„SEMPER IDEM”
Kindralülema ja tema assistentide 1974. aasta 21. novembri deklaratsiooni aastapäeva sõnum
Viiskümmend aastat tagasi avaldas tema hiilgus peapiiskop Marcel Lefebvre mälestusväärse deklaratsiooni, millest pidi saama Püha Pius X Preestrite Vennaskonna põhikiri. See deklaratsioon, igavesti kõlama jääv tõeline usutunnistus, väljendab Vennaskonna põhiolemust, Vennaskonna olemasolu põhjust, õpetuslikku ja moraalset identiteeti, ja sellest tulenevalt ka Vennaskonna tegevusliini. Vennaskond ei või millimeetritki kõrvale kalduda selle deklaratsiooni sisust ja vaimust, mis on nüüd, 50 aastat hiljem, ikka veel täiesti ajakohane.
Deklaratsioon sisaldab kaht teineteist täiendavat ja toetavat keskset ideed. Esimene kinnitab Vennaskonna võitluse fundamentaalselt õpetuslikku olemust, teine väljendab selle võitluse eesmärki.
Vennaskond peab lahingut õpetuse eest ja tema vastase isikus ei ole kahtlust: vaenlane on kirikukogu reformid, need mürgised entiteedid, mis on kavandatud eksitavalt ja viivad eksituseni. Kuivõrd reformatsiooni põhialused on kaheldavad, on kaheldav ka kõik, mida see on sünnitanud: „See reformatsioon, mis on kasvanud välja liberalismist ja modernismist, mädaneb seestpoolt; see lähtub hereesiast ja viib hereesiani, isegi kui see ei näi väliselt hereetilisena. Seega on igal südametunnistusega ja ustaval katoliiklasel võimatu neid uuendusi toetada või neile mistahes viisil alluda. Ainus tee pääsemiseni on jääda truuks katoliku Kirikule ja tema õpetusele ning kategooriliselt keelduda aktsepteerimast Vatikani teise kirikukogu reforme.“
Viimase viiekümne aasta sündmused ainult kinnitavad esitatud mõtte paikapidavust. Kuna reformatsioon on rajatud valedele alustele, millest tulenevalt on valed ka selle põhimõtted, on võimatu katoliku Kirikus midagi taastada, ilma esiteks vaidlustamata Vatikani teise kirikukogu põhiprintsiipe ja tagasi lükkamata kõiki neis sisalduvaid eksitusi. Kõik püüded üheaegselt kinni pidada nii Traditsioonist kui kirikukogu reformidest, üritades neid kuidagi kokku sobitada, on eranditult ja vältimatult läbi kukkunud. Samal ajal on muudkui kasvanud põlgus ja vihkamine Traditsiooni ja Tridenti Missa vastu, mis näitab konkreetselt, et need kaks kokkusobimatut õpetust vastavad kahele lepitamatult erinevale jumalateenimise vormile ja kahele eri viisile katoliku Kiriku missiooni täitmiseks.
Kiriku reformimine, mis algas Vatikani teise kirikukoguga, jätkub tänapäevani ja kannab üha uusi vilju. Tänapäeval oleme tunnistajaks Kiriku struktuuri täielikule ümberpööramisele. Jumalikud tõed, mille me oleme saanud lihaks saanud Sõnalt, on asendatud inimeste loodud süsteemiga, kus Jumalale ei ole enam kohta ja kus hingab inimvaim, mitte enam Püha Vaim. See on Jumala Ilmutuse kuritahtlik moonutamine.
Seistes silmitsi Kiriku selgelt hukatusliku lammutamisega, julgustab peapiiskop Lefebvre meid jätkama võitlust õpetuse eest, püha võitlust meie Issanda Jeesuse Kristuse valitsemise eest, kes on Tee, Tõde ja Elu. Nagu minevikus, et ole meie missioon ka praegu midagi muud, kui taastada kõik asjad Kristuses. Taastada kõik – alustades katoliku preesterkonnast kogu tema õpetuslikus puhtuses ja misjonivaimust kantud ligimesearmastuses. Taastada ka Püha Missaohver, mis on kirikuelu südamik. Taastada tõeline katoliiklik elu, mis on Jeesuse Kristuse enda elu, kantud risti vaimust, armastusest ja austusest Isa vastu. Taastada katoliku Tõde, andes sellele tagasi kogu selle hiilgus ja lastes sel valgustada kogu maailma. Viimaks taastada nii Kirikus kui ka ilmalikus ühiskonnas Kristuse õigused, kes on kõigi rahvaste kuningas.
„Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel. On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi [- – -].“ (Hb 13: 8–9)
Teine 1974. aasta deklaratsiooni keskne idee on selge ja otsustav tahe tegutseda ainsa eesmärgiga teenida roomakatoliku Kirikut.
Ainult katoliku Kirikus sellisena, nagu ta on alati olnud, ja tema muutumatus Traditsioonis on meile kindlustatud Tõde, selle kuulutamine ja Kiriku teenimine.
Mis kõige olulisem – Traditsioonist kinni pidamine ning kõigi vajalike sammude astumine selle säilitamiseks ja edasiandmiseks on meie ligimesearmastusest tulenev kohustus, mida me täidame kõigi hingede ja kogu katoliku Kiriku hüvanguks. Sellest vaatepunktist lähtudes on meie võitlus sügavalt isetu. Me ei võitle esmajoones mitte omaenda ellujäämise, vaid ülemaailmse Kiriku hüvangu eest. Vennaskond on Kiriku missiooni ehedaim näide, kuna vastab meie enneolematult traagilise ajastu vajadustele nüüdisajal harvaesineva vabaduse ja jõuga.
Nagu viiskümmend aastat tagasi, on ka praegu meie ainus eesmärk säilitada Traditsioon. „See on põhjus, miks me ilma igasuguse mässumeele, kibeduse või vihata, alati muutumatu Õpetusameti juhiste järgi, jätkame preestrite koolitamist. Oleme veendunud, et nii teenime parimal võimalikul viisil püha katoliku Kirikut, paavsti ja järeltulevaid põlvi.“
Traditsioon kuulub katoliku Kirikule. Temas ja tema jaoks säilitame Traditsiooni kogu selle terviklikkuses, „kuni Traditsiooni tõeline valgus hajutab igavese Rooma taevast tumestava hämaruse“. Me oleme vankumatud üleloomulikus veendumuses, et ükskord võidab Traditsioon ja koos temaga kogu katoliku Kirik, ning kindlad, et põrgu väravad ei saa Kirikust kunagi võitu.
Menzingenis, 21. novembril 2024
D. Pagliarani kindralülem
Piiskop de Galarreta kindralülema 1. assistent
C. Bouchacourt kindralülema 2. assistent
Tõlkis Loviisa Mänd