Rubriik: Kirikuaasta

Juliana sündis 1270.a. Falconieri aadliperekonnas Firenze lähedal. Ta jäi oma vanemate ainukeseks lapseks, tema isa suri, kui tüdruk veel väga noor oli.

Juba 14-aastaselt otsustas Juliana loobuda abielust. Ta oli püha Alexius Falconieri, kes oli üks serviitide ordu seitsmest pühast asutajast, vennatütar. Nagu serviidid, oli ka Juliana suur Valurikka Jumalaema ja Pühima Altarisakramendi austaja.

U. 1280.a. paiku asutati serviitide ordu naisharu. Juliana sinna ordusse ei astunud, küll aga võttis ta iga päev osa nende tunnipalvetest. Juliana hoolitses ka vaeste ja haigete eest. Tema vaimulikuks isaks oli püha Philippus Benitius, kes oli ka serviitide ordu naisharu asutaja. Püha Philipp Benitius võttis lõpuks ka Juliana ordusse vastu ja ulatas talle serviitide musta ordurüü.

Püha Juliana Falconieri ümber kogunesid naised, kes samuti tundsid soovi sügavama religioosse elu järele. Sellest tekkis 1304.a. serviitide ordu naisharu kolmas ordu, mis sai oma kasutusse Juliana vanemate maja. Juliana jäi kuni oma surmani tertsiaaride ülemaks.

Serviitide tertsiaarid kandsid musta rõivast, millel olid lühikesed käised, et oleks lihtsam füüsili töid teha ja haigeid aidata. Itaalias kutsuti neid seetõttu ka mantellate’deks või ka Maarja teenijannadeks. Tertsiaaride ülemana oli Juliana tuntud sügava palve- ja patukahetsuselu poolest ning eriliselt armastatud oma kangelasliku ligimesearmastuse tõttu.

Kui püha Juliana Falconieri lamas surivoodil, ei olnud tal oma tervise tõttu enam võimalik kommunitseerida, sest haiguse tagajärjel ei saanud ta enam midagi alla neelata. Ta palus seetõttu preestrit, et too asetaks püha Hostia korporaalel südame kohale linaga kaetud rinnal, et ta saaks sellielt viisil osutada oma austust Kristusele Pühimas Altarisakramendis. Preester tegigi nii ja mõned hetked hiljem nägid pühaku ümber kogunenud tertsiaarid ja preester, kuidas püha Hostia Juliana sisse kadus. Sel viisil sai pühak imeliselt viisil enne surma kommunitseerida. Viiv peale seda imet Juliana suri. 19.juunil 1341, kui pühaku surnukeha pesti, avastati tema kehal südame lähedalt Hostia kujutis.

Püha Juliana Falconieri kuulutati pühakuks 1737.a. Tema reliikviad asuvad Firenzes S.Annunziata kirikus ja Roomas S.Marcello kirikus.

Pildil: Püha Juliana Falconieri kuju Roomas Püha Peetruse basiilikas.

Jumalaema ütles 10. detsembril 1925 Fatimas Luciale:

„Mu tütar, vaata minu Südant, mis on ümbritsetud okastest, mida inimesed sellesse igal hetkel oma pühaduseteotuste ja tänamatusega torkavad. Püüa vähemalt sinagi mind lohutada ja tee minu nimel teatavaks, et ma tõotan olla surmahetkel kõigi pääsemiseks vajalike armudega abiks kõigile neile, kes viie järjestikuse kuu esimesel laupäeval käivad pihil, võtavad vastu Püha Armulauda, palvetavad viis Roosipärja saladust ja on mulle seltsiks viisteist minutit, mõtiskledes viieteistkümne Roosipärja saladuse üle, ning teevad seda minule hüvituse toomise intentsiooniga.”

Miks viis hüvituslaupäeva?

„Mu tütar,” ütles Kristus õde Luciale, ”põhjus on lihtne. Maarja Immakulaatse Südame vastu tehtud süütegusid ja pühaduseteotusi on viit liiki:

1. Maarja Pärispatuta Saamise teotamine.

2. Maarja neitsilikkuse teotamine.

3. Maarja jumaliku emaduse teotamine ja teda inimeste emaks tunnistamast keeldumine.

4. Nende teotused, kes püüavad avalikult külvata laste südametesse ükskõiksust, põlgust või isegi vihkamist oma Immakulaatse Ema vastu.

5. Nende süüteod, kes otseselt teotavad tema pühi kujutisi.”

Võtkem kuulda Jumalaema palvet ja kutset ning muutkem kuu esimene laupäev Maarjamaal katoliiklaste seas armastatud päevaks!

(Kes ei saa kuu esimesel laupäeval Maarja soovidele vastu tulla, sellel on võimalik seda teha ka esimesele laupäevale järgneval pühapäeval, „kui minu preester seda sellele hingele lubab”, ütles Kristus õde Luciale.)

