Rubriik: Vaimne elu

Isa Shane Carlo Pezzutti, FSSPX – Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel! Kallid ustavad! Nagu Te suurepäraselt teate, me lõpetasime Jumala sünni ja Issandailmumise liturgilise aja ning alustasime Paastueelseks, ladina keeles Septuagesimaks nimetatud liturgilist aega. Me näeme uuesti violetseid missarüüsid, mis sümboliseerivad patukahetsust, me kuuleme teisi missalaulude meloodiaid ning Halleluuja Missa ajal asendatakse Tractusega. Septuagesima nimeline liturgilist aega kahjuks enam ei eksisteeri uues ladina Kiriku jumalateenistuse riituses. Reformaatorid hävitasid selle koos paljude teiste ilusate liturgiliste traditsiooonidega. Kuid meie, traditsioonilised katoliiklased, tahame säilitada seda liturgilist aega ja säilitada selle vaimu, kuna Septuagesima kujutab endast väga ilusat osa Katoliku Traditsioonist.

Mis aeg on see Septuagesima? Mida see tähendab? Peame silmas, et Septuagesima tähendab ladina keeles “seistsekümmend” ja see tähendab seitsekümmend päeva Ülestõusmispühani. See liturgiline aeg kestab kuni Suure Paastuni, ladina keeles Quadragesima – “nelikümmend” ja tähistab nelikümmend päeva kestvat Suurt Paastu. Me võime öelda, et Septuagesima ehk seitsmekümne päeva liturgiline aeg ja Quadragesima ehk nelikümmend päeva kestev Suur Paast kujutavad endast koos ühte liturgilist aega. Septuagesima aeg kestab kolm nädalat, millele järgneb kuus nädalat kesteb Suur Paast. Kokku seega üheksa nädalat, umbes seitsekümmend päeva enne Ülestõusmispühi ‒ seitsekümmend päeva, ladina keeles dies Septuaginta.

Tegelikult on selles ajavahemikus küll ainult kuuskümmend kolm päeva, kuid siin ümmardab Kirik liiaga. Sel aastal toimub Ülestõusmispüha kahekümne esimesel (21.) aprillil. Kalli ustavad! Pidagem meeles, et Ülestõusmispüha – see on Katoliku Kiriku kõige suurem, ilusam ja pidulikum püha. Jah, kindlasti me rõõmustame Jumala sünni ja Issandailmumise pühadel. Sellest hoolimata on Ülestõusmispüha tähtsam ja meie, traditsioonilised katoliiklased peame juba praegu hakkama selleks valmistuma. Püha Augustinus, rääkides sellest liturgilisest ajast, ütles: “On kaks ajaperioodi. Üks on PRAEGU ja selle me veedame praeguse elu kiusatustes ja vaevades. Teise, mis tuleb PEALE SEDA, võime veeta igaveses ohutuses ja õnnes. Selle sümbolina me pühitseme liturgilise jumalateenistuse kahte aega ‒ aega Ülestõusmispühani ja aega peale Ülestõusmispüha. See, mis on Ülestõusmispühani, sümboliseerib praeguse elu kurbust. See, mis on peale Ülestõusmispüha, sümboliseerib aga meie tulevase seisundi õndsust. Seepärast esimese veedame eelkõige paastus ja palves, teise ajal aga jätame paastu ja andume rõõmule.” See tähendab, et Kiriku liturgilise aasta keskmes on alati Ülestõusmispüha. Ning, nagu ütles püha Augustinus, on aeg Ülestõusmispühani ja aeg peale Ülestõusmispüha. Kõik keerleb ümber Ülestõusmispüha, Kristuse Kannatuse ja Ristiohvri vilja. Kiriku liturgia räägib ka kahest kohast (või kahest linnast), mida me võime võrrelda kahe ajalise perioodiga püha Augustinuse juures: Paabel ja Jeruusalemm. Paabel sümboliseerib patust maailma, milles inimesel tuleb kannatada, võidelda kurjaga ja taluda kiusatusi. Jeruusalemm esindab aga meie taevast Isamaad, milles inimene lõpuks võib rahus Jumalaga puhata. Kirik kasutab seda sümboolikat Septuagesima ja Suure Paastu ajal. Siinkohal me peame meenutama Paabeli vangipõlve. Meenutagem, et kõikvõimas Jumal päästis juudid ja tõi nad välja Egiptuses orjusest.

