Rubriik: Vaimne elu

Viie esimese laupäeva pühendumine on üks Fatima sõnumi peamisi tahke. See keskendub inimkonna tungivale vajadusele tuua hüvitust nende paljude solvangute ja haavamiste eest, mida jumalakartmatud ja ükskõiksed inimesed põhjustavad Neitsi Maarja Puhtaimale
Südamele.

Jumalaema avaldas oma soovi järgmiste sõnadega:
“Vaata, mu tütar, minu Südant, mis on ümbritsetud okastest, mida nurjatud inimesed sellesse igal hetkel oma pühaduseteotuste ja tänamatusega torkavad. Lohuta mind vähemalt sinagi ja tee teatavaks, et kõiki neid, kes viis kuud järjest käivad kuu esimesel laupäeval pihil, võtavad vastu Armulauda, palvetavad viis Roosipärja saladust ja veedavad viisteist minutit minuga, mõtiskledes Roosipärja saladuste üle, eesmärgiga tuua mulle hüvitust, luban Ma surmatunnil abistada kõigi nende hingede päästmiseks vajalike armudega.“ (10. detsembril 1925)

Tingimused esimese laupäeva pühendumise täitmiseks:

Viie järjestikuse kuu esimesel laupäeval tuleks
1. käia pihil;
2. võtta vastu Pühimat Altarisakramenti;
3. palvetada viis Roosipärja saladust;
4. mõtiskleda viisteist minutit Roosipärja saladuste üle.

See kõik tuuakse HÜVITUSEKS Neitsi Maarja Puhtaima Südame vastu tehtud pühaduseteotuse ja tänamatuse pattude eest.

Miks just viis laupäeva?

Viis esimest laupäeva vastavad viiele liigile süütegudele ja pühaduseteotustele, mis on tehtud Neitsi Maarja Puhtaima Südame vastu:

1. Neitsi Maarja Pärispatuta Saamise teotamine;
2. tema neitsilikkuse teotamine;
3. tema jumaliku emaduse teotamine ja teda kogu inimkonna Emaks tunnistamast keeldumine;
4. nende teotused, kes püüavad avalikult külvata laste südametesse ükskõiksust, põlgust või isegi vihkamist Puhtaima Ema vastu;
5. nende süüteod, kes otseselt rüvetavad tema pühi kujutisi.

“ Kuula, Mu tütar, see on põhjus, miks Maarja Puhtaim Süda kannustas Mind paluma seda väikest hüvitust ja seda silmas pidades halastama ja andestama hingedele, kellel on olnud ebaõnn teda haavata. Mis sinusse puutub, siis püüa alati oma palvete ja ohvritega kallutada Minu halastust kaastundele nende vaeste hingede vastu.” – Meie Issand Jeesus Kristus Luciale Tuis (29. mail 1930)

Rohkem infot ja juhiseid, et Püha Neitsi Maarja soovi paremini mõista ning täita, leiate ingliskeelsest brošüürist “Devotion of the Five First Saturdays”, mille autor on isa Karl Stehlin SSPX (Kolbe Publications 2017).

https://m-i.info/wp-content/uploads/2017/02/First_Saturday_WEB.pdf

Isa Gerd Heumesser

Avastusi ei tehta mitte ainult loodusteaduste s või tehnika valdkonnas, vaid ka religioosses elus avastatakse aeg-ajalt midagi uut või tuleb valguse kätte ja mõistetakse paremini midagi, mis on pikapeale varju jäänud.

Üks sellistest avastustest tehti 19. sajandi üheksakümnendatel aastatel, ja see ei olnud väiksema tähtsusega kui elektri või tuumaenergia avastamine, sest ei leitud midagi vähemat kui lift Taevasse.

Avastaja nimi on Thérèse Martin, kes sündis 2. jaanuaril 1873 Normandias Alençon’is üheksalapselise pere noorima lapsena. Kui Thérèse oli viieaastane, kaotas ta ema ja see oli väiksele tüdrukule suur löök. Tema õed rääkisid, kuidas Thérèse läks ühel päeval Neitsi Maarja kuju juurde, embas seda ning ütles: „Nüüd oled Sina minu ema!” 1883. aastal, kui Thérèse oli raskesti haige, ilmus talle Jumalaema ja tegi ta terveks.

