Categories
SSPX

1974 – 2024 (1974. aasta 21. novembri deklaratsiooni 50. aastapäev)

Kindralülema ja tema assistentide 1974. aasta 21. novembri deklaratsiooni aastapäeva sõnum

Viiskümmend aastat tagasi avaldas tema hiilgus peapiiskop Marcel Lefebvre mälestusväärse deklaratsiooni, millest pidi saama Püha Pius X Preestrite Vennaskonna põhikiri. See deklaratsioon, igavesti kõlama jääv tõeline usutunnistus, väljendab Vennaskonna põhiolemust, Vennaskonna olemasolu põhjust, õpetuslikku ja moraalset identiteeti, ja sellest tulenevalt ka Vennaskonna tegevusliini. Vennaskond ei või millimeetritki kõrvale kalduda selle deklaratsiooni sisust ja vaimust, mis on nüüd, 50 aastat hiljem, ikka veel täiesti ajakohane.

Deklaratsioon sisaldab kaht teineteist täiendavat ja toetavat keskset ideed. Esimene kinnitab Vennaskonna võitluse fundamentaalselt õpetuslikku olemust, teine väljendab selle võitluse eesmärki.

Vennaskond peab lahingut õpetuse eest ja tema vastase isikus ei ole kahtlust: vaenlane on  kirikukogu reformid, need mürgised entiteedid, mis on kavandatud eksitavalt ja viivad eksituseni. Kuivõrd reformatsiooni põhialused on kaheldavad, on kaheldav ka kõik, mida see on sünnitanud: „See reformatsioon, mis on kasvanud välja liberalismist ja modernismist, mädaneb seestpoolt; see lähtub hereesiast ja viib hereesiani, isegi kui see ei näi väliselt hereetilisena. Seega on igal südametunnistusega ja ustaval katoliiklasel võimatu neid uuendusi toetada või neile mistahes viisil alluda. Ainus tee pääsemiseni on jääda truuks katoliku Kirikule ja tema õpetusele ning kategooriliselt keelduda aktsepteerimast Vatikani teise kirikukogu reforme.“

Viimase viiekümne aasta sündmused ainult kinnitavad esitatud mõtte paikapidavust. Kuna reformatsioon on rajatud valedele alustele, millest tulenevalt on valed ka selle põhimõtted, on võimatu katoliku Kirikus midagi taastada, ilma esiteks vaidlustamata Vatikani teise kirikukogu põhiprintsiipe ja tagasi lükkamata kõiki neis sisalduvaid eksitusi. Kõik püüded üheaegselt kinni pidada nii Traditsioonist kui kirikukogu reformidest, üritades neid kuidagi kokku sobitada, on eranditult ja vältimatult läbi kukkunud. Samal ajal on muudkui kasvanud põlgus ja vihkamine Traditsiooni ja Tridenti Missa vastu, mis näitab konkreetselt, et need kaks kokkusobimatut õpetust vastavad kahele lepitamatult erinevale jumalateenimise vormile ja kahele eri viisile katoliku Kiriku missiooni täitmiseks.

Kiriku reformimine, mis algas Vatikani teise kirikukoguga, jätkub tänapäevani ja kannab üha uusi vilju. Tänapäeval oleme tunnistajaks Kiriku struktuuri täielikule ümberpööramisele. Jumalikud tõed, mille me oleme saanud lihaks saanud Sõnalt, on asendatud inimeste loodud süsteemiga, kus Jumalale ei ole enam kohta ja kus hingab inimvaim, mitte enam Püha Vaim. See on Jumala Ilmutuse kuritahtlik moonutamine.