Pilt: Maarja Immakulaatse Südame kuju Fatima pühamu fassaadil, mis asetati sinna 13. juunil 1959. 13 tonni raskuse ja 4,7 meetri kõrguse kivikuju valmistas isa Thomas McGlynn OP lähtudes õde Lucialt saadud kirjeldustest.

Täna, 18. mail algab Nelipüha noveen. Soovitame kõikidel – eriti perekondadel ühiselt – palvetada järgneva 9 päeva jooksul palvet “Veni Creator Spiritus”

Veni, Creator Spiritus
mentes tuorum visita
Imple superna gratia quae
tu creasti pectora.

Qui diceris Paraclitus,
Altissimi donum Dei,
fons vivus, ignis, caritas,
et spiritalis unctio.

Tu septiformis munere,
digitus paternae dexterae,
tu rite promissum Patris,
sermone ditans guttura.

Accende lumen sensibus,
infunde amorem cordibus,
infirma nostri corporis,
virtute firmans perpeti.

Hostem repellas longius,
pacemque dones protinus,
ductore sic te praevio,
vitemus omne noxium.

Per te sciamus da Patrem,
noscamus atque Filium,
teque utriusque Spiritum
credamus omni tempore.

Deo Patri sit gloria,
et Filio qui a mortuis
surrexit,ac Paraclito
in saeculorum saecula. Ame

Oh Looja Vaim, nüüd hingesse,
Su lastel tule kõigile.
Meid kõiki täida armuga,
meid oma väega loonud Sa.

Sind kutsutakse Trööstijaks,
Sind meile taevast antakse.
Sa elukaev ja valgustus
ja hinge ülim varandus.

Sa annad andeid rahvale,
Sind Isa sõrmeks peetakse.
Me keeli paned rääkima;
nii Isa tõotust täidad Sa.

Su valgust ise süüta meis
ja armu leeki südameis.
Me ihu nõtrust kinnita,
meid pimeduses valgusta.

Meid kurja küüsist vabasta,
me hinge rahus kosuta,
et Sinu järel truuduses
me kõnnime ja puhtuses.

Meid Isa tundma õpeta
ja Tema Poega Jeesust ka,
et usume kõik südamest,
et Sina lähtud mõlemast.

Au olgu kõigest südamest
ja tänu ikka igavest
nüüd Isale ja Pojale!
Au, kiitus Püha Vaimule! Aamen

P.Pachalis Baylon sündis Nelipühil 16. mail 1540 Hispaanias vaese karjuse perre. Juba seitsmeaastaselt pidi ta karjusena ühe talumehe juures tööle hakkama. Kuid noor Pachalis oli siiski väga teadmishimuline ja küsis alati mööduvate inimeste käest tähti ja numbreid. Kui talle midagi ette näidati, siis kirjutas ta selle kohe krihvliga oma kirjutamistahvlikesele.

Noort Pachalist sidus eriline sügav armastus Pühima Altarisakramendiga, euharistilise Lunastajaga. Ta kahetses sageli, et ta saab oma karjaseameti tõttu ainult pühapäeviti missadel käia. Imelisel viisil saatis aga Taevas talle lohutust: kord, kui poisike taas missale kutsuvaid kirikukelli kuulis ja palveks põlvili laskus, ilmusid talle kaks inglid monstrantsiga. Nad hoidsid Kõigepühamat tema ees, nii et põlvitav Pachalis sai Pühimat Altarisakramenti austada. Inimesed kutsusid poisikest üha enam „pühaks karjuseks”.

Kahekümneaastasena võeti p.Pachalis Baylon vastu paljasjalgsete frantsiskaanide juurde. Ta oli ilmikvend, alguses Valencias ja siis hiljem teistes oma ordu Hispaania kloostrites. Talle anti väga erinevaid ülesandeid ja tema vennad imestasid alati, millise usinuse ja andumisega pühak kõiki talle antud ülesandeid täitis.

Paljasjalgsete fransiskaanide ülesandeks oli ka teha misjonireise üle kogu Hispaania. Pachalise eriliseks ülesandeks oli kutsuda inimesi pihtima, võtma väärikalt vastu Püha Kommuniooni ja austada Pühimat Altarisakramenti. Tal oli suur edu oma ülesande täitmisel tänu oma heale kõneandele, milles oli siirust ja lihtsust.

Oma ordu ülesandel reisis p.Pachalis Baylon 1570.a. Prantsusmaale, kus parajasti leidsid aset verised kokkupõrked katoliiklaste ja protestantide vahel (hugenottide sõda 1562-1598). Tee peal võeti ta kalvinistide poolt kui katoliikliku ordu liige kinni ja teda piinati väga julmalt. Ka see sündmus ei võtnud maha p.Pachalis Bayloni usinust ja andumust, ta ütles: „Kõik, mis Jumalalt tuleb, on hea; Jeesus, minu armastus, löödi ka risti.”