1888. a. astus Thérèse karmeliitide ordusse. Siin tegigi ta oma suure avastuse. Kuidas ta selleni jõudis, sellest saame me lugeda tema kirjast kloostriülemale. „Ma tohin vaatamata oma väiksusele püüelda pühaduse poole; [….] kuid ma tahan otsida vahendi, et Taevasse minna, väikse tee, kõige otsema, kõige lühema, ühe täiesti uue pisikese tee. Me elame avastuste sajandil, enam ei võeta isegi vaevaks mööda trepiastmeid üles minna, rikaste juures asendatakse trepid kasulikumate liftidega. Ka mina tahaksin leida ühe lifti, mis mind Jeesuse juurde üles viiks, sest ma olen liiga väike, et tõusta kõrgemale mööda täiuslikkuse vaevalist treppi.”

Ja ta leidis sellise lifti, sest talle sai selgeks, et suurimaks pühakuks on võimalik saada ka ilma erakordsete suretamisteta, ilma eriliste armuandideta, ilma silmapaistvate tegude kõmuta, kui jäädakse teadlikult väikeseks, usaldatakse end täielikult Jumala hoolde ning tehakse väikesi ja tavalisi asju armastusest Jumala vastu. See oligi Thérèse lift Taevasse. Tema avastusel on seega kolm elementi: esimene seisneb selles, et kõike tavalist, igapäevast tehakse armastusest Jumala vastu; teine element on mõte iseenda väiksusest ja nõrkusest; ning kolmas element on usaldus Jumala armastuse ja halastuse vastu. Kes neid kolme vahendit kasutab, see tõuseb üles, ilma et peaks astuma vaevaliselt astmelt astmele.

Thérèse kasutas ise seda lifti ja tõestas oma eluga, kui hästi see lift toimib. Ta ei teinud tegusid, mis oleksid maailma raputanud, ta ei piitsutanud ennast vereni, ja sellele vaatamata sai temast suurimaid pühakuid.

Thérèse on oma kirjas kirjutanud: „Mul ei ole ühtegi teist vahendit, et Sulle [Jeesus] tõestada oma armastust, kui puistata lilli, see tähendab, et ma ei taha jätta toomata ühtegi ohvrit, ühtegi pilku, ühtegi sõna, ma tahan kasutada kõige tühisemaid tegusid ja teha neid armastusest.” Thérèse elu on ilus näide sellest, kuidas ta neid kolme elementi oma elus teostas. Ta sättis sageli ühe või teise kaasõe mantlit, kui too oli selle hooletult selga pannud; ta osutas neile igasuguseid väikseid teenimisi; ta vaikis, kui keegi oli võtnud ära tema öölaterna, mida ta parajasti hädasti vajas; ta ei tõstnud häält selle peale, kui teda ebaõiglaselt noomiti, arvates, et tema oli ühe vaasi katki teinud; kui keegi häiris kabelis vaikust, talus ta seda kannatlikult; ta jäi rahulikuks, kui mõni kaasõde talle pesemise ajal vallatledes musta vett näkku pritsis, ja ta tegi seda kõike armastusest Jumala vastu. Nagu ta ise oma kloostriülemale kirjutas: „Sügavasti armastatud ema. Te näete, ma olen üks väga väike hing, kes saab armsale Jumalale ainult väikseid asju anda.” Kuna ta talus neid väikseid asju armastusest Jumala vastu, sõitis ta justkui liftiga Taevasse. Kui Thérèse 24-aastaselt tuberkuloosi suri, oli ta saavutanud väga kõrge pühaduse astme. Kirik tähistab tema püha 3. oktoobril.

Seda avastust, et ennast läbi igapäevase ja tavalise pühitseda, saab kasutada iga kristlane. Ja seda pühadust saab igal pool teostada: tänaval, vabrikus, kontoris, äris, perekonnas või kloostris.