Seistes silmitsi Kiriku selgelt hukatusliku lammutamisega, julgustab peapiiskop Lefebvre meid jätkama võitlust õpetuse eest, püha võitlust meie Issanda Jeesuse Kristuse valitsemise eest, kes on Tee, Tõde ja Elu. Nagu minevikus, et ole meie missioon ka praegu midagi muud, kui taastada kõik asjad Kristuses. Taastada kõik – alustades katoliku preesterkonnast kogu tema õpetuslikus puhtuses ja misjonivaimust kantud ligimesearmastuses. Taastada ka Püha Missaohver, mis on kirikuelu südamik. Taastada tõeline katoliiklik elu, mis on Jeesuse Kristuse enda elu, kantud risti vaimust, armastusest ja austusest Isa vastu. Taastada katoliku Tõde, andes sellele tagasi kogu selle hiilgus ja lastes sel valgustada kogu maailma. Viimaks taastada nii Kirikus kui ka ilmalikus ühiskonnas Kristuse õigused, kes on kõigi rahvaste kuningas.

„Jeesus Kristus on seesama eile ja täna ja igavesti! Ärge laske endid õigelt teelt eksitada igasugustel võõrastel õpetustel. On hea, kui süda kinnitatakse armu läbi [- – -].“ (Hb 13: 8–9)

Teine 1974. aasta deklaratsiooni keskne idee on selge ja otsustav tahe tegutseda ainsa eesmärgiga teenida roomakatoliku Kirikut.

Ainult katoliku Kirikus sellisena, nagu ta on alati olnud, ja tema muutumatus Traditsioonis on meile kindlustatud Tõde, selle kuulutamine ja Kiriku teenimine.

Mis kõige olulisem – Traditsioonist kinni pidamine ning kõigi vajalike sammude astumine selle säilitamiseks ja edasiandmiseks on meie ligimesearmastusest tulenev kohustus, mida me täidame kõigi hingede ja kogu katoliku Kiriku hüvanguks. Sellest vaatepunktist lähtudes on meie võitlus sügavalt isetu. Me ei võitle esmajoones mitte omaenda ellujäämise, vaid ülemaailmse Kiriku hüvangu eest. Vennaskond on Kiriku missiooni ehedaim näide, kuna vastab meie enneolematult traagilise ajastu vajadustele nüüdisajal harvaesineva vabaduse ja jõuga.

Nagu viiskümmend aastat tagasi, on ka praegu meie ainus eesmärk säilitada Traditsioon. „See on põhjus, miks me ilma igasuguse mässumeele, kibeduse või vihata, alati muutumatu Õpetusameti juhiste järgi, jätkame preestrite koolitamist. Oleme veendunud, et nii teenime parimal võimalikul viisil püha katoliku Kirikut, paavsti ja järeltulevaid põlvi.“

Traditsioon kuulub katoliku Kirikule. Temas ja tema jaoks säilitame Traditsiooni kogu selle terviklikkuses, „kuni Traditsiooni tõeline valgus hajutab igavese Rooma taevast tumestava hämaruse“. Me oleme vankumatud üleloomulikus veendumuses, et ükskord võidab Traditsioon ja koos temaga kogu katoliku Kirik, ning kindlad, et põrgu väravad ei saa Kirikust kunagi võitu.

Menzingenis, 21. novembril 2024

D. Pagliarani kindralülem

Piiskop de Galarreta kindralülema 1. assistent

C. Bouchacourt kindralülema 2. assistent

Tõlkis Loviisa Mänd

Categories
SSPX

Peapiiskop Lefebvre deklaratsioon 21. novembril 1974

Sellel kuulsal deklaratsioonil on ajalugu; selle koostas piiskop Marcel Lefebvre spetsiifilises kontekstis.

Pärast Püha Pius X Preestrite Vennaskonna asutamist 1. novembril 1970 Fribourgis ning seminari avamist Ecône’is, Valais’ kantonis Šveitsis, valitses endiselt rahu, hoolimata mõnedest väiksematest keerukustest. Alates 1973. aastast oli olukord aga pingeline peapiiskop Lefebvre kõigutamatu seisukoha tõttu missa osas. Piiskop keeldus Novus Ordo missakorrast, mis kujutas endast Paulus VI liturgilist reformi, mida ta pidas “mürgitatuks”, nagu ta sageli ütles.

