Autor: sten

3. artikkel Neitsi Maarjale pühendatud maikuu raames

Apostellik palve on ligimesele armude palumine – tema pöördumiseks, pühitsuseks või millekski muuks hingele kasulikuks. Seda pidaski silmas Jumalaema, kui ta palus Fatima lastel palvetada patuste pöördumise eest.

Pöörduda tähendab pöörata oma tahe – mis on loomupäraselt kaldu kurja poole – selle poole, mis on hea. Nii võib usukauge inimene või isegi Jumala avalik vaenlane Jumalale ligineda ja Tema sõbraks saada.

Hinge pöördumine ja pääsemine on suurimaid arme, mida Jumal meile anda tahab.

Kuidas saaksime teha nii, et Jumal meile selle armu läkitaks?

Jumalaema õpetab meile, et pöördumise armu on võimalik saavutada eelkõige palvete ja ohvrite kaudu:

„Ohverdage end patuste eest ja öelge tihti, eriti ohvreid tuues: Oo Jeesus, see on armastusest Sinu vastu, patuste pöördumise eest ja nende pattude hüvitamiseks, mis on tehtud Maarja pärispatuta südame vastu.“ (13. juuli 1917)

Püha Maximilian Kolbe kirjutab: „Palve ja kannatuste kaudu on võimalik saada palju armusid. Välised tegevused rajavad armule tee, kuid ei suuda seda meile ise tuua. On üks palve, mis kindlalt vastab Jumala tahtele – see on palve enda ja oma ligimeste pühitsuse eest. Kord küsiti Napoleonilt, mida on vaja lahingu võitmiseks. Ta vastas: „Kolme asja – raha, raha ja veel raha!“ Ka hingede pühitsemiseks on vaja vaid kolme asja: need on palved, palved ja veel palveid. Palve on kõige alahinnatum, kuid samas kõige vägevam vahend hingerahu taastamiseks, hinge õnnelikuks tegemiseks ja Jumala armastuse saavutamiseks. Palve uuendab maailma.“

Fatima noorima lapse eeskuju on selle tõe kaunis väljendus. Mis palveid palvetas seitsmeaastane Jacinta? Loomulikult neid, mille ta oli saanud inglilt ja Maarjalt endalt: ingli õpetatud palvet, Roosipärga ja Fatima lühipalveid.

Parim viis pühenduda Maarja Immakulaatsele Südamele ei ole rohkelt palvetada, vaid luua Temaga lihtne ja lähedane side – selline, nagu on ema ja lapse vahel.

Seda on kõige lihtsam saavutada nappide, kuid innukate ja sagedaste lühipalvetega. Armastust ema vastu ei väljenda laps paljusõnaliselt – tihti piisab selleks vaid pilgust või sõnakesest. Ohuski olles hüüab ta ju alateadlikult: „Ema!“

Tõhusaim viis säilitada sidet Jumalaga, tõsta oma teod üleloomulikule tasemele ja aidata päästa hingi on – eriti tänapäeva elu rutulisust arvestades – lühipalvete apostolaat, millele Fatima Jumalaema meid õhutab.

Maarja lühipalved on kui armastav õhkamine ema poole, kuid meie pääsemise vastasele on need nagu kuulipilduja kuulid – nendega me purustame ta. Jacinta lemmikpalve oli „Maarja õrn süda, päästa mind!“ Seda lühikest südamest tulevat hüüdu läkitas Jacinta Maarja südamesse eriti sageli oma elu viimastel kuudel, kui ta ei jaksanud enam pikki palveid lugeda. Ta muutis oma kannatused katkematuks ohvriks ja palveks patuste pöördumise eest. Oma lühikese elu jooksul palvetas Jacinta palju rohkem teiste kui iseenda eest. Tema tasu aitab meil meeles pidada vana reeglit: mida sa teed teiste heaks, teed sa kahekordselt iseenese heaks. End teiste pühitsemise eest ohvriks tuues sai Jacinta pühakuks.

Allikas: FSSPX News May 23, 2020 (https://fsspx.news/en/news/our-lady-fatima-teaches-us-apostolic-prayer-19723)

Tõlkis Loviisa Mänd

„Immaculata meie seas”, 2. osa

Nagu esimenegi, aitab peatüki teine pool meil mõtiskleda Jumalaema üle sellisena, nagu Ta lastele ilmus ja nagu Lucia Teda kirjeldas – selleks, et leida tee Tema juurde ja kasvada armastuses Tema vastu.