„Mitteilungsblatt” Tõlkis René Allik

Tags Lift taevasse, Térèse Lisieux

P. Pius X Vennaskonna kindralülem piiskop Bernard Fellay kuulutas välja järjekordse Roosipärja ristiretke vaimulikuks ettevalmistuseks Fatima Jumalaema ilmumiste 100. aastapäevaks.

Saksamaal Zaitzkofenis 2. juulil 2016 toimunud preestrite ametissepühitsemisel teatas piiskop Fellay järjekordsest Roosipärja Ristiretkest, et valmistuda Fatima Jumalaema ilmumiste (maist oktoobrini 1917) 100. aastapäevaks.

Ristiretk toimub 15. augustist 2016 kuni 22. augustini 2017.

Siit saab alla laadida arvestuslehe

Ristiretk järgib Neitsi Maarja enda antud intentsioone:

I. Jeesus soovib maailmas sisse seada pühendumise Maarja Puhtaimale Südamele. Et seda teha, kutsutakse kõiki usklikke:

lugema iga päev kas üksi või perekonnaringis Roosipärga;
võtma viie järjestikuse kuu esimesel laupäeval vastu hüvitusarmulauda ning mitmekordistama oma igapäevaseid ohvreid Maarjale tehtud ülekohtu hüvitamise vaimus;
kandma imettegevat medaljoni ning seda jagama;
pühitsema oma kodu Maarja Immakulaatsele Südamele (võib kasutada lehe allosas toodud palvet)

Sellele intentsioonile lisaks palvetame ka:

II. Immakulaatse Südame triumfi eest ning

III. et paavst ja kõik katoliikliku maailma piiskopid pühitseksid Venemaa Maarja Valurikkale ja Immakulaatsele Südamele.

Erilise intentsioonina lisame:

IV. Õnnistatud Neitsi Maarja kaitse P. Pius X Vennaskonnale ja kõigile selle liikmeile ning kõigile traditsioonilistele religioossetele ühendustele.

Piiskop Fellay seatud siht on kinkida Fatima Jumalaemale 12 miljonist Roosipärjast ning 50 miljonist ohvrist koosnev kimp.

Pühitsuspalve

Oo Maarja Immakulaatne Süda, Jeeuse Südame Ema, meie kodu Ema ja Kuninganna, et täita Sinu palavat soovi, pühendame me end Sinule ja anume, et Sa valitseksid meie perekonna üle. Valitse meist igaühe üle ning õpeta meid, kuidas Sinu Jumalik Poeg saaks valitseda ja triumfeerida meis ning meie ümber, nõnda nagu Ta on Sinus valitsenud ja triumfeerinud.

Valitse meie üle, oo Armastatud Ema, et võiksime olla Sinu omad nii heas kui kurjas, nii rõõmus kui kurbuses, nii tervises kui haiguses, nii elus kui surmas. Oo Maarja, Neitsite Kuninganna kaastundlikem Süda, valva meie hingede ja südamete üle ning hoia neid uhkuse, ebapuhtuse ja paganluse tulva eest, mille üle Sa nii kibedasti kurtnud oled. Soovime hüvitada Jeesuse ja Sinu vastu tehtud rohkeid kuritegusid. Me palume õigluses ja ligimesearmastuses Kristuse rahu oma kodule, oma maa ning kogu maailma kodudele.

Seepärast lubame jäljendada Sinu vooruseid, elades kristlikku elu ning võttes tihti ja innukalt vastu püha Armulauda, hoolimata inimeste arvamusest. Tuleme kindlustundega Sinu juurde, oo Armu Troon ja Õiglase Armastuse Ema! Süüta meis seesama jumalik tuli, mis on süüdanud Sinu enda Immakulaatse Südame. Sütita meie südametes ja kodudes kasinusearmastus, tuline soov päästa hingi ning püüdlemine perekonnaelu pühadusele. Nõustume kõigi ohvritega, mis kristlik elu meile peale paneb, ning toome need ohvrid läbi Sinu Immakulaatse Südame Jeesuse Südamele hüvituse ja patukahetsuse vaimus. Jeesuse ja Maarja Pühadele Südametele olgu armastus, au ja ülistus igavesti!