Ta hävitas nende vaenlased ja kinkis Iisraelile, oma valitud rahvale tõotatud maa ja palju imelisi ande. Kuid Iisraeli rahvas oli kuuletumatu, truudusetu ja kangekaelne. Nad hakkasid isegi kummardama ja asutama ebajumalaid. Seepärast Jumal karistas korduvalt Iisraeli. Üks Jumala karmidest karistustest oli juutide kuningriigi jagamine kaheks osaks, põhja- ja lõunaosaks. Hiljem karistas Jumal neid jälle. Süüria kuningas ründas põhjaosa ja hävitas täielikult põhjapoolse Iisraeli kuningriigi. Hiljem prohvet Jeremijas kuulutas Juudamaal, et oma pattude pärast peavad juudid teenima Paabeli kuningat seitsekümmend aastat [ladina keeles: septuaginta anni] (vt. Jr. 25:11-12; 29:10). Seejärel tungis Paabeli kuningas Nabuchodonosor Juudamaale, vallutas Jeruusalemma ja asustas juudid ümber Paabelisse. Juudid aeti Paabeli vangipõlve. Nii Juuda kui Iisraeli riik ja rahvas olid hävitatud. Seitsekümmend aastat elasid juudid selles hirmsas pagenduses. Oma pattude pärast tuli neil palvetada, kannatada ja oodata. Peale seda lõpuks Jumal halastas neile nende patud ja lubas tagasi pöörduda oma kodumaale. Kallid ustavad! See sümboliseerib inimese pagendust selles maailmas. Paabeli vangipõlv sümboliseerib meie pagendust.

Me oleme sarnased truudusetutele juudi kuningriikidele. Jumal on meile nii palju andnud, Ta on meid nii palju armastanud, Ta tahab meile kinkida igavese õndsuse taevases kuningriigis, kuid meie oleme Talle kuuletumatud, truudusetud, kangekaelsed. See on raske ‒ tunnistada endale seda tõde, kuid see on nii, see on tõde. Me oleme patustajad. Me vajame patukahetsust, me vajame seda pagendust. Seepärast oma jumalateenistuses enne Ülestõusmispüha meenutab Kirik meile Paabeli vangipõlve. Paabeli vangipõlv on sarnane meie vaevadele selles patu võimu all seisvas maailmas. Me elame Paabelis, pagenduses. See on sarnane püha Augustinuse PRAEGU-le. Kuid me palvetame Jeruusalemma, selle mis püha Augustinuse kohaselt tuleb PEALE SEDA, tagasivõitmise eest. Septuagesima ja Quadragesima kujutavad seitsetkümmet aastat pagendust, Paabeli vangipõlve, aga Ülestõusmispüha kujutab Jeruusalemma, igavest õndsust Jumalaga. Seepärast peame Septuagesima ja Suure Paastu ajal sageli mõtlema oma pattude, oma süüde, oma ebatäiuslikkuste peale. Me peame tegema tõsise südametunnistuse juurdluse.