4. „Valguse ajastu“

Üks olulisemaid väljendeid, mis iseloomustab Jumalaema ilmumist, on „valgus, mis on eredam kui päike“. Lucia ütles sageli nii: „Me nägime üleni valgesse rõivastatud daami, kes oli säravam kui päike“. Valgus oli silmipimestavalt ere: „Ta tuli suure valguse sees. Ka seekord pimestas Ta mind. Ma pidin aeg-ajalt silmi hõõruma.“

Maarja ilmutas end Cova da Irias oma taevasse võetud ihu kogu kirkuses. Tema hiilgus oli võrreldav Jeesuse kirgastumisega Tabori mäel: „Tema pale säras otsekui päike, ta rõivad said valgeks otsekui valgus“ (Mt 17: 2). Ka Ilmutusraamatu alguses kirjeldatakse Jeesuse kirkust sarnaste sõnadega: „Tema palged olid otsekui päike, kui see paistab oma väes“ (Ilm 1: 16). Sama valgus kiirgas, kui Jeesus paiskas Sauluse maha Damaskuse teel: „Ma nägin päikesest säravamat valgust taevast paistvat minu ja mu teekaaslaste ümber“ (Ap 26: 13). Valgus oli nii ere, et Saulus jäi pimedaks.

Päike on vaid peegeldus sellest jumalikust valgusest, mida hoovab Jeesuse ja Maarja ülestõusnud ihudest. Maarja ilmus Fatimas nagu ülemlaulu Mõrsja – „ilus nagu täiskuu, selge nagu päike“ (Ül 6: 10) – ja nagu Ilmutusraamatu Naine – „naine, riietatud päikesesse“ (Ilm 12: 1). Cova da Iria ilmumisega kinnitab õnnis Neitsi meile, et Õigluse Päikese emana on ta oma taevassevõtmisest saadik olnud rõivastatud jumaliku valgusese rüüsse. Kuigi Ta on loodud olend ja inimene, on ta – piltlikult öeldes – sisenenud jumalikkuse sfääri.

5. Kirgas ihu

Ehkki kogu Tema olemus kiirgas valgust, oli ilmunu ometi vaieldamatult inimlik – seejuures aga erakordselt ilus. Tema ihu olnud kui „valguse pehme lainetus“. Tema poole palvetades peaksime esmalt püüdma Teda ette kujutada nii, nagu Fatima lapsed Teda nägid. „Tema puhaste ja peente joontega nägu särab otsekui päikesekiirtes. Tema silmad on mustad. Tema käed on rinnal kokku pandud. Paremas käes on Tal kaunis roosipärg valgete helmestega, mis sädelevad kui pärlid, selle otsas väike särav hõberist. Tema jalad toetuvad õrnalt väikesele pilvekesele, mis katab põõsa oksi. Kleit, valge nagu lumi, katab Teda jalgadeni. Tal on üll valge loor, nagu keep, ja selle servad on kaunistatud kuldse palmikuga. Loor varjab Ta juukseid ja õlgu ning, ulatudes peaaegu nii madalale nagu kleit, ümbritseb tervet Ta keha.“

Pärispatuta Saamise pühal laulab kogu Kirik: „Mu hing rõõmustab Issandas, sest Ta on mind riietanud päästeriietega, katnud õiglusekuuega, otsekui oleks pruut ennast ehetega ehtinud“ (Introitus). Kas pole see just nii, nagu Maarja Fatimas ilmus? Ta ilmus rõivastatuna valguserüüsse, mis on märk Talle osaks saanud ainulaadsest privileegist. Rohkem kui keegi teine sai Ta osa pääsemise armust: Kristuse tulevaste teenete pärast hoiti Teda puutumatuna igasugusest patust. Säravvalges rüüs ja kuldsetest valguskiirtest ümbritsetuna kujutab Ta taasleitud ja suures hiilguses taastatud õiglust: „Ta on mind katnud õiglusekuuega“.

Edasiste ilmumiste jooksul näeb Lucia veel, et Jumalaema on ehitud kalliskividega. Eriti räägib ta ühest, mis olnud kui „valgusekera“, kuid ei kirjelda seda lähemalt. On ilmne, et Maarja soovib, et Teda nähtaks täpselt sellisena, nagu oli Ülemlaulu Mõrsja ja Ilmutusraamatu Naine. Fatima ilmutused väljendavad katoliku õpetust Maarja kohta ning vastanduvad selgelt teistele usunditele: Maarja on Pärispatuta Saamine (ülemlaulu Mõrsja), ihu ja hingega taevasse võetud Neitsi (temast lähtuv valgus), kõigi armude vahendaja, taeva ja maa Kuninganna, kes on purustanud mao pea (ilmutusraamatu Naine).

KOKKUVÕTTEKS

Fatima ei ole vaid sõnum, see on haarav tegelikkus – taeva Kuninganna reaalne kohalolu maa peal. Ta tahab tulla meie juurde ja lasta meil tulla enda juurde.

Mida rohkem Temale mõtleme ja Teda kujutleme sellisena, nagu Ta ilmus Fatimas – täis valgust ja hiilgust, aga ühtlasi alandlikkust ja õrnust –, seda paremini saab Ta meid kaitsta ja juhtida ning hoida eksituse ja patu ohtude eest.