Isa Shane Carlo Pezzutti, FSSPX – Isa ja Poja ja Püha Vaimu nimel! Kallid ustavad! Nagu Te suurepäraselt teate, me lõpetasime Jumala sünni ja Issandailmumise liturgilise aja ning alustasime Paastueelseks, ladina keeles Septuagesimaks nimetatud liturgilist aega. Me näeme uuesti violetseid missarüüsid, mis sümboliseerivad patukahetsust, me kuuleme teisi missalaulude meloodiaid ning Halleluuja Missa ajal asendatakse Tractusega. Septuagesima nimeline liturgilist aega kahjuks enam ei eksisteeri uues ladina Kiriku jumalateenistuse riituses. Reformaatorid hävitasid selle koos paljude teiste ilusate liturgiliste traditsiooonidega. Kuid meie, traditsioonilised katoliiklased, tahame säilitada seda liturgilist aega ja säilitada selle vaimu, kuna Septuagesima kujutab endast väga ilusat osa Katoliku Traditsioonist.

Mis aeg on see Septuagesima? Mida see tähendab? Peame silmas, et Septuagesima tähendab ladina keeles “seistsekümmend” ja see tähendab seitsekümmend päeva Ülestõusmispühani. See liturgiline aeg kestab kuni Suure Paastuni, ladina keeles Quadragesima – “nelikümmend” ja tähistab nelikümmend päeva kestvat Suurt Paastu. Me võime öelda, et Septuagesima ehk seitsmekümne päeva liturgiline aeg ja Quadragesima ehk nelikümmend päeva kestev Suur Paast kujutavad endast koos ühte liturgilist aega. Septuagesima aeg kestab kolm nädalat, millele järgneb kuus nädalat kesteb Suur Paast. Kokku seega üheksa nädalat, umbes seitsekümmend päeva enne Ülestõusmispühi ‒ seitsekümmend päeva, ladina keeles dies Septuaginta.

Tegelikult on selles ajavahemikus küll ainult kuuskümmend kolm päeva, kuid siin ümmardab Kirik liiaga. Sel aastal toimub Ülestõusmispüha kahekümne esimesel (21.) aprillil. Kalli ustavad! Pidagem meeles, et Ülestõusmispüha – see on Katoliku Kiriku kõige suurem, ilusam ja pidulikum püha. Jah, kindlasti me rõõmustame Jumala sünni ja Issandailmumise pühadel. Sellest hoolimata on Ülestõusmispüha tähtsam ja meie, traditsioonilised katoliiklased peame juba praegu hakkama selleks valmistuma. Püha Augustinus, rääkides sellest liturgilisest ajast, ütles: “On kaks ajaperioodi. Üks on PRAEGU ja selle me veedame praeguse elu kiusatustes ja vaevades. Teise, mis tuleb PEALE SEDA, võime veeta igaveses ohutuses ja õnnes. Selle sümbolina me pühitseme liturgilise jumalateenistuse kahte aega ‒ aega Ülestõusmispühani ja aega peale Ülestõusmispüha. See, mis on Ülestõusmispühani, sümboliseerib praeguse elu kurbust. See, mis on peale Ülestõusmispüha, sümboliseerib aga meie tulevase seisundi õndsust. Seepärast esimese veedame eelkõige paastus ja palves, teise ajal aga jätame paastu ja andume rõõmule.” See tähendab, et Kiriku liturgilise aasta keskmes on alati Ülestõusmispüha. Ning, nagu ütles püha Augustinus, on aeg Ülestõusmispühani ja aeg peale Ülestõusmispüha. Kõik keerleb ümber Ülestõusmispüha, Kristuse Kannatuse ja Ristiohvri vilja. Kiriku liturgia räägib ka kahest kohast (või kahest linnast), mida me võime võrrelda kahe ajalise perioodiga püha Augustinuse juures: Paabel ja Jeruusalemm. Paabel sümboliseerib patust maailma, milles inimesel tuleb kannatada, võidelda kurjaga ja taluda kiusatusi. Jeruusalemm esindab aga meie taevast Isamaad, milles inimene lõpuks võib rahus Jumalaga puhata. Kirik kasutab seda sümboolikat Septuagesima ja Suure Paastu ajal. Siinkohal me peame meenutama Paabeli vangipõlve. Meenutagem, et kõikvõimas Jumal päästis juudid ja tõi nad välja Egiptuses orjusest.