Rünnakud tulid esmalt Prantsusmaalt, kus piiskopid olid täiesti raevunud selle “metsiku seminari” peale, mis peagi tagas traditsioonilise vaimulikkonna, mis oli kutsutud teostama apostolaati Prantsuse territooriumil. Nad töötasid kulisside taga ka Šveitsis, kus olukord muutus samuti pingeliseks.

Fribourgi uus piiskop Pierre Mamie oli vennaskonna vastu. Siioni piiskop Nestor Adam, kes oli heidutatud kiriku kriisi arengust, ei toetanud enam sihtasutust ja distantseeris end sellest, kuigi ta oli nõustunud Ecône’i seminari avamisega oma piiskopkonnas.

Torm laskus viimaks preesterliku formatsiooni tööle. See puhkes äkitselt 11. novembril 1974, kui peapiiskop Lefebvre teatas seminari kogukonnale, et samal päeval saabuvad kaks apostelliku külalist. Nad saatis paavst Paulus VI ning nad said kolmelt Rooma kongregatsioonilt volitused seminari inspekteerimiseks. Nendeks olid monsenjöör Albert Descamps, piiblikomisjoni sekretär, ja monsenjöör Guillaume Onclin, kanoonilise õiguse koodeksi revisjoni komisjoni allsekretär.

Külalised veetsid kolm päeva Ecône’is küsitledes professoreid ja seminariste. Nad tegid neile kõrvalekalduvaid ja skandaalseid teoloogilisi märkusi. “Nad leidsid, et abielus meeste ordineerimine oli tavaline ja möödapääsmatu, nad ei tunnistanud, et tõde on muutumatu ning nad väljendasid kahtlusi Kristuse ülestõusmise füüsilise reaalsuse osas.” Nad viimaks lahkusid, aga ilma esitamata vennaskonna vanemale ühtegi protokolli või aruannet oma külaskäigu kohta.

Peapiiskop Lefebvre reisis Rooma 16. novembril, et külastada mõningaid kogudusi. Kuid mõistes, et pole eriti midagi oodata, kirjutas ta “ühel nördimuse hetkel”, nagu ta hiljem ütles, ühe korraga ja ilma parandusi tegemata oma põhimõtete imetlusväärse avalduse, mille ta esitas kogukonnale 2. detsembril. Sellest sai ettekääne Ecône’i seminari ja selle asutaja tagakiusamiseks.

+ Marcel Lefebvre

Tõlkis Martin Vaher

Categories
Kirikuaasta Puhastustuli

Novembrikuu – Puhastustuli on päriselt olemas 3.osa

Nad loodavad meie abile. Jah, nad tõesti loodavad meie peale. Meie võimuses on Puhastustules kannatajatele teeneid lunastada. See ühendus, mis meil, Võitleva Kiriku liikmetel, on Puhastustules olevate hingedega, ja tõsiasi, et me saame neile arme välja teenida, tuleneb Kiriku Müstilise Ihu ühtsusest. Kannatav Kirik ja Võitlev Kirik on meie Issanda Jeesuse Kristuse kaudu ühenduses.

Kuna meie võimuses on Puhastustules olijatele teeneid osutada, võime me oma igapäevastes palvetes ja eriti püha Missaohvri ajal paluda Jeesuselt, et nad pääseksid kiiremini kannatustest; tegelikult me isegi peame seda tegema. See on meie kohustus, sest need kannatavad hinged tõepoolest loodavad Puhastustulest väljapääsemisel meie abile. Me saame neid aidata, pidades neid meeles palvetes, eriti püha Missa ajal.