Kui vaatame Teda Fatima laste pilgu läbi, haarab ja otsekui pimestab meid Tema valgus. Selles valguses elades suudame kerge vaevaga märgata ja vältida maailma petlikke valgusallikaid, mis meid oma ilmaliku säraga eksitada püüavad.

Katkend raamatust „Fatima – a spiritual light for our times“, (isa Karl Stehlin, FSSPX) I köide, 6. peatükk.

Tõlkis Loviisa Mänd

Järgmisel nädalal, Maarjale pühendatud kuu viimasel nädalal, avaldame veel ühe artikli Fatima teemal. See aitab meil paremini aru saada, mida meie taevane Ema meilt ootab ja kuidas Talle vastata. 

13. mai, meie Fatima Emanda püha

“Immaculata meie seas” , 1. osa

„Sa oled täielikult ilus, Maarja,“ lauldakse Missal. Jacintagi korrutas pärast Maarja ilmumist vaid: „Oh, milline ilus daam! Oh, milline ilus daam!“ Maarja oli sedavõrd kaunis, et edaspidi valmistasid kõik Tema pildid ja kujud Jacintale tohutut pettumust. „Teda on võimatu kujutada sellisena, nagu Ta tegelikult on; ja selle maailma sõnad ei suuda Teda ligilähedaseltki kirjeldada.”

Pole kahtlust, et Fatima lapsed (nagu ka püha Bernadette Lourdes’is, püha Catherine Labouré Pariisis ning Melanie ja Maximin La Salette’is) said näha pärispatuta Neitsi, Taeva ja maa Kuninganna kirgast ihu – ihu, millega Ta taevasse võeti. Nad nägid Maarjat sellisena, nagu Ta nüüd ja igavesti oma jumaliku Poja kõrval istub.

Meil tasub mõtiskleda Jumalaema üle sellisena, nagu Ta lastele ilmus ja nagu Lucia Teda kirjeldas – see lähendab meid Talle ja kasvatab meie armastust Tema vastu.

1. Nagu varem Lourdes’is, ilmus Neitsi Maarja ka Fatimas väga noorena, Lucia sõnul umbes 15-aastasena. See üllatav noorus toob esile ühe tahu Tema müsteeriumist. Last või noort nähes mõtleme sageli tema vanematele – Maarja noorus tuletab meile meelde, et Ta on Taevase Isa igavene tütar. Sealt edasi mõtiskleme Tema päritolu, loomise, sünni ja eelkõige Tema pärispatuta saamise üle. Ta tuleb otsekui jumaliku valguse seest, pühima Kolmainsuse rüpest; Ta on alati täidetud Jumala valguse, väe ja iluga.

Noorus tähendab puhtust ja ilu: Maarja on hingelt, südamelt ja ihult igavesti noor, kuna Ta on täis Jumala valgust ja elu. Me peaksime sageli tõstma oma pilgu selle kustumatu ilu, Jumala meistritöö, Tema igavese valguse elava peegli ja kujutise poole.

2. Jällegi nagu Lourdes’is, ilmus Maarja lastele väikesekasvulisena, Lucia sõnul vaevalt 150 cm pikkusena. Tema väiksusel on samuti tähendus. Breviaaris on Temast selline salm: „Kui ma olin väike, olin ma meelepärane Kõigekõrgemale ja minu üsas sai inimeseks Jumal“. Jumala ees tahab Ta olla väike, nii väike, et võiks täielikult kaduda. Just Tema alandlikkus oli see, mis pani Jumala Teda oma Poja emaks valima.

Kui väga erineb see meist, kes me tahame olla suured, nähtavad, tuntud ja hinnatud ega suuda taluda märkamatuks jäämist. Tee pühaduseni algabki aga soovist olla võimalikult väike ja nähtamatu, et Jumala au oleks veelgi suurem.

3. Veel üks oluline detail: Maarja tuli lastele väga lähedale. Oma jalgealuseks valis ta väikese, umbes meetrikõrguse tammepuu. „Olime nii lähedal, et meid ümbritses Temast lähtuv valgus – Ta oli meist ainult umbes pooleteise meetri kaugusel.“ Ta vaatab alati lapsi. „Tema hääl on mahe ja meeldiv.“ Kas ei taha meiegi olla oma armsatele võimalikult lähedal? Ja mida rohkem me neid armastame, seda lähemale ihkame. Kui oleme nende ligiduses, jälgime hoolega oma sõnu ja käitumist, et mitte rikkuda läheduse ja armastuse õhustikku. Just selline meeleolu valitses Fatimas. Pange aga tähele – Maarja ise on see, kes tuleb meie lähedale: nii väga armastab Ta meid. Meie elu üks suurimaid kordaminekuid oleks mõista ja hinnata, kui väga meie Emand ihkab tulla meie juurde, meie südamesse, igasse meie eluhetke.

(jätkub …) 

Katkend raamatust „Fatima – a spiritual light for our times“, I köide, 6. peatükk

Tõlkis Loviisa Mänd