Ta hävitas nende vaenlased ja kinkis Iisraelile, oma valitud rahvale tõotatud maa ja palju imelisi ande. Kuid Iisraeli rahvas oli kuuletumatu, truudusetu ja kangekaelne. Nad hakkasid isegi kummardama ja asutama ebajumalaid. Seepärast Jumal karistas korduvalt Iisraeli. Üks Jumala karmidest karistustest oli juutide kuningriigi jagamine kaheks osaks, põhja- ja lõunaosaks. Hiljem karistas Jumal neid jälle. Süüria kuningas ründas põhjaosa ja hävitas täielikult põhjapoolse Iisraeli kuningriigi. Hiljem prohvet Jeremijas kuulutas Juudamaal, et oma pattude pärast peavad juudid teenima Paabeli kuningat seitsekümmend aastat [ladina keeles: septuaginta anni] (vt. Jr. 25:11-12; 29:10). Seejärel tungis Paabeli kuningas Nabuchodonosor Juudamaale, vallutas Jeruusalemma ja asustas juudid ümber Paabelisse. Juudid aeti Paabeli vangipõlve. Nii Juuda kui Iisraeli riik ja rahvas olid hävitatud. Seitsekümmend aastat elasid juudid selles hirmsas pagenduses. Oma pattude pärast tuli neil palvetada, kannatada ja oodata. Peale seda lõpuks Jumal halastas neile nende patud ja lubas tagasi pöörduda oma kodumaale. Kallid ustavad! See sümboliseerib inimese pagendust selles maailmas. Paabeli vangipõlv sümboliseerib meie pagendust.

Me oleme sarnased truudusetutele juudi kuningriikidele. Jumal on meile nii palju andnud, Ta on meid nii palju armastanud, Ta tahab meile kinkida igavese õndsuse taevases kuningriigis, kuid meie oleme Talle kuuletumatud, truudusetud, kangekaelsed. See on raske ‒ tunnistada endale seda tõde, kuid see on nii, see on tõde. Me oleme patustajad. Me vajame patukahetsust, me vajame seda pagendust. Seepärast oma jumalateenistuses enne Ülestõusmispüha meenutab Kirik meile Paabeli vangipõlve. Paabeli vangipõlv on sarnane meie vaevadele selles patu võimu all seisvas maailmas. Me elame Paabelis, pagenduses. See on sarnane püha Augustinuse PRAEGU-le. Kuid me palvetame Jeruusalemma, selle mis püha Augustinuse kohaselt tuleb PEALE SEDA, tagasivõitmise eest. Septuagesima ja Quadragesima kujutavad seitsetkümmet aastat pagendust, Paabeli vangipõlve, aga Ülestõusmispüha kujutab Jeruusalemma, igavest õndsust Jumalaga. Seepärast peame Septuagesima ja Suure Paastu ajal sageli mõtlema oma pattude, oma süüde, oma ebatäiuslikkuste peale. Me peame tegema tõsise südametunnistuse juurdluse.

Meil on seda vaja, et siiralt kahetseda ja võtta vastu otsus saada paremateks katoliiklasteks. Septuagesima ja Suur Paast on seega tõeliselt tähtsad periidid meie jaoks. Nad aitavad meil avastada, tunnistada ja vastu võtta tõde meie endi kohta. Me peame õppima olema ausad meie endi ees. Kõikvõimas Jumal võib meil Septuagesima ja Suure Paastu ajal aidata näha meid endid sellisena nagu meid näeb Tema. Pöördugem Maarja, meie Ema Patusüüta Südame poole ja palume Tal aidata meid valmistuda Ülestõusmispühaks tõelise kahetsusega meie pattude pärast ja heade ning kindlate otsustega paranduseks. Fatimas kutsus Ta meid kõiki üles tegema patukahetsust meie ja kogu maailma pattude pärast. Palugem Tema abi meile, et meil oleks vaimseid vilju kandev ja püha Septuagesima ja Suure Paastu aeg. Aamen.