Me saame neid aidata meeleparandustegudega, mida meil tuleb nagunii teha ka iseenda pattude lunastamiseks ja Puhastustules veedetava aja lühendamiseks või selleks, et me – kui Jumal tahab – ei peaks üldse Puhastustulle minema, vaid pääseksime otse Taevasse Tema juurde. Me peame niisiis tooma ohvreid Puhastustules viibivate hingede eest, kuid samuti selleks, et saada ise osa pühakute ja kõikide kunagi maa peal elanute teenete varakambrist, mille Kirik meile avab. Kirikul on ju teenete varakamber, mille ta saab anda hingede käsutusse, kes soovivad neid teeneid kasutada Puhastustules kannatavate hingede heaks. Et me aga võiksime neid teeneid enda ja Puhastustules olijate hüvanguks kasutada, peame palvetama ja ohvreid tooma. Nii saamegi neid aidata. See on meile arvestatav motivatsioon pühakssaamise teel, sest kui me saaksime täielikult aru sellest, kui hullusti Puhastustules kannatada tuleb, teeksime kõik, mis vähegi meie võimuses, et seal olijaid aidata ja sinna ise mitte sattuda.

(…)Seepärast tulebki meil mõtiskleda Puhastustule tõelisuse üle – me tahame ju kord saada ühendatud oma õdede-vendade, vanemate, sõprade ja ka nende arvutute hingedega, kellel ei ole kedagi, kes nende eest palvetaks. Seega peame Puhastustules olevate hingede eest sageli palvetama. Selles peaksid meid innustama surnute mälestamiseks peetava liturgia tekstid, kuid õnnetuseks ja Kiriku suureks hingevaluks on Vatikani teise kirikukogu reformid jätnud oma jälje ka neisse palvetesse.

(jätkub …) 

Peapiiskop Lefebvre, 1. november 1978, Econe, Šveits

Tõlkis Loviisa Mänd

Categories
Kirikuaasta Puhastustuli

Novembrikuu – Puhastustuli on päriselt olemas 2.osa

Kas Puhastustules kannatajad saaksid midagi teha, et oma puhastusaega lühendada? Ei, Puhastustules ei ole saa hing enese heaks enam midagi teha. Miks? Sellepärast, et kuna see hing ei ole enam maa peal, ei ole ta enam nagu meie, kes me saame omale Jumala ees teeneid koguda. Maa peal olijate ees on valik hea ja kurja vahel ning, valides hea, teenivad nad välja tasu. Puhastustules viibivad hinged ei ole enam valiku ees.

Nad on juba kindlalt armuseisundis, pühitseva armu seisundis. Nad teavad kindlalt, et kuuluvad valitute hulka, ja see teadmine on neile otsatu rõõmu allikas. Nad teavad, et nad on määratud minema Taevasse.

Ometi kannatavad nad samal ajal kirjeldamatult, sest nad mõistavad meist palju paremini, mis on Jumal ja mida Ta on lubanud neile, kes surevad armuseisundis – Taevas ootavat igavest au. Nad kannatavad kohutavalt mõtte pärast, et nad ei ole veel väärilised Jumala juurde minema ja Temaga igavesti koos elama.

Mõeldes Jumala headusele ja halastusele, mille otsesed tunnistajad nad on, piinab neid hirmus kahetsus oma pattude pärast. Nad mõistavad väga hästi Jumala armulikkust ja teavad, et nad kannatavad seetõttu, et nad on patustanud ja seega end Jumalast lahutanud. Nad teavad, et kannavad oma pattude eest õiglast karistust, mis on vajalik selleks, et nad saaksid lõpuks puhastena Jumala auhiilgusesse ilmuda.

„Kirikul on teenete varakamber, mille ta saab anda hingede käsutusse, kes soovivad neid teeneid kasutada Puhastustules kannatavate hingede heaks.“ 

Järelikult ei saa Puhastustules viibivad hinged ise teha midagi selleks, et oma kannatusi lühendada.

(jätkub …)    

Peapiiskop Lefebvre, 1. november 1978, Econe, Šveits

Tõlkis Loviisa Mänd

Categories
Kirikuaasta Puhastustuli

Novembrikuu – Puhastustuli on päriselt olemas 1.osa

Alonso Cano (1601-1667)

Novembrikuu jooksul avaldame mitmes osas piiskop Lefebvre’i jutluse, milles ta tutvustab Kiriku traditsioonilist õpetust Puhastustule kohta ja selle pühendumise sügavaid põhjusi.

Jutlus jaguneb järgmiselt:

Sellel nädal avaldame esimese osa.