Pühak teadis täpselt ette oma surmapäeva ja –tundi: see oli 17. mai 1592. Ta surigi sel päeval Villarreales Valencia lähedal, Nelipühil, samal pühal, mil ta siia ilma sündis.

P.Pachalis kanoniseeriti paavst Leo XIII poolt 1897.a. ning ta nimetati euharistiliste kongresside ja Pühimat Sakramenti austavate ühenduste patrooniks.

Tema haual Villarreale kloostrikirikus on toimunud palju imesid. Hispaania kodusõjas 1936.a. põletati tema puutumatult säilinud ihu punaste poolt. 1936-1939. aastatel toiminud sõjas tapsid vasakpoolsed arvutult katoliiklasi, sealhulgas üle 7000 preestri, seminaristi ja orduliikme, ühe apostelliku administraatori ja 12 piiskoppi. Põletati kirikuid ja kloostreid ning koos sellega hulgaliselt Hispaania ajaloo- ja kunstipärandit.

Pildil: 17. mail 1992 lasi Hispaani kuningas Villarrealis pühitseda sisse uue kuningliku kabeli, kuhu on asetatud pühaku jäänused. P.Pachalis Baylon on kuulutatud Hispaani kuningakoja kaitsepühakuks.

Jean-Baptiste de la Salle sündis 30. aprillil 1651. aastal Reimsis. Pärast õpinguid Pariisis pühitseti aadlisuguvõsast pärinev Jean-Baptiste de la Salle 1678. aastal preestriks ja nimetati Reimsi kanoonikuks.

Õige pea asus ta aktiivselt tegelema vaestest peredest pärit laste harimisega, asutates juba aasta peale oma pühitsus poistekooli. 1683. aastal loobus ta toomhärra kohast ning asutas ilmikordu, mille põhieesmärgiks sai hariduse andmine kehvades oludes kasvavatele noortele. Ordus asutati õpetajate seminarid, alguses Reimsis, seejärel Pariisis. Võeti kasutusele uued pedagoogilised ja kasvatusmeetodid. Lugemist õpetati emakeeles, mis omakorda sai aluseks hilisemate rahvakoolide tekkele. Ka reaalkooli kontseptsioon on Jean-Baptiste de la Salle’i poolt välja töötatud. Ta asutas ka nädalalõpukoole töölistele ja õppegrupid töötutele noortele. Kõikides õppeasutustes kehtis karistuse kasutamise vältimise printsiip.

Kui pühak 7. aprillil 1719. aastal Rouenis suri, oli tema asutatud koolides üle 200 õpilase, 1789. aastaks, Prantsuse revolutsiooni alguseks aga oli õpilasi juba üle 36 000.

Vaatamata revolutsiooni ajal tema asutatud ordule osaks saanud keeldudele ja tagakiusamistele laienes ilmikordu kiiresti üle Euroopa. Näiteks Saksamaal õppis tema ordu koolides enne II Maailmasõda 300 000 õpilast.

Püha Jean-Baptiste de la Salle maeti St. Severi koguduse kirikusse Rouenis. Tema reliikviad viidi 1734. aastal Roueni St. Yon kabelisse, seejärel revolutsiooni eest Belgiasse ning lõpuks 1937. aastal Rooma.

15. mail 1950. aastal kuulutas paavst Pius XII „Koolide geeniuse”, nagu Jean-Baptiste de la Salle’i kutsutakse, õpetajate kaitsepühakuks.

Pildil: Relikviaar pühaku säilmetega Roomas.

Püha Katariina (Caterina) Sienast sündis Toskaana maakonnas Siena linnas 25. märtsil 1347. aastal. Ta oli peres 24. laps. Juba väikse tüdrukuna said talle osaks visioonid ja ta nägi mitmel korral ka Taevast. Noore neiuna astus ta dominiiklaste kolmandasse ordusse ja elas oma vanemate majas patukahetseja elu ning aitas haigeid. Õige pea hakkas tema ümber kogunema mehi ja naisi, kes tahtsid samuti pühenduda vaimulikule elule.

1374. aastast oli Katariina pihiisaks püha Raymund Capuast (1330 – 1399), kes oli ka hilisem dominiiklaste ordumeister. 1376. aastal nõudis püha Katariina paavst Gregorius XI-lt, et ta tuleks Avignoni pagendusest tagasi Rooma, korraldaks ristisõja Jeruusalemma vabastamiseks ja reformeeriks Kiriku. Kõigi imestuseks pöörduski paavst tagasi Rooma – noor pühak oli saavutanud selle, mida vürstid ja kardinalid ei olnud suutnud.

Pühak õppis alles hilises eas kirjutama, seetõttu on ta enamus oma kirjadest dikteerinud. Samuti on dikteeritud tema raamat „Dialoog Jumala Ettenägevusest”, mis annab edasi pühaku kahekõned Issandaga.

Püha Katariina Sienast suri 29. aprillil 1380. aastal, kandes Kristuse stigmasid. Ta maeti Rooma dominiiklaste Santa Maria sopra di Minerva kirikusse.