„Pöördume oma mõtetes ka kristlike perekondade poole, et anuda neid jääma truuks oma missioonile ühiskonnas, mida keegi teine ei saa täita; ja pühitsegu pered end sel juubeliaastal Maarja immakulaatsele Südamele.

Sellest pühitsusest tõuseb perekondadele suur vaimne abi, et hoida kasinust ja abielutruudust; see tegu aitab hoida koduse õhkkonna puhtust, milles teie lapsed üles kasvavad, ja veelgi enam – see aitab perekonnal, mis elab Maarjale pühendumises, saada ühiskondliku taassünni ja apostelliku tegevuse elavaks allikaks.”

Pius XII, Lourdes’i entsüklika Jumalaema ilmumise 100. aastapäevaks 1958. a.

Teade Vaimne elu

Teade: uus raamat!

Post author By admin
Post date 6. veebr. 2009

Kirjastuselt Fidelitas on ilmunud uus raamat! Raamat on dokumentaaljutustus noorest pühakust Domenico Saviost, kes oli Don Bosco õpilane.

Hea lugemine lastele ja noortele ning ka täiskasvanutele, kes soovivad seda pühakut lähemalt tundma õppida. Raamatus on ka fotod ja pildid nii Domenico Saviost kui ka temaga seotud kohtadest.

Raamatut on võimalik osta kirjastusest Fidelitas Pärnu mnt. 23-9 ja see on saadaval ka raamatupoodides.

Kirikuaasta Vaimne elu

Jõulunoveen

Post author By admin
Post date 1. dets. 2008

Eile, st püha Andrease päeval algas jõulunoveeni palvetamine, mida tuleb lugeda Jõuludeni 15 korda päevas:

Olgu tervitatud ja kiidetud see tund ja hetk, mil Petlemma kõledas tallis sündis keskööl puhtaimast Neitsist Jumala Poeg. Anun Sind, võta selsamal tunnil armulikult kuulda mu palved ja täida mu soovid (nüüd nimeta, mille eest palud). Jeesuse Kristuse ja Tema Pühima Ema läbi. Aamen.

Vaimne elu

Püha Pius X palve püha Joosepi poole

Post author By admin
Post date 7. juuli 2008

Aurikas püha Joosep, kõigi eeskuju, kes on pühendunud tööle, palu mulle armu, et töötaksin patukahetsuse vaimus oma lugematute pattude hüvitamiseks. Et töötaksin kohusetruult, asetades kohustuse austamise oma kalduvustest ettepoole; et töötaksin tänulikkuse ja rõõmuga, vaadeldes seda kui au, et võin töös kasutada ja arendada neid ande, mida olen Jumalalt saanud. Et minu töös oleks rahu, kord, mõõdukus ja kannatlikkus; et ma kunagi ei taganeks laiskuse ja raskuste ees. Ja et ma ennekõike töötaksin puhta meelsusega ning et iseennast kõrvale jättes oleks mul katkematult silme ees viimne hetk ja vastus, mille pean andma kaotatud aja, kasutamata annete, tegemata jäänud heategude ja tühise naudingu eest edu korral, mis on nii mannetu Jumala loodu kõrval. Kõik Jeesuse eest, kõik Maarja eest, kõik Sinu jäljendamise eest, püha patriarh Joosep – see olgu minu juhtlause elus ja surmas! Aamen.

27. novembril 1830 ilmus Jumalaema Pariisis Rue du Bacil vintsentiini ordu nunnale Catherine Labouréle.

Jumalaema seisis suure maakera peal ja tema sõrmedes nägi Catherine kalliskividega sõrmuseid. Ühtedest kalliskividest väljusid kiired, teistest mitte. Neitsi Maarja ütles Catherine’ile:

„Vaata, need kiired on armud, mida ma annan neile, kes neid minult paluvad. Kalliskivid, mis ei kiirga, on armud, mida ei ole palutud.”