Esiteks – kas Puhastustuli on päriselt olemas? Kui võtaksime tõena kõike, mida nüüdisajal kirjutatakse, mida isegi Katoliku Kiriku enda liikmed kirjutavad, siis langeksime kiusatusse uskuda, et Puhastustuli on pelk keskaja muinasjutt. Ei, Puhastustuli on dogma, meie usu dogma. Kes iganes keeldub uskumast Puhastustulle, on hereetik. Puhastustule olemasolu kinnitati juba 13. sajandil, Lyoni teisel kirikukogul. Hiljem, 16. sajandil – vastuseks protestantide eitavale suhtumisele – kinnitas Tridenti kirikukogu uuesti vajadust säilitada usku ja suhtuda Puhastustule olemasollu täie tõsisusega. Seega võime olla kindlad, et Puhastustuli on usudogma – dogma, mida Pühakirjast enamgi kinnitab ja toetab Traditsioon. Ometi on ka Pühakirjas lõike, mis viitavad väga selgelt Puhastustule olemasolule. Näiteks on Puhastustules kannatavate hingede eest peetava Missa epistliks lõik Makkabite raamatust, milles Juudas Makkabi saadab Jeruusalemma kaksteist tuhat talenti ja palub preestritel tuua ohvriand lahingus langenud sõdurite eest, nii et neid vabastataks kannatusteks ja lubataks siseneda Taevasse. Pühakiri lisab: „On tänuväärne mõte palvetada surnute eest“. Puhastustulele vihjab ka püha Paulus, kui ta ütleb, et mõned hinged pääsevad Taevasse otsekohe, teised aga quasi per ignem, ’nagu läbi tule’ – st ka nemad saavad taevasse, kuid läbi tule – muidugimõista viitab püha Paulus sellega puhastuse vajalikkusele nende hingede jaoks, kes ei ole Taevasse sisenemiseks täielikult valmis. Kiriku usk Puhastustulle rajaneb niisiis ühelt poolt Pühakirja viidetele, teisalt Traditsioonile, mille on meile edasi andnud Apostlid ja kirikuisad.

Milleks on Puhastustuld vaja? Sellepärast et Taevasse saame vaid täiuslikult puhastena. On kujuteldamatu, et hinged võiksid ilmuda Jumala palge ette – ühendusse Jumalaga, ühendusse, mis ületab kogu meie mõistmise piirid, siseneda Jumalikkusesse endasse, saada osa Jumala valgusest –, olles seisundis, mis on risti vastupidine Jumala auhiilgusele, puhtusele, pühadusele. See on mõeldamatu. Seepärast peavad need, kes on surnud armuseisundis, kuid ei ole täielikult puhastatud ehk vabastatud andeksantava patu eest määratud karistusest, ja need, kes on surnud andeksantava patuga hingel, läbima puhastuse, mis teeb nad vääriliseks Jumala palge ette astuma. See on täiesti loomulik, sest me ei tohi unustada, et isegi kui patt on andeks antud, jätab see meie hinge kahjustuse. Hingel ei ole küll enam moraalset süüd, kuna patt on patukahetsuse sakramendi läbi andeks antud, kuid sellegipoolest on hing haavatud, saanud defekti, mis on vaja parandada. Tema seisundit võib võrrelda kahetseva inimesega, kes on oma naabrilt varastanud. Varas ei pea mitte ainult end süüdi tunnistama ja pattu kahetsema, vaid ka naabrile tekitatud kahju korvama. See võrdlus käib kõigi pattude kohta, mille me oleme sooritanud. Me oleme tekitanud kahju, ebaõiglust ja peame selle hüvitama, isegi kui patt ise on juba andestatud. Seetõttu jäävadki hinged Puhastustulle seni, kuni nad on täielikult ära kandnud karistuse pattude eest, mis neile andeks antud on.

