldusega kannavad.”
Pilt pöördus ümber ja noor õde nägi, milline selle tagakülg peaks välja nägema. Sellel oli M-täht, mille kohal oli rist, mis toetus põikpuule. M-tähe all olid okaskrooniga ümbritsetud Jeesuse Pühim Süda ja mõõgaga läbistatud Maarja Süda. Tähte, risti ja südameid ümbritses kaheteistkümnest tähest koosnev kroon.
Sama aasta jõululaupäeval ilmus Jumalaema uuesti noorele nunnale ja kordas oma soovi ning andis talle jõudu, et veenda preestreid ja piiskoppi seda soovi täitma.
Pariisi peapiiskop andiski loa medaljonide vermimiseks. Imettegev medaljon levis hämmastava kiirusega ja paljud inimesed pöördusid seda kandes ning arvukad haiged said terveks. Seetõttu nimetataksegi seda medaljoni „Imettegevaks Medaljoniks”. Ka paavstid on soovitanud selle medaljoni kandmist ja on lubanud selle kandjale indulgentse.
Catherine Labouré suri pärast tagasihoidlikku, varjatud ja püha elu 31. detsembril 1876. 1947. aastal kuulutas paavst Pus XII ta pühakuks. Catherine Labouré ihu asub Rue du Bacil klaaskirstus samas kabelis, kus Jumalaema talle ilmus. Kabelis on väljas ka tool, millel Jumalaema istus, kui ta vestles Catherine’iga ühe ilmutuse ajal paljudest .