Seejärel ilmus Catherine’i ette ovaalne kujund, millele oli kuldsete tähtedega kirjutatud:

„Oo pärispatuta saadud Maarja, palu meie eest, kes me Sinu juurest varjupaika otsime.”

Catherine kuulis seejärel sõnu:

„Lase selle pildi järgi vermida medaljon! Inimesed, kes seda medaljoni kannavad, saavad palju arme. Need armud on eriti rikkalikud neile, kes seda medaljoni suure usaldusega kannavad.”

Pilt pöördus ümber ja noor õde nägi, milline selle tagakülg peaks välja nägema. Sellel oli M-täht, mille kohal oli rist, mis toetus põikpuule. M-tähe all olid okaskrooniga ümbritsetud Jeesuse Pühim Süda ja mõõgaga läbistatud Maarja Süda. Tähte, risti ja südameid ümbritses kaheteistkümnest tähest koosnev kroon.

Sama aasta jõululaupäeval ilmus Jumalaema uuesti noorele nunnale ja kordas oma soovi ning andis talle jõudu, et veenda preestreid ja piiskoppi seda soovi täitma.

Pariisi peapiiskop andiski loa medaljonide vermimiseks. Imettegev medaljon levis hämmastava kiirusega ja paljud inimesed pöördusid seda kandes ning arvukad haiged said terveks. Seetõttu nimetataksegi seda medaljoni „Imettegevaks Medaljoniks”. Ka paavstid on soovitanud selle medaljoni kandmist ja on lubanud selle kandjale indulgentse.

Catherine Labouré suri pärast tagasihoidlikku, varjatud ja püha elu 31. detsembril 1876. 1947. aastal kuulutas paavst Pus XII ta pühakuks. Catherine Labouré ihu asub Rue du Bacil klaaskirstus samas kabelis, kus Jumalaema talle ilmus. Kabelis on väljas ka tool, millel Jumalaema istus, kui ta vestles Catherine’iga ühe ilmutuse ajal paljudest .

Kirikuaasta Vaimne elu

Roosipärjakuu: Kaks peamist viga Roosipärja palvetamisel

Post author By admin
Post date 23. okt. 2007

„Hoiduge eelkõige kahest peamisest veast, mida peaaegu kõik teevad, kes Roosipärga palvetavad.

Esimene viga seisneb selles, et Roosipärga ei seota kindla intentsiooniga, sooviga, ja kui siis palvetajalt küsida, mille eest ta Roosipärga palvetab, siis ei oska ta sellele vastata. Seetõttu hoia alati, kui sa Roosipärga palvetad, silme ees kindlaid arme, mida Sa palud, mõnda voorust, milles tahad kasvada, või mõnda pattu, millest tahad lahti saada.

Teine viga, mida tavaliselt Roosipärja palvetamisel tehakse, seisneb selles, et Roosipärga alustades tahetakse võimalikult kiiresti selle palvetamisega lõpule jõuda. See tuleb sellest, et Roosipärga võetakse koormana, mis raskelt õlgadel lasub nii kaua, kuni seda ei ole palvetatud, eriti kui Roosipärjast on tehtud südametunnistuse asi või seda võetakse kui patukaristust oma pattude eest ja vastu tahtmist palvetatakse. Kahju on vaadata, kuidas enamik inimesi Roosipärga palvetab. Nad palvetavad seda eriliselt kiirustades ja sõnadest üle hüpates. Isegi kõige madalamale inimesele ei osutata nii armetul viisil sellist ebaviisakust, ja siis veel usutakse, et sellise palvetamise läbi austatakse Jeesust ja Maarjat! Saab siis üldse imestada, kui kristliku religiooni kõige püham palve jääb peaaegu viljatuks ja kui peale tuhandeid ja kümneid tuhandeid Roosipärgi ei ole inimene pühamaks muutunud?”

Püha Louis Marie Grignion de Montfort

Viie esimese laupäeva pühendumine

Püha Térèse Lisieux’st ja lift Taevasse

Uus Roosipärja Ristiretk

PIE PELLICANE – isa Shane Pezzutti, FSSPX

Tsitaat: Paavst Pius XII soov perekondadele Lourdes’i juubeliaastal 1958

Imettegev medaljon