(jätkub …)

Peapiiskop Lefebvre, 1. november 1978, Econe, Šveits

Tõlkis Loviisa Mänd

Categories
Kirikuaasta

1. November

KÕIKIDE PÜHAKUTE SUURPÜHA

Ja tänane evangeelium, mis on õnnistuste evangeelium, räägib meile veel kord pühaduse programmist, mille on andnud meie Issand ise:

“Neil päevil: kui Jeesus nägi rahvahulki, läks ta üles mäele ja istus sinna maha, ja kui jüngrid olid tema ümber kogunenud, avas ta oma suu ja õpetas neid: 

Järg püha Matteuse evangeeliumist, Mt. 5:1-12

Categories
Kirikuaasta Roosipärg

Oktoobrikuu – Roosipärjakuu – viimane nädal

Jutlus Pühast Roosipärjast Isa Demornex, SSPX (Oktoober 2019) – viimane osa

Oma jutluse viimases osas räägib isa Demornex vastuväidetest Roosipärjale ja annab lõpetuseks kaks tsitaati, mis väärivad meeles pidamist ja mida on kasulik aeg-ajalt uuesti lugeda, sest sellest on kasu mediteerimisel ja seda meie suuremaks hüvanguks!

Vastuväited Roosipärjale

Mõned protesteerivad: “Roosipärjas tuleb kogu aeg samu palveid korrata: see on igav!” Mida neile vastata? Esmalt peame me ütlema, et kui ma palvetame, siis ei saa me nagunii vältida samade asjade kordamist, kuna meie vajadused on alati samad! Kuid samuti tungib Roosipärja palvete tähelepaneliku kordamise läbi nende tähendus üha sügavamale ja sügavamale meie hinge. Toome võrdluse: kujutage ette, et te valate tilgahaaval kuivale pinnasele vett… esimesed tilgad niisutavad ainult pinnase pealispinda, kuid kui te jätkate seda tegevust pika aja jooksul, siis vähehaaval tungib vesi üha sügavamale pinnasesse. Nii täidab ka Roosipärja palvete kordamine meie hinge üha sügavamalt meie usu müsteeriumitega ning paneb meid nendega kooskõlas elama.

Mõned inimesed ütlevad veel: “Roosipärja palvetamine on liiga pikk, mul ei ole aega, ma olen nii hõivatud…” Tegelikkuses ei ole Roosipärja palvetamise puhul küsimus aja olemasolus või selle puudumises, vaid selle palvetamise tahtes või selle tahte puudumises. Mõnikord me kohtame väga, väga hõivatud inimesi, kes siiski on leidnud aega, et palvetada need 15 dekaadi iga päev. Kui te arvate, et teil ei ole aega, et iga päev Roosipärga palvetada, siis peaksite ehk vaatama, kui palju aega veedate te iga päev internetis, telekat vaadates, süües, asjatult lobisedes, kaubanduskeskustes jõlkudes ja nii edasi… ma olen kindel, et lõpuks leiate te üsna palju vaba aega Roosipärja palvetamiseks.

Kokkuvõte

Ja tsiteerides ka paavst Pius XIndat: “Kui te ihaldate rahu oma südames, oma kodus ja oma riigis, siis kogunege igal õhtul, et Roosipärga palvetada. Ärge laske isegi ühte päeva mööda ilma seda palvetamata, ükskõik kui koormatud te ka ei oleks paljude murede ja töödega.”

Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel. Aamen “

Tõlkis Martin Vaher

Categories
Kirikuaasta Roosipärg

Oktoobrikuu – Roosipärjakuu 4. nädal

Jutlus Pühast Roosipärjast Isa Demornex, SSPX (Oktoober 2019) 3.osa

Padrunid

Roosipärja struktuur on täiuslik, aga selleks, et relv oleks hea, ei piisa ainult sellest, et see on korralikult ehitatud, vaid see peab kasutama ka võimsaid padruneid. Roosipärja padrunid on palved, millest Roosipärg on valmistatud: Meie Isa Palve, Ole Tervitatud Maarja ja Au Olgu. Need padrunid on parimad.