Meil on seda vaja, et siiralt kahetseda ja võtta vastu otsus saada paremateks katoliiklasteks. Septuagesima ja Suur Paast on seega tõeliselt tähtsad periidid meie jaoks. Nad aitavad meil avastada, tunnistada ja vastu võtta tõde meie endi kohta. Me peame õppima olema ausad meie endi ees. Kõikvõimas Jumal võib meil Septuagesima ja Suure Paastu ajal aidata näha meid endid sellisena nagu meid näeb Tema. Pöördugem Maarja, meie Ema Patusüüta Südame poole ja palume Tal aidata meid valmistuda Ülestõusmispühaks tõelise kahetsusega meie pattude pärast ja heade ning kindlate otsustega paranduseks. Fatimas kutsus Ta meid kõiki üles tegema patukahetsust meie ja kogu maailma pattude pärast. Palugem Tema abi meile, et meil oleks vaimseid vilju kandev ja püha Septuagesima ja Suure Paastu aeg. Aamen.

„Pöördume oma mõtetes ka kristlike perekondade poole, et anuda neid jääma truuks oma missioonile ühiskonnas, mida keegi teine ei saa täita; ja pühitsegu pered end sel juubeliaastal Maarja immakulaatsele Südamele.

Sellest pühitsusest tõuseb perekondadele suur vaimne abi, et hoida kasinust ja abielutruudust; see tegu aitab hoida koduse õhkkonna puhtust, milles teie lapsed üles kasvavad, ja veelgi enam – see aitab perekonnal, mis elab Maarjale pühendumises, saada ühiskondliku taassünni ja apostelliku tegevuse elavaks allikaks.”

Pius XII, Lourdes’i entsüklika Jumalaema ilmumise 100. aastapäevaks 1958. a.

27. novembril 1830 ilmus Jumalaema Pariisis Rue du Bacil vintsentiini ordu nunnale Catherine Labouréle.

Jumalaema seisis suure maakera peal ja tema sõrmedes nägi Catherine kalliskividega sõrmuseid. Ühtedest kalliskividest väljusid kiired, teistest mitte. Neitsi Maarja ütles Catherine’ile:

„Vaata, need kiired on armud, mida ma annan neile, kes neid minult paluvad. Kalliskivid, mis ei kiirga, on armud, mida ei ole palutud.”

Seejärel ilmus Catherine’i ette ovaalne kujund, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud:

„Oo pärispatuta saadud Maarja, palu meie eest, kes me Sinu juurest varjupaika otsime.”

Catherine kuulis seejärel sõnu:

„Lase selle pildi järgi vermida medaljon! Inimesed, kes seda medaljoni kannavad, saavad palju arme. Need armud on eriti rikkalikud neile, kes seda medaljoni suure usaldusega kannavad.”

Pilt pöördus ümber ja noor õde nägi, milline selle tagakülg peaks välja nägema. Sellel oli M-täht, mille kohal oli rist, mis toetus põikpuule. M-tähe all olid okaskrooniga ümbritsetud Jeesuse Pühim Süda ja mõõgaga läbistatud Maarja Süda. Tähte, risti ja südameid ümbritses kaheteistkümnest tähest koosnev kroon.

Sama aasta jõululaupäeval ilmus Jumalaema uuesti noorele nunnale ja kordas oma soovi ning andis talle jõudu, et veenda preestreid ja piiskoppi seda soovi täitma.

Pariisi peapiiskop andiski loa medaljonide vermimiseks. Imettegev medaljon levis hämmastava kiirusega ja paljud inimesed pöördusid seda kandes ning arvukad haiged said terveks. Seetõttu nimetataksegi seda medaljoni „Imettegevaks Medaljoniks”. Ka paavstid on soovitanud selle medaljoni kandmist ja on lubanud selle kandjale indulgentse.

Catherine Labouré suri pärast tagasihoidlikku, varjatud ja püha elu 31. detsembril 1876. 1947. aastal kuulutas paavst Pus XII ta pühakuks. Catherine Labouré ihu asub Rue du Bacil klaaskirstus samas kabelis, kus Jumalaema talle ilmus. Kabelis on väljas ka tool, millel Jumalaema istus, kui ta vestles Catherine’iga ühe ilmutuse ajal paljudest .