Tõesti, Meie Isa Palve on palve, mida Jeesus ise meile õpetas: see on seetõttu täiuslik palve, terviklik, andes kogu au Jumalale ning küsides Temalt kõike, mida me vajame. Ole Tervitatud Maarja on parim ülistus Õnnistatud Neitsi Maarjale, kuna see on ülistus, millega Jumal ise pöördus Õnnistatud Neitsi poole läbi peaingel Gabrieli ja Püha Eliisabeti; ning lisaks sellele kiitusele lisas Kirik alandliku palve, millega palutakse Maarjalt armu täitmaks Jumala tahet praegusel hetkel ning ühtlasi palutakse ka kõige olulisemat armu, mida me oma elus vajame… hea surma armu, mis kinnitab meie vaenlaste lõpliku lüüasaamise. Au Olgu palve on võetud Piiblist: need on Püha Vaimu sõnad, mille kaudu anname me kogu au tagasi Jumalale.

Need kolm palvet, mille Jumal ise on meile andnud, täiendavad üksteist täiuslikult ning on võimsad ükskõik milliste armuandide omandamiseks, tulistamaks maha kõik kuradilt ja lihalikult maailmalt tulevad ahvatlused. See ei ole mina, kes seda ütleb, see on Õnnistatud Neitsi Maarja ise.

Tõlkis Martin Vaher

(jätkub…)

Järgmisel, oktoobri viimasel nädalal, saate lugeda isa Demornex’ jutluse viimast osa, milles ta räägib vastuväidetest Roosipärjale.

Categories
Kirikuaasta Roosipärg

Oktoobrikuu – Roosipärjakuu 3. nädal

Jutlus Pühast Roosipärjast Isa Demornex, SSPX (Oktoober 2019) 2.osa

Struktuur

Vaatame nüüd Roosipärja struktuuri. Relvas on struktuur see, mida me kasutame sihtimiseks, mis annab padrunile hoo ja suuna, et jõuda sihtmärgini. Roosipärja struktuuriks on selle 15 saladust: 5 rõõmurikast saladust, 5 valurikast saladust ja 5 aurikast saladust. Ma ei räägi valgusrikastest saladustest, mis lisati paavst Johannes Paulus II poolt aastal 2002: need on problemaatilised, kuid see on juba teine teema. Roosipärja 15 saladust suunavad meie palveid selle osas mida uskuda, mida teha selleks, et taevasse minna ning milliseid vaenlasi maha tulistada.

Mis puutub sellesse, et mida uskuda, siis 5 rõõmurikast saladust tuletavad meile meelde inkarnatsiooni, Jumal lõi Jeesuse Kristuse inimeseks. 5 valurikast saladust räägivad meile lunastusest, kuidas Jeesus Kristus teenis meie pattude andeks andmise oma ristisurma läbi. 5 aurikast saladust räägivad meile igavesest elust Püha Kolmainsuses ning meie kutsumusest saada sellest elust osa.

Selle osas, mida teha selleks, et minna taevasse, asetab Roosipärg teie silmade ette Jeesuse Kristuse eeskuju ning loetleb meile voorused, mida me peame praktiseerima. 5 rõõmurikast saladust kõnelevad meile näiteks alandlikkuse voorusest, ligimesearmastusest oma naabri vastu, vaesuse vaimust, kuulekuse ja puhtuse voorusest ja sellest, kuidas asetada Jumal oma elus esikohale. Ning mõtiskledes Jeesuse ja Maarja üle nendes rõõmurikastes saladustes me mõistame, et meist ei saa pühakud, kuna me sooritame erakordseid tegusid, vaid seeläbi, et täidame ustavalt Jumala käske ning täidame hoolsalt oma kohustusi.

5 valurikast saladust kutsuvad meid üles kahetsema oma patte, sooritama patukahetsust, suretama oma korrastamata kirgi, kannatama kannatlikult ära katsumusi, andestama oma vaenlastele ning isegi neid armastama. Nende valurikaste saladuste kaudu me mõistame, et tee pääsemiseni käib läbi kannatuste, et ainult läbi kannatuste vabaneme me oma isekusest ja armastame Jumalat rohkem kui iseennast, täiuslikult.

5 aurikast saladust kõnelevad meile, et meil peab olema usku Jumala lubadustesse igavese elu osas, et meil peab olema tugev lootus jõuda taevasse läbi Jeesuse Kristuse, et meil peab olema innukust patuste pöördumise osas, et me peame pöörduma pühakute poole ning eriti Õnnistatud Neitsi Maarja poole. Ning läbi nende saladuste on meie vaim ja meie süda suunatud igaviku poole, meid tõstetakse selle maailma muredest üles taeva ihkamise ja lootuse poole!

Nende 15 saladuse abil võtame me sihikule oma vaenlased, et nad maha tulistada: kuradi, maailma ja meie kolm himu. Rõõmurikkad saladused, millega me mõtiskleme meie Päästja üle, kes tuli meid taas Jumalaga ühendama, võtavad sihikule kuradi, kes tahab olla Jumalast igavesti eraldatud. Valurikkad saladused, millega me mõtiskleme selle üle, kuidas Jeesus ohverdas end oma Isa armastuse ja meie armastuse pärast, võtavad sihikule meie himudest tuleneva isekuse. Aurikkad saladused, mis keskenduvad surmajärgsele elule, võtavad sihikule maailma, mis utsitab meid leidma oma õnne selle maailma naudingutes ja hüvedes.

Me võime samuti arvesse võtta, kuidas Roosipärg võitleb meie kolme himu vastu. Rõõmurikkad saladused, mis on täidetud Jeesuse ja Maarja alandlikkusega, seisavad vastu meie uhkusele. Valurikkad saladused meie Issanda kannatustest seisavad vastu meie lihahimule. Aurikkad saladused, mis keskenduvad igavesele elule, seisavad vastu meie himustavatele silmadele, meie ahnusele selle maailma rikkuste järele.

Tõlkis Martin Vaher

(jätkub…)

Järgmisel nädalal : Padrunid kvaliteet – Roosipärja padrunid

Categories
Teade

Teadaanne piiskop Tissier de Mallerais surmast

Peale traagilist õnnetust lahkus 8. oktoobril siit ilmast 79. aasta vanusena piiskop Bernard Tissier de Mallerais.

Bernard Tissier de Mallerais sündis Prantsusmaal Sallanches’ 14. septembril 1945. aastal. Peale magistriõpinguid bioloogias oli ta esimeste hulgas, kes astus 1969. aasta oktoobris Püha Pius X seminari Šveitsis Fribourgis. Peapiiskop Marcel Lefebvre’I poolt juhendatuna, pühitseti tulevane piiskop Tissier preestriks Šveitsis Écône’is 29. juunil 1975 a.

Peale preestripühitsus teenis Bernard Tissier de Mallerais Püha Pius X seminaris Écône’is erinevates ametites, esmalt õpetajana ja hiljem rektorina 1979-1983 a.. 1984 aastal nimetati ta Püha Pius X Preestrite Vennaskonna peasekretäriks. 30. juunil 1988. aastal pühitseti Bernard Tissier de Mallerais peapiiskopi Marcel Lefebvre’i and piiskop Antônio de Castro Mayer’I poolt piiskopiks. Alates sellest ajast on piiskop Tissier jaganud kinnituse ja preestripühitsuse sakramente, viinud läbi rekollektsioone, külastanud Püha Pius X Preestrite Vennaskonna kabeleid ja hoolitsenud usklike hingede eest üle maailma.

Lisaks oma apostolaadi-alasele tegevusele on piiskop Tissier tuntud ka kui Marcel Lefebrve’i biograafia autor, mis on kõige ulatuslikum ja põhjalikum ülevaade peapiiskopi elust, teenistusest ja mõtetest.

Piiskop Tissier de Mallerais külastas Eestit käesoleva aasta aprillis ja jagas kinnitamise sakramenti.

Palvetagem piiskop Tissier de Mallerais hinge eest! Tema pühendunud teenistus katoliku traditsiooni eest olgu inspiratsiooniks meile ja tulevastele põlvedele!